Adoonis: Kevadise Aia Särav Täht

Sissejuhatus

Adoonis (ladinakeelne perekonnanimi Adonis) on tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda kuuluv taimeperekond, mis on tuntud oma säravate, enamasti kollaste või punaste, ülast meenutavate õite poolest. Perekonda kuulub umbes 20–35 liiki, mis on peamiselt levinud Euroopas ja Aasias, eelistades steppe ja parasvöötme alasid. Taimeperekonna nimi pärineb otse Kreeka mütoloogiast, kus Adonis oli erakordselt kaunis noormees, keda armastasid nii armastusjumalanna Aphrodite kui ka allilma kuninganna Persephone. Legendi järgi tärkasid punased adooniseõied Adonise verest, kui ta jahiretkel metssea kihvade läbi surma sai. Inglise keeles tuntakse taime liigist sõltuvalt nimetustega pheasant’s eye (faasanisilm, viidates punaste õite tumedale keskosale) või lihtsalt adonis. Need taimed on hinnatud oma varajase õitsemise ja dekoratiivsete, sageli peenelt lõhestunud lehtede poolest, tuues aeda värvi juba siis, kui paljud teised taimed alles talveunest ärkavad.

Mütoloogia ja Nime Päritolu

Nagu mainitud, on adoonise nimi lahutamatult seotud Kreeka mütoloogiaga ja Adonise traagilise looga. Adonis oli Küprose kuninga Theiase ja tema tütre Myrrha poeg. Tema ilu oli nii võrratu, et võlus isegi jumalannasid. Aphrodite peitis vastsündinud Adonise laekasse ja andis selle allilma valitsejanna Persephone hoolde. Kuid ka Persephone armus noormehesse ega soovinud teda hiljem Aphroditele tagasi anda. Tüli lahendas peajumal Zeus, kes otsustas, et Adonis veedab osa aastast Aphroditega maa peal ja osa aastast Persephonega allilmas, sümboliseerides nii looduse iga-aastast suremist ja taassündi, taimede kasvu ja puhkeperioodi. Tema surm jahiretkel sümboliseerib samuti looduse ringkäiku. Punaste õitega liike, nagu suviadoonis (Adonis aestivalis) ja sügisadoonis (Adonis annua), seostataksegi legendi järgi Adonise verega. Kollaste õitega liikidel, nagu kevadadoonis (Adonis vernalis) ja amuuri adoonis (Adonis amurensis), nii otsest seost looga pole, kuid nimi on jäänud kogu perekonnale. Mõne allika kohaselt võib nimi olla seotud ka Assüüria jumala Adoniga.

Adoonise Ajalugu ja Kasvatamine

Adooniseid on kasvatatud ilutaimedena juba sajandeid, eriti hinnatud on nad oma varakevadise õitsemise poolest. Kevadadoonist (Adonis vernalis) on mainitud juba 16. sajandi Euroopa ürikutes tema ilu ja ka meditsiiniliste omaduste tõttu. Looduslikult kasvavad adoonised sageli steppides, mägiaasadel ja hõredates metsades, eelistades piirkondi, kus on selgelt eristuvad aastaajad – külmad talved ja soojad (kuid mitte liiga kuumad) suved.

Ajalooliselt on adooniseid, eriti kevadadoonist, kasutatud ka ravimtaimena. Taime maapealsest osast valmistatud preparaate on kasutatud südamepuudulikkuse ja närvisüsteemi rahustamiseks. See sisaldab südameglükosiide (nagu adonidiin ja tsümariin), mis sarnaselt digitaalisele (sõrmkübarale) tugevdavad südamelihase kokkutõmbeid ja aeglustavad pulssi. Siiski on adoonise toime väga tugev ja kõik taimeosad on väga mürgised. Väärkasutamine võib põhjustaraske mürgistuse, sealhulgas iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, krampe ja südame rütmihäireid, mis võivad lõppeda surmaga. Isegi väike kogus võib olla ohtlik ning nahakontakt võib põhjustada ärritust. Seetõttu ei tohi adoonist mingil juhul kodustes tingimustes ravimina kasutada ilma professionaalse meditsiinilise järelevalveta. Tänapäeval kasutatakse adoonise preparaate meditsiinis harva ja kontrollitult, peamiselt homöopaatias või kui muud ravimid pole efektiivsed. Adoonis on mürgine ka loomadele, sealhulgas hobustele, veistele, lammastele, sigadele, koertele ja kassidele. Mürgistusjuhtumeid on esinenud loomadel, kes on söönud adoonisega saastunud heina.

Aedades kasvatatakse adooniseid peamiselt nende dekoratiivse väärtuse tõttu. Nende kasvatamine võib aga olla paras väljakutse, sest nad on üsna nõudlikud kasvutingimuste suhtes ja taluvad halvasti ümberistutamist.

Adoonise Paljundamine

Adooniste paljundamine nõuab kannatlikkust ja teadmisi. Peamised meetodid on seemnetega paljundamine ja puhma jagamine.

1. Seemnetega paljundamine: See on levinum, kuid aeganõudvam meetod, eriti mitmeaastaste liikide puhul.
   • Seemnete kogumine ja külv: Adoonise seemned kaotavad kiiresti idanevuse, seega on parim külvata need kohe pärast valmimist, sageli veel pooltoorelt (rohelisena), suve lõpus või sügisel. Üheaastaseid liike (nt suviadoonis) võib külvata ka kevadel otse kasvukohale.
   • Stratifitseerimine: Mitmeaastaste liikide seemned vajavad idanemiseks sageli külmaperioodi ehk stratifitseerimist. Looduslikult toimub see talvel lume all. Aias võib seemned külvata sügisel külvikasti või potti, mis jäetakse talveks õue külma ja lume kätte. Teine võimalus on hoida külvatud seemneid mõned nädalad külmkapis (umbes 4°C).
   • Idanemine: Idanemine on sageli ebaühtlane ja võib võtta kaua aega – mõnest nädalast kuni mitme aastani. Temperatuur idanemiseks peaks olema jahe, umbes 5°C.
   • Seemikute kasvatamine: Seemikud kasvavad väga aeglaselt. Esimesed paar aastat vajavad nad hoolikat kastmist ja kaitset otsese päikese ning konkureerivate umbrohtude eest. Tugeva taime saamiseks võib kuluda 3–5 aastat. Seemnetega paljundamine sobib suurema hulga taimede saamiseks ja võimaldab saada ka geneetilist varieeruvust.
2. Puhma jagamine: See meetod on kiirem, kuid riskantsem, sest adoonised taluvad juurte häirimist halvasti.
   • Aeg: Parim aeg jagamiseks on varakevadel enne kasvu algust või sügisel pärast lehtede kolletumist (septembris), et taimed jõuaksid enne talve juurduda. Mõned allikad soovitavad jagada ka kohe pärast õitsemist.
   • Protsess: Jagamiseks sobivad vähemalt 5-aastased, hästi juurdunud puhmikud. Taim kaevatakse ettevaatlikult üles, püüdes juuri võimalikult vähe vigastada. Puhmas jaotatakse terava noa või labidaga 2–4 osaks, nii et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt üks kasvupung. Väga väikesteks osadeks jagamist tuleks vältida, kuna need ei pruugi ellu jääda. Lõikepinnad võib töödelda purustatud söe või fungitsiidiga.
   • Istutamine: Uued taimed istutatakse kohe ettevalmistatud kasvukohta. Juurdumine ja kohanemine uues kohas võib olla aeglane protsess. Jagamise eeliseks on emataimega identsete taimede saamine ja kiirem õitsemiseni jõudmine võrreldes seemnetega.

Kuidas Kasvatada Adoonist

Adooniste edukas kasvatamine sõltub õige kasvukoha valikust ja hoolikast hooldusest, eriti esimestel aastatel.

• Siseruumides või õues: Adoonised on külmakindlad püsikud (või üheaastased taimed), mis on mõeldud kasvatamiseks õues. Siseruumides neid tavaliselt ei kasvatata.
• Varjus või päikese käes: Kasvukoha valik sõltub liigist.
  • Kevadadoonis (Adonis vernalis) ja suviadoonis (Adonis aestivalis) eelistavad päikesepaistelist kasvukohta. Kevadadoonis talub ka kerget poolvarju.
  • Amuuri adoonis (Adonis amurensis) ja siberi adoonis (Adonis sibirica) eelistavad poolvarjulist kasvukohta, näiteks hõredate lehtpuude all, mis pakuvad kaitset keskpäevase kuuma päikese eest. Nad taluvad ka päikest, kui muld on piisavalt niiske. Liigne vari võib pärssida õitsemist.
• Muld ja multš: Adoonised eelistavad hästi kuivendatud, viljakat, huumusrikast mulda.
  • Kevadadoonis eelistab neutraalset kuni kergelt aluselist (lubjarikast), hea drenaažiga mulda. Ta kasvab hästi kiviktaimlas ja talub ka kuivemat pinnast suvel.
  • Amuuri adoonis eelistab kergelt happelist kuni neutraalset, pidevalt niisket, kuid hea drenaažiga mulda. Talle sobib metsaaiatüüpi kasvukoht.
  • Suviadoonis eelistab samuti lubjarikast, hästi kuivendatud ja pigem kuivemat mulda.
  • Hea drenaaž on kriitilise tähtsusega, sest adoonised ei talu seisvat vett, mis võib põhjustada juuremädanikku. Raskema savimulla korral tuleks istutusauku lisada liiva või peenikest kruusa.
  • Multšimine orgaanilise materjaliga (näiteks lehekõdu või kompost) aitab hoida mulla niiskust, kaitsta juuri temperatuurikõikumiste eest ja rikastada mulda toitainetega. Eriti oluline on multšimine noorte taimede puhul talvekaitseks.
• Kastmine: Kastmisvajadus sõltub liigist ja kasvuperioodist.
  • Noori ja äsja istutatud taimi tuleb kasta regulaarselt, eriti kuivaperioodidel, kuni nad on hästi juurdunud.
  • Amuuri adoonis vajab kevadisel kasvuperioodil ja õitsemise ajal pidevalt niisket mulda. Suvel, pärast lehtede kuhtumist, talub ta kuivemat perioodi.
  • Kevadadoonis talub pärast juurdumist paremini kuivust tänu oma sügavale juurestikule, kuid hindab siiski mõõdukat niiskust kasvuperioodil.
  • Vältida tuleb ülekastmist ja mulla läbivettimist, eriti talvisel puhkeperioodil.
• Väetamine: Adoonised ei ole üldiselt väga nõudlikud väetamise suhtes, eriti kui kasvavad viljakas, huumusrikkas mullas.
  • Liigne väetamine, eriti lämmastikurikas väetis, võib soodustada lehtede kasvu õite arvelt.
  • Vajadusel võib kevadel anda tasakaalustatud väetist (nt NPK 5-10-10) või lisada komposti. Orgaaniline väetis, mis vabastab toitaineid aeglaselt, on eelistatud.
• Istutamine ja ümberistutamine: Nagu mainitud, taluvad adoonised ümberistutamist halvasti oma tundlike juurte tõttu.
  • Vali kohe alguses õige ja püsiv kasvukoht.
  • Konteinertaimi on parim istutada kevadel. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et juurepall ära mahuks. Istuta taim samale sügavusele, nagu ta oli potis.
  • Kui ümberistutamine on vältimatu, tee seda suure mullapalliga, et juuri võimalikult vähe häirida. Parim aeg selleks on sügisel, kui taim on puhkeseisundis, või varakevadel.

Kasvatamise Nipid

• Kannatlikkus: Adoonised on aeglase kasvuga ja võivad vajada mitu aastat, et end korralikult sisse seada ja rikkalikult õitsema hakata.
• Ära sega: Väldi taimede asjatut ümberistutamist või jagamist. Mida vähem juuri häiritakse, seda parem.
• Märgi asukoht: Kuna amuuri adoonise lehed kuhtuvad suveks (ta on efemeroid), märgi taime asukoht, et vältida selle juhuslikku kahjustamist puhkeperioodil. Sügisel moodustuvad juba järgmise aasta õiepungad.
• Konkurentsivaba keskkond: Adoonised ei armasta konkurentsi teiste, agressiivsemalt levivate taimedega, mis võiksid neid varjutada või nende juuresüsteemi segada. Hoia ümbrus umbrohuvaba.
• Kaitse tigude eest: Teod ja nälkjad võivad olla probleemiks, eriti niiskema ilmaga ja noorte taimede puhul. Kasuta vajadusel tõrjemeetmeid.

Pügamine ja Hooldus

Adoonised vajavad väga vähe pügamist. Peamine hooldus seisneb kasvukoha korrashoidmises.

• Pügamine: Spetsiaalset pügamist adoonised ei vaja. Pärast õitsemist võib eemaldada närbunud õied, kui just seemneid koguda ei soovita. Kollaseks muutunud või kuivanud lehed võib eemaldada hilissügisel või varakevadel enne uute võrsete ilmumist, et säilitada taime korrektne välimus ja vältida haiguste levikut. Kasuta alati teravaid ja puhtaid tööriistu.
• Hooldus: Peamine hooldustegevus on kasvukoha umbrohuvabana hoidmine, mõõdukas kastmine vastavalt vajadusele ja vajadusel tigude tõrje. Kontrolli regulaarselt taimi kahjurite ja haiguste suhtes, kuigi nad on üldiselt üsna vastupidavad.

Üle Talvitamine

Enamik aedades kasvatatavaid mitmeaastaseid adoonise liike on Eesti kliimas piisavalt külmakindlad (vastupidavus tsoonides 3-7, sõltuvalt liigist).

• Külmakindlus: Kevadadoonis ja amuuri adoonis on üldiselt vastupidavad ja ei vaja täiskasvanuna erilist talvekatet, eriti kui kasvavad sobivas, hea drenaažiga mullas ja on kaitstud talviste tuulte eest.
• Multšimine: Noori taimi ja äsja jagatud taimi on soovitatav esimesel talvel kaitsta kuiva turba, lehekõdu või kuuseokstega. Multšikiht aitab kaitsta juuri külma ja eriti külmakergituse eest.
• Drenaaž: Hea drenaaž on talvitumisel ülioluline, sest talvine liigniiskus ja jää võivad juuri kahjustada rohkem kui külm ise.

Erinevad Liigid ja Sordid

Adoonise perekonnas on mitmeid liike, millest mõned on populaarsemad aiataimed kui teised. Eestis kasvatatakse peamiselt nelja liiki:

1. Kevadadoonis (Adonis vernalis):
   • Mitmeaastane taim, pärit Kesk- ja Ida-Euroopast ning Siberist.
   • Kasvab 15–30 cm kõrguseks.
   • Õitseb aprillis-mais säravkollaste, kuni 6-8 cm läbimõõduga kausikujuliste õitega, mis avanevad päikesepaistel. Üks kaunimaid ja levinumaid liike.
   • Lehed on peenelt lõhestunud, sulgjad, dekoratiivsed ka pärast õitsemist.
   • Eelistab päikeselist kasvukohta ja lubjarikast, hea drenaažiga mulda. Sobib hästi kiviktaimlasse.
   • Harva võib leida kahvatukollaste või täidisõitega sorte.
2. Amuuri adoonis (Adonis amurensis):
   • Mitmeaastane taim, pärit Kaug-Idast (Jaapan, Hiina, Korea, Venemaa Kaug-Ida).
   • Kasvab 10–30 cm kõrguseks kupljaks puhmikuks.
   • Üks varasemaid õitsejaid, alustab sageli juba märtsis-aprillis, mõnikord isegi lume sulamise ajal.
   • Õied on kuldkollased, kuni 5 cm läbimõõduga, sageli ilmuvad enne lehti. Õied sulguvad õhtuti ja pilves ilmaga.
   • Lehed on õrnad, sulgjaslõhestunud. Taim on efemeroid – lehestik kuhtub suve keskpaigaks.
   • Eelistab poolvarjulist kasvukohta ja niisket, huumusrikast, kergelt happelist kuni neutraalset mulda.
   • Jaapanis on aretatud palju sorte, sealhulgas täidisõielisi (‘Pleniflora’, ‘Flore Pleno’), oranžide (‘Fukujukai’), punaste (‘Beni Nadeshiko’), rohekasvalgete ja isegi valgete õitega, kuid need on Eestis haruldased. Mõned vormid, nagu A. amurensis var. ramosa, mida mõnikord käsitletakse eraldi liigina (Adonis ramosa), on harunenud vartega.
3. Suviadoonis (Adonis aestivalis):
   • Üheaastane taim, pärit Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast ja Lääne-Aasiast. Tuntud ka kui faasanisilm.
   • Kasvab 20–50 cm kõrguseks.
   • Õitseb maist juunini (või juulini) erepunaste, väiksemate (kuni 3 cm) õitega, mille keskel on iseloomulik tume, peaaegu must laik.
   • Lehed on peenelt lõhestunud, sarnased teiste adoonistega.
   • Eelistab päikeselist kasvukohta ja lubjarikast, kuivemat mulda. Looduses kasvab sageli põldudel umbrohuna.
   • Paljundatakse seemnetega, mida võib külvata sügisel või varakevadel otse kasvukohale.
4. Siberi adoonis (Adonis sibirica):
   • Mitmeaastane taim, sarnaneb kevadadoonisega, kuid on sageli veidi kõrgem (kuni 60 cm).
   • Õitseb veidi hiljem kui amuuri adoonis, samuti kollaste õitega.
   • Erinevalt amuuri adoonisest püsivad selle lehed dekoratiivsed kogu suve.
   • Kasvutingimuste osas sarnaneb pigem amuuri adoonisega, eelistades niiskemat mulda ja poolvarju.

Kasutusviisid

Adooniste peamine kasutusala tänapäeval on ilutaimena aedades ja parkides.

• Kiviktaimlad: Kevadadoonis on oma päikeselembesuse ja kuivataluvuse tõttu suurepärane valik kiviktaimlatesse.
• Varjupeenrad ja metsaaiad: Amuuri ja siberi adoonis sobivad hästi poolvarjulistesse peenardesse, lehtpuude alla või metsaaia tüüpi istutusaladele.
• Kevadised istutusalad: Oma varajase õitsemise tõttu on nad suurepärased kaaslased teistele kevadistele sibullilledele ja püsikutele, tuues aeda varakult värvi.
• Loodusaiad: Sobivad hästi loodusliku ilmega aedadesse. Suviadoonist võib kasutada ka niidulillede segudes.

Kuigi ajalooliselt on adoonist kasutatud ravimtaimena, tuleb veelkord rõhutada, et kõik taimeosad on väga mürgised ja omal käel tarvitamine on eluohtlik.

Sobivad Kaaslastaimed

Adoonistega sobivad kokku teised varakevadised õitsejad ja taimed, mis ei ole liiga agressiivse kasvuga ega varjuta neid liigselt.

• Amuuri ja siberi adoonise jaoks (poolvari, niiskem muld): Lumikellukesed (Galanthus), märtsikellukesed (Leucojum), koerahambad (Erythronium), priimulad (Primula), ülased (Anemone, nt võsaülane, kollane ülane), kopsurohud (Pulmonaria), epimeediumid (Epimedium), varased väikesed hostad (Hosta), kannikesed (Viola).
• Kevadadoonise jaoks (päike/poolvari, kuivem/lubjarikas muld): Varased krookused (Crocus), madalad iirised (Iris reticulata), siniliiliad (Scilla), kirgaslilled (Chionodoxa), kobarhüatsindid (Muscari), padjandfloksid (Phlox subulata), liivateed (Thymus), mägisibulad (Sempervivum), kivirikud (Saxifraga).
• Suviadoonis (päike, kuivem muld): Rukkililled (Centaurea cyanus), magunad (Papaver), kuldlilled (Chrysanthemum segetum), harilikud karikakrad (Leucanthemum vulgare) ja teised niidulilled.