Äädikapuu: Põhjamaade Palm

Sissejuhatus

Äädikapuu, tuntud ka kui harilik sumahh (ladina keeles Rhus typhina), on Põhja-Ameerika idaosast pärit põnev ja dekoratiivne taim, mis on leidnud tee ka Eesti aedadesse. Selle ingliskeelne nimetus on Staghorn Sumac, mis viitab taime noorte võrsete sametisele, pehmete karvadega kaetud pinnale, meenutades noori hirvesarvi.

Äädikapuu on heitlehine põõsas või väike puu, mis paistab silma oma suurte, liitlehtede poolest, mis võivad olla kuni 60 cm pikad ja meenutavad veidi troopiliste taimede lehti. See on ka põhjus, miks äädikapuud mõnikord ka Põhjamaa palmiks kutsutakse. Taime ilu avaldub eriti sügisel, kui lehed värvuvad leekivatesse punase, oranzhi ja kollase toonidesse, pakkudes silmailu kuni lehtede langemiseni. Talvel lisavad aiale värvi püstised, punased viljapöörised, mis püsivad okstel kevadeni.

Eesti kliimas kasvab äädikapuu tavaliselt 1-5 meetri kõrguseks, kuigi oma kodumaal võib ta sirguda kuni 12 meetri kõrguseks puuks. Tema kasv on kiire ja taim moodustab sageli laiema võra kui kõrgeks kasvab. Äädikapuu on kahekojaline, mis tähendab, et isas- ja emasõied asuvad erinevatel taimedel. Dekoratiivsed viljakobarad arenevad vaid emasõitest. Kuigi äädikapuu on üldiselt vähenõudlik, on tema edukaks kasvatamiseks Eestis oluline tunda tema eripärasid, eriti seoses talvekindluse ja paljunemisega.

Kasvatamine ja Ajalugu

Äädikapuu on Põhja-Ameerikas laialt levinud taim, kasvades looduslikult metsade servades, avatud väljadel, teeservadel ja muudel häiritud aladel. Tema võime kasvada ka vaesel ja kuival mullal ning taluda põuda ja linnatingimusi on teinud temast populaarse haljastustaime üle maailma parasvöötme aladel. Euroopasse jõudis äädikapuu arvatavasti dekoratiivtaimena ning on siin aja jooksul populaarsust kogunud tänu oma eksootilisele välimusele ja silmapaistvale sügisvärvile.

Eestis on äädikapuu suhteliselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad noored võrsetipud ja ka vanemad oksad lumepiirini tagasi külmuda. Õnneks taastub taim enamasti hästi juurevõsude abil. Selle edukaks kasvatamiseks on oluline valida talle sobiv kasvukoht ja arvestada tema kalduvusega ajada rohkelt juurevõsu. Äädikapuu eluiga ei ole väga pikk, ulatudes keskmiselt 20-30 aastani, kuid juurevõsude abil uueneb ta pidevalt.

Paljundamine

Äädikapuud saab paljundada mitmel viisil, millest mõned on lihtsamad ja teised keerukamad. Tema kõige iseloomulikum paljunemisviis on juurevõsude kaudu, mis teeb temast kohati isegi invasiivse taime.

• Seemnetest: Äädikapuud saab paljundada ka seemnetest, kuid see meetod nõuab veidi rohkem kannatlikkust ja teadmisi. Seemned kogutakse sügisel valminud viljakobaratest. Enne külvi on soovitatav seemneid töödelda, et parandada nende idanevust. Üks meetod on leotada seemneid 2-3 tundi kuumas vees. Pärast seda tuleks läbi viia külmstratifikatsioon, mis jäljendab talviseid tingimusi ja aitab murda seemnete puhkeseisundit. Stratifikatsioon kestab tavaliselt paar kuud niiskes ja külmas keskkonnas (nt külmkapis liiva või turbaga segatult). Pärast stratifikatsiooni võib seemned külvata hästi dreneeritud mullasegusse. Seemnetest kasvatatud taimed istutatakse avamaale tavaliselt üheaastastena. Tuleb meeles pidada, et seemnetest paljundades pole kindel, kas taimest kasvab isas- või emaspuu, kuna äädikapuu on kahekojaline.
• Jagamise teel (Juurevõsude abil): See on äädikapuu kõige levinum ja lihtsam paljundusviis, samas ka peamine põhjus, miks taim võib aias kiiresti levida. Äädikapuu ajab rikkalikult juurevõsu, mis tekivad emataime juurtel asuvatest lisapungadest. Need võsud on sageli elujõulised ja valmis iseseisvaks kasvuks. Jagamise teel paljundamiseks tuleb kevadel või sügisel valida välja elujõuline juurevõsu, millel on olemas ka mõned juured. Terava labidaga lüüakse võsu emataimest lahti, püüdes võimalikult vähe emataime juuri vigastada. Väljatõmbamist tuleks vältida. Eraldatud võsu saab istutada kohe uuele kasvukohale. Kui võsu ei saa kohe istutada, tuleks selle juured niiskena hoida (nt niiske saepuru või riide sees ja kilega kaetult). See meetod on kiire ja annab kindla peale uue taime, kuid samas tuleb olla valmis pidevalt eemaldama soovimatuid juurevõsusid.
• Lõikamise teel (Pistikud): Äädikapuud on võimalik paljundada ka pistikutega, kuid see meetod on veidi ebakindlam kui juurevõsude kasutamine. Paljundamiseks sobivad poolpuitunud pistikud, mis võetakse suvel. Pistikud peaksid olema umbes 15-20 cm pikad ning neilt eemaldatakse alumised lehed. Pistikud võib juurutada vees või spetsiaalses juurdumissubstraadis (nt liiva ja turba segu), hoides neid niiskena ja poolvarjulises kohas. Juurdumine võib võtta aega ja eduprotsent ei pruugi olla väga kõrge. Talvel ja varakevadel saab proovida paljundamist ka puitunud pistikutega, kuid ka see on sageli vähem edukas kui juurevõsudega paljundamine.

Kuidas Kasvatada

Äädikapuu on üsna kohanemisvõimeline taim, kuid teatud kasvutingimused aitavad tagada tema parima kasvu ja dekoratiivsuse.

• Siseruumides või õues: Äädikapuu on välistingimustes kasvatatav puu/põõsas ja ei sobi siseruumides kasvatamiseks. Ta vajab kasvamiseks piisavalt ruumi ja Eestis kasvab edukalt avamaal.
• Varjus või päikese käes: Äädikapuu eelistab kasvada päikesepaistelisel ja tuulevaiksel kasvukohal. Täispäikeses on tema kasv kõige jõulisem ja sügisvärv kõige ilusam (leekivpunane). Ta talub ka poolvarju, kuid varjulises kohas jääb tema kasv tagasihoidlikumaks ja sügisvärv ei pruugi olla nii intensiivne, kaldudes pigem kollakaks. Täielikku varju tuleks vältida.
• Muld ja multš: Äädikapuu on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi erinevatel mullatüüpidel. Siiski eelistab ta parasniisket, liivasegusemat ja hea drenaažiga mulda. Ta ei talu liigniiskust ega seisvat vett, mis võib põhjustada juuremädanikku. Viljakamal ja kergemal mullal kasvab taim kiiremini ja saavutab suuremad mõõtmed. Rasket savimulda tuleks parandada liiva või kompostiga, et tagada parem drenaaž. Multšimine taime ümber aitab hoida mullaniiskust, pärssida umbrohtude kasvu ja kaitsta juuri talvel külma eest. Multšimiseks sobib puukoor, kompost või muu orgaaniline materjal.
• Kastmine: Noor, äsja istutatud äädikapuu vajab regulaarset kastmist, eriti kuivadel perioodidel, et juurduda edukalt. Esimesel kasvuaastal ei tohiks muld läbi kuivada. Kui taim on hästi juurdunud, muutub ta põuakindlaks ja vanemaid puid-põõsaid on vaja kasta ainult pikaajalise põua korral. Liigne kastmine on ohtlikum kui põud.
• Väetamine: Äädikapuu on vähenõudlik taim ega vaja pidevat väetamist. Viljakal mullal kasvatades ei pruugi lisaväetamist üldse vajalik olla. Vajadusel võib kevadel anda tasakaalustatud liitväetist või komposti. Liigne väetamine võib soodustada liigset vegetatiivset kasvu ja vähendada taime talvekindlust. Kevadel võib anda aialupja ja kevadväetist, augustis-septembris aga sügisväetist, mis aitab võrsetel puituda ja valmistuda talveks.
• Istutamine ja ümberistutamine: Äädikapuud on kõige parem istutada varakevadel, kui uue kasvu algus on märgatav. Samas võib istutada ka sügisel. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et taime juured mahuksid vabalt. Enne istutamist on soovitatav juurepall õrnalt lahti harutada. Kui istutatakse juurevõsu, siis see istutatakse samale sügavusele, kus ta varem kasvas. Äädikapuud istutatakse tavaliselt umbes 1 meetri vahedega, kui soovitakse tihedamat gruppi. Kuna äädikapuu ajab palju juurevõsu, tuleks tema kasvukoha valimisel olla hoolikas. Väikesesse aeda või peenrasse istutades on soovitatav paigaldada juuretõke, näiteks spetsiaalne kangas või tugev kile, mis ulatub vähemalt 1 meetri sügavusele ja 1,5 meetri laiusele, et piirata juurevõsude levikut. Ümberistutamine on võimalik noorematel taimedel, kuid tänu rikkalikule juurestikule võib see olla keeruline ja taimele stressirohke. Tavaliselt on lihtsam eemaldada juurevõsusid ja kasvatada nendest uued taimed.

Kasvatamise Nipid

Pügamine ja Hooldus

Äädikapuu ei vaja regulaarset tugevat pügamist, välja arvatud kahjustatud või surnud okste eemaldamine. Kevadel pärast talvekahjustuste ilmnemist tuleks eemaldada kõik mustaks muutunud ja külmunud võrsetipud ning oksad. Kui taim on saanud tõsiseid külmakahjustusi ja külmunud lumepiirini, võib ta maapinnani tagasi külmunud osad kevadel maha lõigata – taim taastub enamasti juurevõsude abil.

Kui soovitakse hoida taime põõsakujulisena ja madalamana (nt 2-4 meetri kõrgusena Eesti tingimustes), võib oksi üle aasta tugevamalt tagasi lõigata. See soodustab tihedamat kasvu ja võib anda aiale palmilaadse ilme tänu suurtele lehtedele, mis kasvavad jõulistel noortel võrsetel. Mõned allikad soovitavad äädikapuud tugevalt tagasi lõigata aprillis, et soodustada suurte lehtedega noorte võrsete kasvu. Teised aga soovitavad pigem vältida tugevat lõikamist ja eemaldada vaid kahjustunud oksad. Pintsleerimine ehk rohtsete võrseladva äranäpistamine kevadel võib soodustada taime harunemist.

Oluline on vältida mulla kaevamist taime juurte läheduses, kuna see soodustab veelgi juurevõsude tekkimist.

Üle Talvitamine

Äädikapuu on Eesti tingimustes küllaltki külmakindel (kasvutsoonid I-II), taludes tavaliselt temperatuuri kuni -25…-30°C. Siiski on noored taimed külmaõrnemad ja karmimatel talvedel võivad eriti võrsetipud, mis ei ole õigeaegselt puitunud, külmuda.

Vanemad, juurdunud taimed muutuvad aja jooksul külmakindlamaks. Isegi kui maapealsed osad karmil talvel lumepiirini külmuvad, taastub taim kevadel enamasti edukalt juurevõsude abil. Sügisväetise kasutamine septembris aitab võrsetel paremini talveks valmistuda ja puituda, mis vähendab külmakahjustuste ohtu.

Erinevad Liigid ja Sordid

Äädikapuu (Rhus typhina) on sumahhi (Rhus) perekonna üks liike, kuhu kuulub umbes 250 erinevat liiki. Enamik neist on troopilised või subtroopilised ning Euroopa iluaianduses tundmatud. Harilik sumahh (Rhus typhina) on Eestis kasvatatavatest liikidest kõige levinum ja külmakindlam.

Lisaks põhiliigile on aretatud ka erinevaid sorte, mis erinevad põhiliigist kasvukuju, lehevärvi või suuruse poolest. Eestis on tuntuim ja armastatuim sort ‘Tiger Eyes’ (‘Dissecta’ või ‘Lacinata’), mis on lõhisleheline vorm. Selle sordi lehed on peenema ja narmakama väljanägemisega ning värvuvad suvel kollaseks või kollakasroheliseks, roosakaspunaste leheroodudega, luues kauni kontrasti. Sügisel muutuvad lehed oranzhikaks ja punaseks. ‘Tiger Eyes’ sort on tavaliselt väiksem (umbes 1,5-2 meetrit kõrge) ja laiuvama kasvukujuga kui põhiliik ning väidetavalt ka vähem agressiivselt juurduv, kuigi siiski võib anda juurevõsusid. See sort on pisut külmaõrnem kui põhiliik ja vajab hoolikamat kasvukoha valikut ja talvekaitset.

Muid sorte, nagu näiteks ‘Laciniata’ (samuti lõhisleheline, kuid veidi erineva kasvukujuga) või erineva võrakuju või viljade värviga sorte, võib Eestis harvem kohata. Sordi valimisel tuleks arvestada nii tema dekoratiivsete omadustega kui ka talvekindlusega meie kliimas.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Äädikapuu on üldiselt üsna vastupidav taim ja teda ohustavad kahjurid ja haigused esinevad harva. Siiski ei ole ta neist täielikult prii.

Mõned võimalikud probleemid võivad olla:

• Juuremädanik: See on kõige sagedasem probleem ja tekib peamiselt liigniiskuse tõttu mullas. Juuremädanik põhjustab lehtede kolletumist, närbumist ja taime üldist nõrgenemist. Parim ennetus on tagada hea drenaaž ja vältida ülekastmist.
• Lehetäid: Aeg-ajalt võivad lehetäid rünnata noori võrseid ja lehti. Tavaliselt ei põhjusta see taimele tõsist kahju ja neid saab tõrjuda putukatõrjevahenditega või looduslike meetoditega (nt seebivee lahus).
• Seenehaigused: Kuigi harva, võivad äädikapuud tabada mõned seenehaigused, mis võivad põhjustada lehtedel laike või võrsete kuivamist. Terved ja elujõulised taimed on haigustele vastupidavamad. Kahjustatud okste eemaldamine ja hävitamine aitab haiguste levikut piirata.
• Talvekahjustused: Kuigi mitte otseselt haigus või kahjur, on talvekahjustused Eestis äädikapuu puhul üsna tavalised, eriti noortel taimedel ja sortidel nagu ‘Tiger Eyes’. Külmumine nõrgendab taime, kuid tavaliselt taastub ta juurevõsude abil.

Üldiselt võib öelda, et äädikapuu on lihtne hooldada ja tõsised kahjuri- või haigusprobleemid on haruldased, eeldusel, et taimele on valitud sobiv kasvukoht.

Sobivad Kaaslastaimed

Äädikapuu oma iseloomuliku kasvukuju, lopsaka lehestiku ja silmapaistva sügisvärviga on aias sageli fookuspunktiks. Tema kõrvale sobivad taimed, mis kas täiendavad tema välimust või aitavad luua harmoonilist kooslust. Arvestada tuleks ka äädikapuu kalduvusega ajada juurevõsu – kaaslastaimed peaksid olema kas piisavalt elujõulised, et konkurentsis toime tulla, või tuleks äädikapuu juuri piirata.

Sobivad kaaslastaimed võiksid olla:

• Okaspuud: Äädikapuu leekiv sügisvärv moodustab kauni kontrasti igihaljaste okaspuude rohelise taustaga. Näiteks sobivad hästi harilik kadakas (roomavad vormid äädikapuu alla), harilik jugapuu või mägimänd. Okaspuud pakuvad aiale struktuuri ka talvel, kui äädikapuu on lehtedeta.
• Madalamad põõsad ja püsikud: Äädikapuu alla või ümber võib istutada madalamaid, samades kasvutingimustes (päikeseline, hästi dreneeritud muld) edenevaid põõsaid ja püsikuid. Näiteks mainitakse sobivate kaaslastena läiklehise mahooniat. Samuti võiks sobida erinevad pinnakattetaimed, kes aitavad umbrohtude vastu ja katavad mullapinda.
• Lillepeenrad: Äädikapuu võib olla suurema lillepeenra kõrgemaks elemendiks või taustaks. Tema alla ja ümber saab istutada erinevaid püsikuid, mis eelistavad päikest ja kuivemat mulda. Näiteks võiks kaaluda mõningaid kõrrelisi (kui niiskustingimused sobivad), kiviktaimla taimi või muid põuataluvaid püsikuid.
• Puid, mis taluvad sarnaseid tingimusi: Kui äädikapuu on istutatud suuremasse gruppi või haljastusalale, sobivad tema kõrvale teised puud ja põõsad, mis taluvad kuivemaid ja päikeselisi tingimusi.

Oluline on valida kaaslastaimed, kes ei jää äädikapuu agressiivse juurevõsu kasvu tõttu alla ja keda on lihtne vajadusel hooldada või uuendada. Juuretõkke kasutamine äädikapuu ümber aitab oluliselt hõlbustada kaaslastaimede kasvatamist tema läheduses.