Reseeda – Tagasihoidlik Lõhnav Ilu Sinu Aias

Ah, Reseeda – taim, mis oma tagasihoidliku välimuse juures peidab endas üllatavalt palju võlu ja ajalugu. See artikkel viib sind rännakule läbi reseeda maailma, alates tema päritolust kuni praktiliste kasvatamisnõuanneteni Eesti aedades ja kodudes.

Sissejuhatus: Mis taimega on tegu?

Reseeda (perekond Reseda) on rohttaimede perekond reseedaliste (Resedaceae) sugukonnast. Perekonda kuulub umbes 55–60 liiki, millest enamik kasvab looduslikult Vahemeremaades, Edela-Aasias ja Ida-Aafrika kivistel küngastel ning põldudel. Taime eestikeelne nimi ongi “reseeda”. Inglise keeles tuntakse teda peamiselt nime all “mignonette”, mis tuleneb prantsuse keelest ja tähendab “väikest kallikest” või “pisikest armsakest”, viidates taime meeldivale lõhnale, mitte niivõrd silmapaistvale välimusele.

Reseedad on tavaliselt ühe- või kaheaastased, harvem mitmeaastased rohttaimed. Nende kõrgus varieerub liigiti, jäädes enamasti 10 sentimeetrist kuni ühe meetrini. Lehed on sageli jagunenud kitsasteks segmentideks või on terved, paiknedes varrel vahelduvalt. Reseeda õied on väikesed ja koondunud tihedatesse tipmistesse õisikutesse, mis võivad olla kollakad, valged, rohekad või isegi oranžikad. Kuigi õied ise ei pruugi olla kõige kirevamad, on paljudel reseedaliikidel, eriti lõhnaval reseedal (Reseda odorata), väga tugev ja meeldiv aroom, mis ongi nende peamine väärtus aiakultuuris. Vili on iseloomulikult tipust avanev kupar.

Eestis on looduslikult levinud tulnukliigina kollane reseeda (Reseda lutea), mida võib kohata teeservadel, raudteetammidel ja jäätmaadel. Aiakultuuris on aga kõige populaarsem just lõhnav reseeda.

Kasvatamine ja Ajalugu

Reseeda kasvatamise ajalugu ulatub kaugele minevikku. Eriti hinnatud oli lõhnav reseeda (Reseda odorata), mis pärineb Põhja-Aafrikast, täpsemalt Egiptusest ja Liibüast. Räägitakse, et Napoleon tõi selle seemned Egiptusest kaasa oma abikaasale Josephine’ile, kes oli taimest sedavõrd võlutud, et andis talle nimeks “mignonette”. 18. ja 19. sajandil muutus lõhnav reseeda Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Inglismaal, äärmiselt populaarseks just oma magusa, vaarikaid meenutava lõhna tõttu. Seda kasvatati nii aedades, rõdukastides kui ka aknalaudadel, et tuppa meeldivat aroomi tuua. Viktoriaanlikul ajastul oli reseeda tavaline komponent lõhnavates lillekimpudes, mida nimetati “tussie-mussies” või ninakimpudeks.

Kollast reseedat (Reseda lutea) ja värvireseedat (Reseda luteola) on ajalooliselt kasutatud ka värvitaimedena. Eriti värvireseedast saadi tugevat ja vastupidavat kollast värvainet, mida tunti nime all “weld”. Seda kasutati tekstiilide ja isegi kunstnike värvide toonimiseks juba esimesel aastatuhandel eKr.

Reseedade kasvatamine levis Euroopas ja hiljem ka teistele mandritele just tänu nende meeldivale lõhnale ja mõnede liikide puhul ka värviomadustele. Kuigi tänapäeval ei pruugi reseeda olla nii laialt levinud kui mõned teised suvelilled, on ta endiselt hinnatud aiapidajate seas, kes soovivad oma aeda lisada nostalgiat ja imelist aroomi.

Reseeda Paljundamine

Reseedasid paljundatakse peamiselt seemnetega. Ettekasvatamine pole reeglina vajalik ja sageli ka mitte soovitatav, kuna reseedad ei talu hästi pikeerimist ega ümberistutamist oma tundliku juurekava tõttu.

Kõige kindlam viis on külvata seemned otse kasvukohale kevadel, kui öökülmaoht on möödas, tavaliselt mais. Mõned aednikud soovitavad teha korduskülve iga paari-kolme nädala tagant, et pikendada õitsemisperioodi suve lõpuni.

Külvisügavus peaks olema väike, umbes 0,3–0,5 cm, sest seemned vajavad idanemiseks valgust. Seemned võib lihtsalt mullapinnale raputada ja kergelt kinni vajutada või õhukese mullakihiga katta. Pärast külvi tuleks ala niiskena hoida, kuid vältida läbivettimist. Tõusmed ilmuvad tavaliselt 10–15 päeva jooksul, kui temperatuur on umbes +18°C.

Kui taimed on tärganud ja piisavalt suured, et neid käsitseda, tuleks neid harvendada. Optimaalne vahekaugus sõltub liigist ja sordist, kuid lõhnava reseeda puhul võiks see olla umbes 15–25 cm, suuremate sortide puhul kuni 30–38 cm. See tagab taimedele piisavalt ruumi kasvamiseks ja hea õhuringluse.

Kuigi seemnetega paljundamine on peamine meetod, on mõnede mitmeaastaste reseedaliikide puhul teoreetiliselt võimalik ka juurepuhmiku jagamine, kuid seda tehakse harva.

Kuidas Kasvatada

Reseeda kasvatamine ei ole üleliia keeruline, kuid mõningate oluliste aspektide järgimine tagab taimede hea kasvu ja rikkaliku õitsemise.

Siseruumides või õues

Enamikku reseedasid, eriti lõhnavat reseedat, kasvatatakse üheaastaste taimedena õues peenardes, ääristaimedena või rõdukastides ja aiavaasides. Nende meeldiv lõhn teeb neist suurepärased kaaslased istumisalade läheduses.

Siseruumides võib reseedat kasvatada pottides aknalaual, kuid see nõuab hoolikamat jälgimist valguse, niiskuse ja temperatuuri osas. Kui kasvatada reseedat toas, tuleks valida võimalikult valgusküllane kasvukoht. Talveks tuppa toomine on üheaastaste liikide puhul väheefektiivne, kuna nende elutsükkel ongi lühike. Mitmeaastaseid liike võib proovida jahedas ja valges ruumis üle talvitada, kuid see võib olla keeruline.

Varjus või päikese käes

Reseedad eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Täispäikeses võivad õied intensiivsemalt lõhnata, kuid kuumadel suvepäevadel võib kerge pärastlõunane vari kasuks tulla, eriti lõunapoolsetel rõdudel või väga kuivades tingimustes. Liiga varjulises kohas võivad taimed venida, jääda kiduraks ja õitseda vähem. Optimaalne on koht, kus taim saab vähemalt 6 tundi päikesevalgust päevas.

Muld ja multš

Reseedad eelistavad mõõdukalt viljakat, hästi vett läbilaskvat mulda. Ideaalis peaks muld olema neutraalne kuni kergelt aluseline (pH 6–7,5). Rasked ja liigniisked savimullad ei sobi reseedale, kuna need võivad põhjustada juuremädanikku. Kui aiamuld on liiga happeline, võib sellele lisada veidi aialupja või puutuhka.

Enne seemnete külvamist või taimede istutamist tuleks muld korralikult ette valmistada – kaevata läbi, eemaldada umbrohi ja vajadusel lisada komposti või hästi lagunenud sõnnikut, et parandada mulla struktuuri ja toitainesisaldust.

Multši kasutamine reseeda ümber aitab hoida mullas niiskust, pärssida umbrohu kasvu ja hoida mulla temperatuuri stabiilsena. Sobib näiteks õhuke kiht komposti, peenestatud koort või põhku. Tuleks jälgida, et multš ei puutuks otse vastu taime varsi, et vältida niiskuse kogunemist ja võimalikke seenhaigusi.

Kastmine

Reseedad vajavad regulaarset kastmist, eriti kuivaperioodidel ja siis, kui nad kasvavad konteinerites. Muld peaks olema pidevalt kergelt niiske, kuid mitte läbimärg. Üleliigne vesi peab saama potist või peenrast ära voolata. Kastmise sagedus sõltub ilmastikutingimustest, mulla tüübist ja taime kasvukohast. Parim on kasta hommikuti, suunates vee otse mullapinnale, mitte lehtedele, et vähendada seenhaiguste riski. Enne järgmist kastmiskorda lase mulla pealmisel kihil veidi kuivada.

Väetamine

Kui muld on enne istutamist korralikult ette valmistatud ja sinna on lisatud komposti, ei pruugi reseedad hooaja jooksul lisaväetamist vajada. Liigne lämmastikväetis võib soodustada lopsakat lehekasvu õite arvelt ja vähendada lõhna intensiivsust.

Kui taimed tunduvad siiski kidurad või õitsevad loiult, võib neid kasvuperioodil paar korda väetada tasakaalustatud vedelväetisega või spetsiaalse õitsvatele taimedele mõeldud väetisega. Orgaanilised väetised, nagu kompostitee, on samuti hea valik. Väetada tuleks vastavalt pakendil olevale juhendile.

Reseeda Istutamine ja ümberistutamine

Nagu eelnevalt mainitud, on reseeda kõige parem külvata otse kasvukohale, kuna ta ei talu hästi juurte häirimist. Kui olete siiski ostnud ettekasvatatud taimi või otsustanud neid ise ette kasvatada (näiteks turbapottides, mida saab koos taimega maha istutada), siis tuleks ümberistutamisega olla väga ettevaatlik.

Istutage taimed välja pärast viimaseid öökülmi. Valige pilves päev või hilisõhtu, et vähendada taimede stressi. Kaevake istutusauk, mis on veidi suurem kui taime juurepall. Asetage taim auku nii, et juurekael jääks mullapinnaga samale tasemele. Täitke auk mullaga, tihendage kergelt ja kastke hoolikalt.

Üheaastaseid reseedasid ei istutata ümber. Mitmeaastaste liikide puhul (mis on Eestis haruldased) võib ümberistutamine olla vajalik iga paari aasta tagant, kui taim on liiga suureks kasvanud. Seda tuleks teha varakevadel, enne aktiivse kasvu algust, püüdes juurepalli võimalikult tervena hoida.

Kasvatamise Nipid

  • Lõhna maksimeerimine: Reseeda lõhn on kõige tugevam soojadel ja päikesepaistelistel päevadel. Istutage reseedad kohtadesse, kus te sageli viibite, näiteks terrassi äärde, akende alla või aiaradade veerde, et saaksite nende aroomi nautida.
  • Korduskülv: Et nautida reseeda õisi ja lõhna kogu suve vältel, tehke korduskülve iga 2-3 nädala tagant alates kevadest kuni suve keskpaigani.
  • Pinnase ettevalmistus: Ärge alahinnake hea drenaaži ja kergelt aluselise mulla tähtsust. Vajadusel parandage mulda liiva ja kompostiga.
  • Harvendamine: Ärge kartke noori taimi harvendada. Kuigi see võib tunduda raiskamisena, tagab piisav kasvuruum tugevamad ja rikkalikumalt õitsevad taimed.
  • Tuulekaitse: Kuigi reseedad pole eriti kõrged, võib tuuline kasvukoht nende õrnu varsi kahjustada. Kerge tuulevari on kasulik.
  • Lõikelilled: Reseedad sobivad hästi ka lõikelilledeks, tuues oma meeldiva aroomi tuppa. Korjake õisikuid siis, kui umbes pooled õitest on avanenud.

Pügamine ja Hooldus

Reseedade hooldus on suhteliselt lihtne. Peamine hooldusvõte on närtsinud õisikute eemaldamine. See soodustab uute õite teket ja pikendab õitsemisperioodi. Kui lasete taimel seemneid moodustada, suunab ta oma energia sinna ja uusi õisi tekib vähem.

Kui taimed kipuvad suve jooksul liiga välja venima või lamanduma, võib neid kergelt tagasi lõigata, et soodustada kompaktsemat kasvu.

Üldiselt on oluline jälgida taimede seisukorda, eemaldada kolletunud või kahjustunud lehed ning hoida peenraümbrus umbrohuvaba, et vältida konkurentsi toitainete ja valguse pärast.

Üle Talvitamine, kuidas külma ilmaga toime tulla

Enamik aedades kasvatatavaid reseedasid, eriti populaarne lõhnav reseeda (Reseda odorata), on üheaastased taimed. See tähendab, et nad läbivad kogu oma elutsükli – idanemisest seemnete valmimiseni – ühe kasvuperioodi jooksul ja hukkuvad esimeste tugevamate sügiskülmadega. Nende puhul ei ole ületalvitamine Eesti kliimas võimalik ega ka otstarbekas. Sügisel võib taimedelt koguda seemneid järgmiseks aastaks või lasta neil ise külvata, kui tingimused on soodsad.

Kollane reseeda (Reseda lutea), mis Eestis ka looduslikult esineb, on tihti kaheaastane või lühiealine püsik. See tähendab, et esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja teisel aastal õitseb ning viljub. Looduslikes tingimustes võib ta end ise seemnetega edukalt uuendada ja seega püsida kasvukohal aastaid. Kui kasvatate kollast reseedat aias, võib ta samuti ise seemneid anda ja niimoodi “üle talvitada” järglaste näol. Mõned allikad märgivad, et Reseda lutea on mõõdukalt külmakindel ja võib pehmema talve korral ka juurestikuga talvituda, eriti kui kasvukoht on kaitstud ja hea drenaažiga. Külmemates piirkondades käitub ta pigem üheaastase või kaheaastase taimena.

Mõned teised reseedaliigid võivad olla püsikud oma looduslikus levilas soojema kliimaga piirkondades, kuid Eesti tingimustes neid enamasti kui püsikuid ei kasvatata. Kui siiski proovida mõnda väidetavalt vastupidavamat liiki üle talvitada, tuleks sügisel taimed katta kuiva turba, lehtede või kuuseokstega, et kaitsta juuri külma eest. Oluline on tagada, et talvekate ei muutuks liigniiskeks, mis võib soodustada mädanike teket.

Kokkuvõttes on kõige lihtsam ja kindlam viis reseedat Eesti aias nautida kasvatada teda üheaastase taimena, külvates seemned igal kevadel uuesti.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi reseedade perekond on üsna liigirikas, on aiakultuuris levinud peamiselt mõned üksikud liigid ja nende sordid.

Lõhnav reseeda (Reseda odorata)

See on kahtlemata kõige populaarsem liik, mida kasvatatakse peamiselt tema magusa ja tugeva lõhna tõttu. Taim kasvab tavaliselt 20–50 cm kõrguseks. Õied on väikesed, rohekasvalged kuni punakad, koondunud tihedatesse koonusjatesse õisikutesse.

Sordid:

  • ‘Grandiflora’: Suuremate õisikutega sort.
  • ‘Machet’: Populaarne sort, millel on punakad või lõheroosad tolmukad, andes õisikule värvikama ilme. Tihti kirjeldatakse kui eriti tugeva lõhnaga.
  • ‘Fragrant’: Üldnimetus lõhnavatele sortidele, rõhutades taime peamist omadust.
  • Mõned sordid võivad olla kompaktsema kasvuga või omada veidi erinevat õievärvi varjundit.

Kollane reseeda (Reseda lutea)

See liik on Eestis naturaliseerunud ja kasvab sageli metsistunult teeservadel ja jäätmaadel. Taime kõrgus võib ulatuda 30–80 cm. Lehed on sügavalt lõhestunud. Õied on kollased, koondunud piklikesse õisikutesse. Kollane reseeda on hea meetaim ja teda külastavad meelsasti mesilased ning teised tolmeldajad putukad. Kuigi ta ei ole nii intensiivse lõhnaga kui lõhnav reseeda, on tal siiski kerge aroom. Seda liiki on ajalooliselt kasutatud ka kollase värvaine saamiseks.

Värvireseeda ehk Keelekese-reseeda (Reseda luteola)

See on ajalooliselt kõige olulisem liik kollase värvaine (“weld”) tootmiseks. Taim on robustsem ja võib kasvada kuni 1,5 meetri kõrguseks. Tal on pikad, kitsad, terved lehed ja väga pikad, kitsad kollaste õitega õisikud. Tänapäeval kasvatatakse teda peamiselt ajaloolistes aedades või värvitaimede kollektsioonides.

Valge reseeda (Reseda alba)

See liik on pärit Vahemere maadest ja võib kasvada kuni meetri kõrguseks. Tal on valged, suhteliselt silmapaistvad õied tihedates õisikutes ja sügavalt lõhestunud lehed. Mõnikord kasvatatakse ilutaimena, kuid ta ei ole nii levinud kui lõhnav reseeda.

Reseda phyteuma (Eestikeelne vaste puudub, inglise keeles “rampion mignonette”)

Väiksem, 10–40 cm kõrgune ühe- või kaheaastane taim, millel on kreemikasvalged õied. Looduslikult levinud Euroopas ja Aasias.

Eesti aianduspoodides ja seemneärides on kõige sagedamini saadaval lõhnava reseeda (Reseda odorata) seemneid, tihti erinevate sortidena, mis varieeruvad õie värvuse ja lõhna intensiivsuse poolest. Kollast reseedat võib kohata looduses või spetsialiseerunud taimekasvatajate juures.

Erinevad kasutusviisid

Reseedadel on läbi ajaloo olnud mitmeid kasutusviise, millest mõned on aktuaalsed ka tänapäeval.

Lõhnataimena

See on peamine põhjus, miks lõhnavat reseedat (Reseda odorata) aedades kasvatatakse. Tema magus, sageli vaarikaid või kannikesi meenutav aroom on väga hinnatud. Teda on kasvatatud aknalaudadel, rõdukastides ja peenardes, et tuppa ja aeda meeldivat lõhna tuua. Reseedaõli on kasutatud ka parfümeerias ja kosmeetikas, kuigi tänapäeval on see haruldasem. Napoleon olevat toonud reseedaseemneid Egiptusest Josephine’ile just selle imelise lõhna tõttu.

Värvitaimena

Kollane reseeda (Reseda lutea) ja eriti värvireseeda (Reseda luteola) on ajalooliselt tuntud kui kollase värvaine allikad. Värvireseedast saadud värvainet “weld” (ka “dyer’s rocket”) on kasutatud juba antiikajast tekstiilide (villa, siidi, lina) ja isegi toiduainete värvimiseks. See andis erksa ja vastupidava kollase tooni. Ka kunstnikud on seda pigmenti kasutanud.

Meetaimena

Reseeda õied meelitavad ligi mesilasi, liblikaid ja teisi tolmeldajaid putukaid, pakkudes neile nektarit ja õietolmu. Seega on reseeda kasulik lisand igasse elurikkasse aeda. Eriti kollane reseeda on tuntud kui hea meetaim.

Lõikelillena

Kuigi reseeda õied pole ehk kõige uhkemad, lisavad nad oma lõhnaga väärtust lillekimpudele. Neid on kasutatud ka kuivatatult potpourrides.

Ravimtaimena (ajalooline/vähemtuntud)

Mõningaid reseedaliike on rahvameditsiinis kasutatud diureetiliste ja higistama ajavate vahenditena, kuid need kasutusalad pole laialt levinud ega teaduslikult kinnitatud tänapäevaste standardite järgi. Reseda lutea lehti ja õisi on mõnedes kultuurides kasutatud palaviku ja põletike korral.

Söödavus (piiratud)

Mõnede allikate kohaselt on noored Reseda lutea lehed toorelt söödavad, kuid seda teavet tuleks käsitleda ettevaatusega ja enne tarvitamist kindlasti kontrollida usaldusväärsetest allikatest. Üldiselt ei peeta reseedasid tüüpilisteks toidutaimedeks.

Eesti kontekstis on peamised kasutusviisid lõhnava reseeda kasvatamine aroomi pärast ja kollase reseeda kui loodusliku taime roll meetaimena ja elurikkuse toetajana.

Sobivad kaaslastaimed

Reseedad, eriti oma tagasihoidliku välimuse ja imelise lõhnaga lõhnav reseeda, sobivad hästi kokku paljude teiste aiataimedega. Kaaslaste valikul tuleks arvestada sarnaseid kasvutingimuste eelistusi – päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht ja hea drenaažiga, kergelt aluseline muld.

Siin on mõned ideed sobivateks kaaslasteks:

Teised lõhnavad taimed

  • Levkoi (öökannike, Matthiola bicornis): Samuti tuntud oma tugeva õhtuse lõhna poolest.
  • Lõhnav lillhernes (Lathyrus odoratus): Ronitaim, mis lisab vertikaalset mõõdet ja magusat aroomi.
  • Kilbirohi (Lobularia maritima): Madalakasvuline, meelõhnaline pinnakattetaim, mis õitseb rikkalikult.
  • Heliotroop (Heliotropium arborescens): Tugeva vanilli- või kirsilõhnaga.

Värvikad suvelilled, mis täiendavad reseeda tagasihoidlikku ilu

  • Peiulilled (Tagetes spp.): Erksad kollased, oranžid ja punased toonid.
  • Päsmaslill (Ageratum houstonianum): Sinised, lillad või roosad kohevad õisikud.
  • Lõvilõuad (Antirrhinum majus): Erinevates värvitoonides püstised õisikud.
  • Kosmos (Cosmos bipinnatus): Õrnad, suured õied roosades, valgetes ja lillades toonides.
  • Pruudisõlg (Zinnia elegans): Värvikirevad ja vastupidavad õied.

Kõrrelised

Madalamakasvulised dekoratiivkõrrelised võivad luua huvitava kontrasti reseeda lehestiku ja õisikutega.

Maitsetaimed

Paljud maitsetaimed, nagu lavendel, tüümian või salvei, eelistavad sarnaseid päikeselisi ja hea drenaažiga kasvukohti ning võivad reseedaga hästi sobida.

Köögiviljapeenra ääres

Reseeda võib meelitada ligi tolmeldajaid, mis on kasulik ka läheduses kasvavatele köögiviljadele.

Vältida tuleks väga agressiivselt levivaid või kõrgekasvulisi taimi, mis võivad madalamakasvulise reseeda enda alla matta või varjutada. Oluline on jätta taimedele piisavalt kasvuruumi ja tagada hea õhuringlus, et vältida haiguste teket. Reseeda sobib hästi ka “cottage garden” stiilis aedadesse, kus hinnatakse looduslähedust ja mitmekesisust.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Reseedad on üldiselt üsna vastupidavad taimed ja neil esineb vähe probleeme kahjurite ja haigustega, eriti kui neile on tagatud sobivad kasvutingimused. Siiski võivad mõned probleemid aeg-ajalt ilmneda.

Lehetäid (Aphidoidea)

Need väikesed putukad võivad koguneda noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Tugeva nakkuse korral võivad taimed kiduma jääda ja lehed kolletuda või deformeeruda. Lehetäisid saab tõrjuda neid veejoaga maha uhtudes, kasutades rohelist seepi või looduslikke insektitsiide. Kasuks tuleb ka kasulike putukate, nagu lepatriinude, aeda meelitamine.

Teod ja nälkjad (Gastropoda)

Niisketes tingimustes võivad teod ja nälkjad noori reseedataimi kahjustada, süües nende lehti. Tõrjeks võib kasutada teograanuleid (eelistatult loodussõbralikke, raudfosfaadil põhinevaid), teotõkkeid või koguda tigusid käsitsi.

Kirbud (mullakirbud, Phyllotreta spp.)

Väikesed hüppavad mardikad, kes võivad noorte taimede lehtedesse väikeseid auke närida. Tugev kahjustus võib noori taimi nõrgestada. Tolmutamine puutuhaga või tubakatolmuga võib aidata. Samuti on oluline hoida peenraümbrus umbrohuvaba, kuna mõned umbrohud on kirpudele peremeestaimedeks.

Seenhaigused

Jahukaste (Erysiphales)

Avaldub valge jahukirme taime lehtedel ja vartel. Jahukaste tekib sageli soojade päevade ja jahedate öödega, samuti liiga tiheda istutuse ja halva õhuringluse korral. Vältimiseks tagage taimedele piisav vahekaugus ja hea õhuringlus. Nakkuse korral eemaldage kahjustunud taimeosad ja vajadusel kasutage sobivat fungitsiidi.

Juuremädanik

Võib tekkida liigniiskes ja halva drenaažiga mullas. Juured muutuvad pruuniks ja pehmeks, taim närbub ja hukkub. Ennetamiseks on oluline tagada hea drenaaž ja vältida ülekastmist. Haigestunud taimi on raske päästa.

Lehelaiksus (erinevad seened)

Lehtedele ilmuvad erineva kuju ja värviga laigud. Ennetamiseks vältige lehtede niisutamist kastmisel ja tagage hea õhuringlus. Eemaldage ja hävitage kahjustunud lehed.

Üldised ennetusmeetmed

  • Kasvatage reseedasid neile sobivates tingimustes (piisavalt päikest, hea drenaaž, sobiv muld).
  • Tagage taimedele piisav vahekaugus, et õhk saaks liikuda.
  • Kastke mõõdukalt, vältides nii mulla läbikuivamist kui ka liigniiskust. Kastke hommikuti ja suunake vesi otse mullale.
  • Hoidke peenrad umbrohuvabad.
  • Jälgige taimi regulaarselt, et varakult märgata võimalikke probleeme.
  • Eelistage looduslikke tõrjevahendeid.

Kui kahjurid või haigused siiski tekivad, on kiire reageerimine oluline, et vältida probleemi levikut. Enamasti on reseedad siiski vähenõudlikud ja pakuvad rohkem rõõmu kui muret.

Lõhnav pärand aias: Reseeda kokkuvõte

Reseeda, see tagasihoidliku välimusega, kuid võimsa aroomiga taim, on tõeline pärl igas aias, mis hindab nii ajalugu kui ka meelelisi naudinguid. Tema peamine väärtus peitub just selles hurmavas lõhnas, mis on võlunud inimesi sajandeid, alates Napoleoni aegadest kuni tänapäeva koduaedadeni. Olgu tegemist populaarse lõhnava reseeda, loodusliku kollase reseeda või ajaloolise värvireseedaga, pakub see perekond mitmekülgseid võimalusi.

Reseeda kasvatamine on jõukohane ka algajale aednikule, kui pidada silmas mõningaid põhitõdesid: päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht, hea drenaažiga kergelt aluseline muld ning mõõdukas kastmine. Otsekülv kevadel on parim viis alustamiseks, vältides taime tundliku juurekava häirimist. Regulaarne närtsinud õite eemaldamine pikendab õitsemisperioodi ja laseb meil nautida tema lõhna veelgi kauem.

Kuigi reseeda ei hiilga suurte ja kirevate õitega, on tema võlu just peenuses ja selles erilises aroomis, mis meelitab ligi nii inimesi kui ka kasulikke tolmeldajaid, rikastades seeläbi aia elurikkust. Ta sobib suurepäraselt lillepeenardesse, rõdukastidesse, aiavaasidesse ning eriti istumisnurgakeste ja käiguteede äärde, kus tema lõhn kõige paremini esile pääseb.

Kokkuvõttes on reseeda taim, mis pakub enamat kui silmailu – ta pakub elamust. Tema kasvatamine on justkui väikese lõhnava pärandi lisamine oma aeda, mis loob hubasust ja meenutab aianduse lihtsat, kuid sügavat võlu.