Veigela – Värvikas ja Vastupidav Ilupõõsas

Sissejuhatus – Mis Taimega Tegu On?

Veigela (inglise keeles Weigela) on heitlehiste ilupõõsaste perekond, mis kuulub kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukonda, kuigi mõned uuemad klassifikatsioonid paigutavad selle perekonda Diervillaceae. Need Aasiast, peamiselt Koreast, Põhja-Hiinast ja Jaapanist pärit taimed on võitnud aiapidajate südamed üle maailma tänu oma rikkalikule ja värvikirevale õitsemisele ning suhteliselt vähenõudlikule loomusele. Veigelad on tuntud oma trompetikujuliste õite poolest, mis võivad olla valged, roosad, punased või harvemini kollakad, ning sageli meelitavad ligi mesilasi ja teisi tolmeldajaid. Lisaks õitele pakuvad paljud sordid ka dekoratiivset lehestikku, mis võib olla roheline, kollakas, pronksjas või isegi kirju. Veigela on suurepärane valik nii üksikpõõsaks, grupina kui ka vabakujulise heki loomiseks Eesti aedades.

Kasvatamine ja Ajalugu

Veigela perekond on saanud nime Saksa teadlase Christian Ehrenfried von Weigeli (1748–1831) järgi, kes oli keemik, botaanik ja mineraloog. Kuigi Ida-Aasias on veigelad kasvanud looduslikult aastatuhandeid, jõudsid esimesed liigid Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse alles 19. sajandi keskpaigas. Üks esimesi ja tuntumaid veigela liike, mis läänemaailma toodi, oli Weigela florida. Selle tõi Hiinast Euroopasse tuntud taimekütt Robert Fortune 1845. aastal.

Veigelate ilu ja suhteline vastupidavus tegid neist kiiresti populaarsed aiataimed. Algselt kasvatati peamiselt looduslikke liike, kuid peagi algas aktiivne sordiaretus, mille tulemusena on tänapäeval saadaval sadu erinevaid sorte. Aretajad on keskendunud õite värvi ja suuruse parandamisele, õitsemisaja pikendamisele (mõned sordid on korduvõitsejad), lehestiku dekoratiivsuse suurendamisele ning taime kuju ja suuruse varieerimisele, luues nii kompaktsemaid vorme väiksemate aedade jaoks kui ka külmakindlamaid sorte põhjapoolsemate piirkondade jaoks. Ka Eestis on veigela leidnud kindla koha paljudes aedades, olles hinnatud oma kevadsuvise õieilu poolest.

Veigela Paljundamine

Veigelat on suhteliselt lihtne paljundada mitmel moel, millest levinuimad on pistikute ja võrsikutega paljundamine. Seemnetega paljundamine on samuti võimalik, kuid sordiehtsuse säilitamiseks seda tavaliselt ei kasutata, kuna seemnetest kasvanud taimed võivad erineda emataimest.

1. Pistikud:
   • Rohtsed pistikud (suve algul): See on üks edukamaid meetodeid. Lõigake juuni alguses või keskel noortelt, tugevatelt võrsetelt umbes 10-15 cm pikkused tipmised osad. Eemaldage alumised lehed, jättes alles vaid 2-4 ülemist lehte. Pistikute alumise otsa võib kasta juurdumist soodustavasse pulbrisse või lahusesse. Seejärel torgake pistikud niiskesse, hästi vett läbilaskvasse substraati (nt turbasammal segatud liiva või perliidiga). Katke anum kile või klaasiga, et hoida kõrget õhuniiskust, ja asetage sooja, valgesse, kuid otsese päikese eest varjatud kohta. Juurdumine võtab tavaliselt aega 3-6 nädalat.
   • Poolpuitunud pistikud (suve keskel): Võetakse sarnaselt rohtsetele pistikutele, kuid veidi hiljem, kui võrsed on hakanud puituma.
   • Puitunud pistikud (hilissügisel või talvel): Lõigake sügisel pärast lehtede langemist või talvel sulailmaga eelmise aasta kasvudelt umbes 20-30 cm pikkused pistoksad. Neid võib hoida kevadeni niiskes liivas jahedas kohas (nt keldris) või torgata otse avamaale hästi ettevalmistatud peenrasse, jättes vaid ülemise punga mullast välja. Kevadel hakkavad need juurduma ja kasvama.
2. Võrsikud (kihitamine):
   • See on lihtne meetod, mida saab teha kevadel. Valige emataime lähedal kasvav madal ja painduv oks. Painutage see maapinnani, tehke keskele väike sisselõige või kraapige koort, et soodustada juurdumist. Kinnitage oks mullapinnale traadist konksu või kiviga ja katke see osa mullaga, jättes oksatipu mullast välja. Hoidke koht niiske. Juured tekivad tavaliselt ühe kasvuperioodi jooksul. Järgmisel kevadel võib juurdunud võrsiku emataimest eraldada ja uude kohta istutada.
3. Põõsa jagamine:
   • Vanemaid, laiuvaid põõsaid saab varakevadel või sügisel jagada. Kaevake põõsas välja ja jagage juurepall terava labida või saega mitmeks osaks, nii et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt paar tugevat võrset. Istutage osad kohe uude kasvukohta.

Veigela kasvatamine

Veigela on üldiselt vähenõudlik taim, kuid teatud tingimuste täitmine tagab rikkalikuma õitsemise ja tervema kasvu.

• Siseruumides või õues:

  Veigela on kindlalt õuetaim. Ta vajab kasvuks ja õitsemiseks looduslikke temperatuurikõikumisi ja talvist puhkeperioodi, mida siseruumides on raske tagada. Mõned kääbussordid võivad ajutiselt sobida suurtesse konteineritesse terrassil või rõdul, kuid talveks vajavad nad siiski kaitset või maasse kaevamist.

• Varjus või päikese käes:

  Veigelad armastavad päikest. Kõige rikkalikumalt õitsevad ja kõige erksama lehevärviga (eriti kirjulehised ja punaselehised sordid) on taimed, mis saavad vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. Nad taluvad ka kerget poolvarju, eriti kuumemates piirkondades keskpäevase päikese eest kaitstult, kuid liiga varjulises kohas jääb õitsemine napiks ja taim võib muutuda väljaveninuks.

• Muld ja multš:

  Veigelad eelistavad viljakat, niisket, kuid hästi vett läbilaskvat mulda. Ideaalne on kergelt happeline kuni neutraalne pH (vahemikus 5.5-7.5). Nad ei talu seisvat vett ega liigniiskust, mis võib põhjustada juuremädanikku. Enne istutamist on soovitatav mulda parandada komposti või kõdunenud sõnnikuga, et suurendada selle toitainesisaldust ja parandada struktuuri.

  Multšimine on veigelate kasvatamisel väga kasulik. Kasutage orgaanilist multši, nagu kooremults, kompost, puulehed või hakitud oksad. Multšikiht (5-10 cm) aitab:

  • Hoida mullas niiskust, vähendades kastmisvajadust.
  • Takistada umbrohtude kasvu.
  • Reguleerida mullatemperatuuri, hoides juured suvel jahedamana ja talvel soojemana.
  • Parandada mulla struktuuri ja viljakust lagunedes.

  Jätke multšimisel tüve ümber mõni sentimeeter vaba ruumi, et vältida tüve mädanemist.

• Kastmine:

  Noored, äsja istutatud veigelad vajavad regulaarset kastmist, eriti kuivaperioodidel, et juurestik hästi areneks. Esimesel kasvuaastal tuleks mulda hoida ühtlaselt niiskena. Täiskasvanud, hästi juurdunud põõsad on üsna põuakindlad, kuid pikemate kuivaperioodide ajal (eriti õitsemise ajal ja enne seda) on täiendav kastmine kasulik ja tagab rikkalikuma õitsemise. Kastke harvem, kuid põhjalikult, et vesi jõuaks sügavamale juurte juurde. Vältige lehtede märgumist, et ennetada seenhaigusi.

• Väetamine:

  Veigelad ei ole eriti nõudlikud väetamise suhtes, eriti kui nad kasvavad viljakas mullas. Liigne lämmastikväetis võib soodustada lopsakat lehekasvu õite arvelt.

  • Kevadel, enne kasvuperioodi algust, võib anda tasakaalustatud aeglaselt vabanevat kompleksväetist või laotada põõsa ümber kiht komposti või kõdunenud sõnnikut.
  • Kui muld on väga kehv, võib suve alguses pärast esimest õitsemist anda teise, kergema väetiseannuse, et toetada taime kasvu ja võimalikku korduvõitsemist.
  • Vältige väetamist hilissuvel ja sügisel, et taim saaks valmistuda talveks ja uued kasvud jõuaksid puituda.
• Istutamine ja ümberistutamine:

  Parim aeg veigela istutamiseks on varakevad (pärast maapinna sulamist, enne pungade puhkemist) või sügis (september-oktoober, piisavalt vara enne talve tulekut, et taim jõuaks juurduda). Konteinertaimi võib istutada kogu kasvuperioodi vältel, vältides vaid kõige kuumemaid ja kuivemaid perioode.

  • Istutusauk: Kaevake istutusauk, mis on umbes kaks korda laiem ja sama sügav kui taime juurepall.
  • Mulla ettevalmistus: Segage augupõhja komposti või viljakat aiamulda.
  • Istutamine: Asetage taim auku nii, et juurekael (koht, kus tüvi kohtub juurtega) jääks mullapinnaga tasa või veidi kõrgemale. Täitke auk mullaga, tihendage kergelt ja kastke põhjalikult.
  • Ümberistutamine: Vanemaid põõsaid on parem ümber istutada varakevadel, kui nad on veel puhkeseisundis. Kaevake taim välja võimalikult suure mullapalliga, et vähendada juurte kahjustusi. Pärast ümberistutamist lõigake oksi tagasi umbes kolmandiku võrra, et tasakaalustada juurte ja maapealse osa suhet ning vähendada veekadu. Kastke regulaarselt.

Kasvatamise Nipid

• Õige sordi valik: Valige sort vastavalt oma aia suurusele ja tingimustele. On olemas nii kõrgeid (kuni 2-3 meetrit) kui ka kompaktseid kääbussorte (kuni 0.5-1 meeter). Samuti arvestage sordi külmakindlusega.
• Korduvõitsemise soodustamine: Mõned veigela sordid on korduvõitsejad. Esimese õitsengu järel närbunud õite eemaldamine (nn deadheading) võib soodustada teist, küll tagasihoidlikumat õitsemist suve lõpus või sügise alguses.
• Päikseline kasvukoht: Maksimaalse õitsemise ja erksa lehevärvi saavutamiseks tagage taimele piisavalt päikesevalgust.
• Tuulekaitse: Kuigi veigelad on üsna vastupidavad, võib tuuline kasvukoht noori taimi kahjustada ja mulda liigselt kuivatada.
• Dekoratiivne lehestik: Ärge unustage, et paljudel veigela sortidel on kaunis lehestik (kirju, pronksjas, kollane), mis pakub silmailu ka siis, kui taim ei õitse.

Pügamine ja Hooldus

Regulaarne pügamine on oluline, et hoida veigela põõsas ilusa kujuga, tihe ja rikkalikult õitsev.

• Pügamise aeg: Kõige olulisem reegel on pügada veigelat kohe pärast õitsemist, tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses. Veigelad õitsevad eelmise aasta võrsetel (nn vanal puidul). Kui pügate hilissügisel, talvel või varakevadel, lõikate ära suurema osa järgmise hooaja õiepungadest.
• Pügamise viisid:
  1. Kujunduslõikus: Pärast õitsemist eemaldage äraõitsenud õisikud ja kärpige võrseid, et anda põõsale soovitud kuju ja suurus. Lõigake oksi tagasi kuni kolmandiku võrra, lõigates tugeva külgvõrse või punga kohalt.
  2. Sanitaarlõikus: Eemaldage igal ajal aastas kõik surnud, kahjustatud, haiged või risti-rästi kasvavad oksad.
  3. Noorenduslõikus: Vanemad, risustunud ja vähem õitsvad põõsad vajavad noorendamist. Seda võib teha kahel moel:
     • Radikaalne noorendus: Varakevadel, enne kasvu algust, lõigake kõik oksad tagasi maapinnast umbes 10-20 cm kõrguselt. Sel aastal taim tõenäoliselt ei õitse, kuid kasvatab uued tugevad võrsed ja taastab oma õitsemisvõime järgmisel aastal.
     • Järk-järguline noorendus: Igal aastal pärast õitsemist eemaldage umbes kolmandik vanimatest ja jämedamatest okstest maapinna lähedalt. Tehke seda 3-4 aasta jooksul, kuni kogu põõsas on uuenenud. See meetod tagab pideva õitsemise.
• Hooldus: Lisaks pügamisele hõlmab hooldus regulaarset umbrohutõrjet põõsa ümbert ja multšikihi uuendamist vajadusel. Jälgige taime kahjurite ja haiguste suhtes.

Üle Talvitamine, Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

Enamik Eestis müüdavaid veigela sorte on piisavalt külmakindlad, et meie talved üle elada, kuid noored taimed ja mõned tundlikumad sordid võivad vajada täiendavat kaitset.

• Sordi valik: Valige sordid, mis on tuntud oma hea talvekindluse poolest. Näiteks Weigela florida ja selle paljud sordid on üldiselt vastupidavad.
• Kasvukoha valik: Vältige istutamist külmadesse tuulistesse kohtadesse või madalatesse lohkudesse, kuhu koguneb külm õhk.
• Sügisene ettevalmistus:
  • Lõpetage väetamine augustis, et uued kasvud jõuaksid enne talve puituda.
  • Vajadusel kastke sügisel, kui ilm on kuiv, et taim ei läheks talvele vastu veepuuduses.
• Multšimine: Paks (10-15 cm) kiht multši (nt kuivad lehed, turvas, kooremults) juurte ümber aitab kaitsta juurestikku külma eest. Laotage multš pärast esimeste külmade saabumist, kui maapind on hakanud kergelt külmuma.
• Noorte taimede katmine: Esimesel paaril talvel võib noori taimi katta kuuseokste, katteloori või spetsiaalse talvekangaga. See kaitseb neid külma tuule, ereda talvepäikese (mis võib tekitada koorekahjustusi) ja suurte temperatuurikõikumiste eest.
• Lumekaitse: Lumerohketel talvedel võib raske lumi oksi murda. Raputage liigne lumi põõsastelt maha, eriti kui see on märg ja raske. Samas on kerge kohev lumi hea looduslik isolaator.
• Kevadine kontroll: Kevadel, pärast suuremate külmade möödumist ja lume sulamist, eemaldage talvekatted. Hinnake taime seisukorda ja lõigake välja kõik talvekahjustustega (külmunud, kuivanud) oksad. Sageli võivad isegi tugevalt kahjustunud tundunud põõsad juurekaelalt uusi võrseid ajada.

Erinevad Liigid ja Sordid

Veigelate perekonnas on umbes 10-12 liiki, kuid aianduses on kõige levinumad Weigela florida ja selle hübriidid teiste liikidega (nt W. praecox, W. japonica, W. coraeensis). Sordiaretus on olnud väga viljakas, pakkudes laia valikut õievärve, lehestiku iseärasusi ja kasvukujusid. Siin on mõned populaarsed ja Eestis levinud sordid:

Sordi valikul tasub alati uurida selle täiskasvanud taime suurust, õievärvi, lehestiku omadusi ja külmakindlust Eesti tingimustes.

Erinevad Kasutusviisid

Veigelad on mitmekülgsed põõsad, mida saab aias kasutada mitmel moel:

• Soolotaimeks (üksikpõõsana): Suuremad ja eriti dekoratiivse lehestiku või rikkaliku õitsemisega sordid pääsevad hästi mõjule üksikuna muruplatsil või peenra keskpunktina.
• Grupiistutustes: Mitme veigela (sama või eri sorti) istutamine grupina loob efektse värvilaigu, eriti õitsemise ajal.
• Vabakujulised hekid: Veigelad sobivad hästi vabakujuliste, õitsvate hekkide loomiseks. Kuna nad õitsevad vanal puidul, ei talu nad tugevat iga-aastast pügamist nagu rangelt vormis hoitavad hekid.
• Põõsaste segupiirides: Koos teiste ilupõõsastega moodustavad nad kauneid ja vaheldusrikkaid istutusalasid.

Erinevad Kasutusviisid (järg)

• Peenra taustataimeks: Kõrgemakasvulised sordid võivad olla püsikupeenarde taustaks.
• Konteinerites: Kääbussordid sobivad hästi suurtesse aiavaasidesse ja konteineritesse terrassidele või rõdudele (talveks vajavad kaitset).
• Kallakute kindlustamiseks: Laiuva kasvukujuga sordid võivad aidata katta ja kindlustada kallakuid.
• Tolmeldajate ligimeelitamiseks: Veigela õied meelitavad ligi mesilasi, kimalasi ja teisi kasulikke putukaid, elavdades aiaelu.

Sobivad Kaaslastaimed

Veigelate ilu aitavad esile tuua ja pikendada õitseaega aias hästi valitud kaaslastaimed. Sobivad taimed, mis harmoneeruvad veigela õite ja lehestiku värviga ning eelistavad sarnaseid kasvutingimusi (päikeseline kuni kerge poolvari, viljakas ja hea drenaažiga muld).

• Teised ilupõõsad:
  • Enelad (Spiraea): Pakuvad kontrasti õievärvi ja lehestiku tekstuuriga. Näiteks jaapani enelad õitsevad hiljem.
  • Ebajasmiin (Philadelphus): Valged, lõhnavad õied loovad kauni kontrasti roosade või punaste veigela õitega ja õitsevad sageli samal ajal või veidi hiljem.
  • Deutsiad (Deutzia): Sarnase kasvukuju ja õitsemisajaga, pakuvad valgeid või roosasid õisi.
  • Kukerpuud (Berberis): Eriti punaselehised sordid (nt Thunbergi kukerpuu ‘Atropurpurea Nana’) loovad huvitava lehevärvi kontrasti roheliste veigelatega.
  • Põõsasmaran (Potentilla fruticosa): Kollased, valged või roosad õied pakuvad pikka õitsemist suvest sügiseni.
• Püsikud:
  • Hostad (Hosta): Suured dekoratiivsed lehed pakuvad head kontrasti ja katavad maapinda veigela põõsa all. Eelistavad poolvarju, seega sobivad hästi veigela põhjapoolsele küljele.
  • Päevaliiliad (Hemerocallis): Erinevad sordid õitsevad suve jooksul ja pakuvad laia värvivalikut.
  • Kurerehad (Geranium): Paljud liigid ja sordid on head pinnakattetaimed ja õitsevad rikkalikult. Näiteks verev kurereha.
  • Kassisaba (Nepeta): Sinised või lillad õied loovad kauni kontrasti roosade veigela õitega.
  • Astilbed (Astilbe): Eelistavad niiskemat poolvarju, sobivad veigela alla, kui seal on piisavalt niiskust.
• Sibulilled:
  • Kevadel õitsevad sibullilled nagu nartsissid, tulbid ja hüatsindid võivad pakkuda värvi enne veigela õitsemist.
  • Laugud (Allium) oma kerakujuliste õisikutega lisavad struktuuri.

Valides kaaslasi, arvestage nende kõrgust, laiust, õitsemisaega ja värve, et luua harmooniline ja pikaajaliselt kaunis kooslus.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Veigelad on üldiselt üsna vastupidavad taimed, kuid mõnikord võivad neid siiski kimbutada teatud kahjurid ja haigused, eriti kui kasvutingimused ei ole optimaalsed.

Kahjurid:

Haigused:

Ennetus:

Parim viis kahjurite ja haiguste vältimiseks on tagada taimele optimaalsed kasvutingimused:

• Õige kasvukoht (piisavalt päikest, hea õhuringlus).
• Sobiv, hästi vett läbilaskev muld.
• Mõõdukas kastmine ja väetamine.
• Regulaarne, õigeaegne pügamine.
• Haiguskindlamate sortide valik.