Angervaks – Niiskete Niitude Lõhnav Kuninganna Meie Aedades

Sissejuhatus

Angervaks (Filipendula ulmaria) on üks neist taimedest, mis on Eestimaa looduses niivõrd tavaline, et kipume temast sageli mööda vaatama. Ometi on see kõrgekasvuline, lopsaka lehestiku ja imeliselt lõhnavate kreemikasvalgete õisikutega püsik tõeline pärl nii looduses kui ka aias. Ta kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda ning tema rahvusvaheliselt tuntuim nimetus on Meadowsweet, mis viitab otse tema eelistatud kasvukohale – niisketele niitudele – ja magusale lõhnale. Inglise keeles tuntakse teda ka nimedega Queen of the Meadow, Pride of the Meadow, Meadow-wort, Meadow Queen, Lady of the Meadow, Dollof ja Meadsweet. Eestis on tal samuti mitmeid rahvapäraseid nimetusi, nagu näiteks angerpüss, nõiarohi, piretis ja hobuseurmarohi, mis viitavad tema erinevatele kasutusviisidele ja uskumustele läbi aegade.

Angervaks on mitmeaastane rohttaim, mis võib sirguda 1–2 meetri kõrguseks. Tema tugevad, sageli punakad varred kannavad suuri, katkestunult sulgjaid liitlehti, mis meenutavad veidi sõnajala lehti. Lehtede alapind on viltjas ja hallikasvalge. Taime tõeline uhkus on aga tema tihedad, kohevad, kreemikasvalged õisikud, mis ilmuvad suve keskel, tavaliselt juunist augustini. Need koosnevad paljudest pisikestest õitest ja levitavad tugevat, magusat, veidi mandlit meenutavat lõhna, mis meelitab ligi arvukalt tolmeldajaid, eriti mesilasi, kimalasi ja sirelasi. Lõhn on eriti intensiivne soojadel ja niisketel suveõhtutel. Pärast õitsemist arenevad väikesed, spiraalselt keerdunud seemnised.

Eestis on angervaks tavaline taim, mida võib leida kõikjal niisketes kasvukohtades: jõgede ja järvede kallastel, kraavikallastel, niisketel niitudel, puisniitudel, sooservades ja isegi niiskemates metsades. Tema võimekus kasvada lopsakalt ja domineerida niisketes paikades teeb temast olulise osa kohalikust ökosüsteemist.

Kasvatamine ja Ajalugu

Angervaksa ajalugu on tihedalt seotud nii rahvameditsiini kui ka tseremoniaalsete tavadega. Tema nimi Filipendula tuleb ladinakeelsetest sõnadest filum (niit) ja pendulus (rippuv), viidates teise liigi, angerpisti (Filipendula vulgaris) juuremügaratele. Liigiepiteet ulmaria viitab jalakale (Ulmus), kuna angervaksa lehed sarnanevad mõneti jalaka lehtedega.

Ajalooliselt on angervaks olnud kõrgelt hinnatud ravimtaim. Ta oli üks kolmest kõige pühamast ürdist druiidide jaoks (koos vesimündi ja raudürdiga). Keskaegses Euroopas kasutati teda ruumide lõhnastamiseks – taimi laotati põrandatele, et peletada halbu lõhnu ja tuua sisse meeldiv aroom. Seda praktikat nimetati inglise keeles “strewing”. Angervaksa lisati sageli ka mõdule ja õllele maitse ja aroomi andmiseks, eriti enne humala laialdast kasutuselevõttu.

Kõige märkimisväärsem on aga angervaksa seos aspiriiniga. 19. sajandil eraldati angervaksa õitest ja koorest salitsüülhapet. Kuigi salitsüülhapet tunti juba varem pajukoorest, oli angervaks selle oluline allikas. Hiljem sünteesis Saksa keemik Felix Hoffmann salitsüülhappest stabiilsema ja vähem ärritava vormi – atsetüülsalitsüülhappe –, mille Bayer registreeris kaubamärgina “Aspirin”. Nimi “Aspirin” tuleneb osaliselt angervaksa vanemast botaanilisest nimest Spiraea ulmaria (a- “atsetüül” + -spir- “Spiraea” + -in lõpp). Seega on angervaksal kaudne, kuid oluline roll ühe maailma tuntuima ravimi ajaloos.

Rahvameditsiinis on angervaksa kasutatud palaviku alandamiseks, valu leevendamiseks (pea-, liigese-, lihasvalu), seedehäirete (kõrvetised, ülihappesus) korral ning külmetushaiguste ja kuseteede põletike raviks. Teda on peetud ka diureetiliseks ja põletikuvastaseks vahendiks. Tänapäevalgi valmistatakse angervaksa õitest ja lehtedest teed, tõmmiseid ja siirupeid. Siiski tuleb meeles pidada, et salitsülaatide sisalduse tõttu ei sobi angervaks inimestele, kes on aspiriini suhtes allergilised, samuti rasedatele ja imetavatele emadele ilma arstiga konsulteerimata.

Aianduses hakati angervaksa rohkem väärtustama hiljem, eriti looduslähedaste ja niiskust armastavate taimedega aedade kujundamisel. Tema kõrge kasv, dekoratiivne lehestik ja efektsed õisikud muudavad ta suurepäraseks taustataimeks või aktsendiks niiskemates peenraosades, tiigikallastel või looduslikes istutusalades.

Paljundamine

Angervaksa saab paljundada mitmel viisil: seemnetest, jagamise teel ja harvem ka lõikamise teel.

Seemnetest paljundamine

See meetod nõuab veidi kannatust. Angervaksa seemned vajavad idanemiseks külmstratifikatsiooni ehk külmaga töötlemist. Looduses toimub see loomulikult talve jooksul. Aias kasvatamiseks võib seemned külvata sügisel otse avamaale niiskesse, ettevalmistatud kohta või külvikasti, mis jäetakse talveks õue. Külv peaks olema pinnapealne, seemneid võib vaid õrnalt mullaga katta või kergelt mulda suruda, kuna nad vajavad idanemiseks ka valgust. Kevadel, ilmade soojenedes, peaksid seemned idanema hakkama.

Teine võimalus on seemneid stratifitseerida kunstlikult: segada seemned niiske liiva või turbaga ja hoida neid külmkapis (umbes +4°C juures) 4–6 nädalat. Pärast seda külvata seemned toas külvikasti niiskele mullale, hoida temperatuuril umbes 18–20°C ja tagada piisav valgus. Idanemine võib olla ebaühtlane ja võtta aega mitu nädalat kuni paar kuud. Noored taimed pikeeritakse eraldi pottidesse, kui neil on paar pärislehte, ja istutatakse avamaale pärast öökülmaohu möödumist, kui nad on piisavalt tugevad. Seemnetest kasvatatud taimed ei pruugi õitseda esimesel aastal.

Jagamise teel paljundamine

See on kõige lihtsam, kiirem ja levinum viis angervaksa paljundamiseks ning tagab sordiehtsuse (kui tegemist on sordiga). Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui uued kasvud alles hakkavad ilmuma, või sügisel pärast õitsemist (septembris-oktoobris). Taim kaevatakse ettevaatlikult üles, püüdes juurestikku võimalikult vähe vigastada. Suure juurepalli võib labida või terava noaga jagada väiksemateks osadeks. Igal osal peab olema piisavalt juuri ja vähemalt paar tugevat kasvupunga või võrset. Eemaldada tuleks vanad, puitunud keskosa tükid. Saadud taimed istutatakse kohe uude kasvukohta ettevalmistatud, niiskesse mulda samale sügavusele, kui nad enne kasvasid. Pärast istutamist tuleb taimi korralikult kasta. Kevadine jagamine annab taimele terve hooaja juurdumiseks ja kohanemiseks.

Lõikamise teel (pistikutest) paljundamine

Seda meetodit kasutatakse harvem, kuid see on võimalik. Varakevadel, kui ilmuvad noored, tugevad basaalvõrsed (maapinna lähedalt kasvavad võrsed), võib neid ettevaatlikult murda või lõigata koos väikese “kannaga” (tükike risoomi või vanemat vart). Pistikud peaksid olema umbes 5–10 cm pikad. Alumised lehed eemaldatakse, jättes alles vaid paar ülemist. Pistiku alust võib kasta juurdumishormooni sisse (kuigi see pole alati vajalik). Seejärel torgatakse pistikud niiskesse, hästi vett läbilaskvasse substraati (nt liiva ja turba segu) potti või kasti. Pistikuid hoitakse soojas, valges, kuid otsese päikese eest varjatud kohas ning kaetakse kile või klaasiga, et hoida kõrget õhuniiskust. Juurdumine võtab tavaliselt mitu nädalat. Kui pistikud on juurdunud ja hakanud uusi lehti kasvatama, võib katte eemaldada ja taimi järk-järgult välistingimustega harjutada enne avamaale istutamist.

Kuidas Kasvatada

Angervaks on üldiselt vähenõudlik taim, kui tema põhivajadused – niiskus ja sobiv kasvukoht – on rahuldatud.

  • Siseruumides või õues: Angervaks on külmakindel püsik, mis on mõeldud kasvama õues. Tema suurus ja vajadus niiske keskkonna ning talvise puhkeperioodi järele muudavad ta siseruumides kasvatamiseks ebasobivaks. Ta vajab õues ruumi, et oma täispotentsiaali saavutada.
  • Varjus või päikese käes: Angervaks eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Täispäikeses kasvades on õitsemine kõige rikkalikum, kuid sel juhul on ülioluline tagada pidevalt niiske muld. Kui muld kipub läbi kuivama, on poolvarjuline koht parem valik. Taim talub ka varjulisemat kasvukohta, kuid siis võib õitsemine olla tagasihoidlikum ja taim võib välja venida. Eriti hästi tunneb ta end kohas, kus juured on jahedas ja niiskes mullas, kuid lehed ja õied saavad piisavalt päikesevalgust.
  • Muld ja multš: Angervaks armastab viljakat, huumusrikast ja niisket kuni märga mulda. Ideaalne on raskem savikas või turbane muld, mis hoiab hästi niiskust. Ta talub ka ajutist üleujutust ja kasvab hästi veekogude kallastel. Kuivemates ja liivasemates muldades jääb taim kiduraks ja vajab pidevat kastmist. Mulla pH suhtes on ta üsna tolerantne, eelistades siiski kergelt happelist kuni neutraalset mulda (pH 5.5–7.0). Multšimine orgaanilise materjaliga, nagu kompost, kõdunenud lehed või niidetud rohi (ilma seemneteta), on väga kasulik. Multš aitab säilitada mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu, hoiab juured jahedamana ja rikastab mulda lagunedes toitainetega.
  • Kastmine: See on angervaksa kasvatamise võtmetegur. Taim vajab pidevalt niisket mulda, eriti kasvuperioodil ja õitsemise ajal. Kuivadel perioodidel tuleb teda regulaarselt ja põhjalikult kasta, eriti kui ta kasvab päikeselises kohas või kergemas mullas. Veekogude läheduses või looduslikult niiskes kohas kasvades ei pruugi lisakastmine vajalik olla. Märk sellest, et taim vajab vett, on longus lehed. Pikaajaline kuivus võib taime tõsiselt kahjustada ja põhjustada lehtede pruunistumist ning õitsemise ebaõnnestumist.
  • Väetamine: Kui angervaks kasvab viljakas, huumusrikkas mullas, ei vaja ta tavaliselt regulaarset lisaväetamist. Kevadel võib mulla turgutamiseks lisada komposti või kõdusõnnikut. Kui muld on lahjem, võib kevadel kasutada tasakaalustatud NPK-ga (lämmastik-fosfor-kaalium) kompleksväetist või pikatoimelist orgaanilist väetist vastavalt pakendi juhistele. Liigset lämmastikväetist tuleks vältida, kuna see soodustab lopsakat lehekasvu õitsemise arvelt ja võib muuta taime haigustele vastuvõtlikumaks.
  • Istutamine ja ümberistutamine: Parim aeg istutamiseks ja ümberistutamiseks on varakevad või sügis. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et mahutada taime juurepall. Enne istutamist on soovitatav istutusauku lisada komposti või muud orgaanilist ainet, eriti kui muld pole väga viljakas. Taim istutatakse samale sügavusele, nagu ta kasvas potis või eelnevas kasvukohas. Angervaks kasvab üsna suureks ja laiaks puhmikuks, seega tuleks talle jätta piisavalt ruumi – istutusvahe võiks olla vähemalt 60–90 cm, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest. Pärast istutamist tuleb taime korralikult kasta. Ümberistutamist vajab angervaks harva, tavaliselt siis, kui puhmik on muutunud liiga suureks või selle keskosa hakkab vananema ja õitsemine väheneb.

Kasvatamise Nipid

  • Vali õige asukoht: Kõige olulisem on tagada piisav niiskus. Kui aias pole looduslikult niisket kohta, vali koht, mida on lihtne kasta, või loo niiskem ala (nt tiigi serv, vihmavee kogumise ala lähedus).
  • Anna talle ruumi: Ära istuta angervaksa liiga tihedalt teiste suurte taimede vahele. Ta vajab õhuringlust, et vältida jahukastet, ja ruumi oma täismõõtmete saavutamiseks.
  • Ole kannatlik seemnetega: Seemnest paljundamine võtab aega ja nõuab spetsiifilisi tingimusi (külmstratifikatsioon). Jagamine on algajale aednikule kindlam valik.
  • Multši heldelt: Paks kiht orgaanilist multši on angervaksa parim sõber – see hoiab niiskust, kaitseb juuri ja vähendab hooldusvajadust.
  • Naudi lõhna: Istuta angervaks kohta, kus saad tema magusat lõhna nautida – näiteks terrassi lähedale (kui seal on piisavalt niiske) või aiaraja äärde.

Pügamine ja Hooldus

Angervaks ei vaja keerulist hooldust. Peamine hooldustöö on vanade varte ja lehtede eemaldamine. Selle võib teha hilissügisel pärast esimeste tugevamate külmade saabumist, lõigates varred maapinna lähedalt tagasi. Teine võimalus on jätta varred talveks püsti (need võivad pakkuda talvist struktuuri ja varjupaika putukatele) ning lõigata need tagasi varakevadel enne uute kasvude ilmumist. Kevadine lõikus võimaldab ka taime loomulikul seemnete levikul.

Õitsenud õisikute eemaldamine (deadheading) ei ole vajalik taime elujõulisuse seisukohalt ega soodusta ka kordusõitsemist, kuid seda võib teha esteetilistel põhjustel, kui kuivanud õisikud ei meeldi. Samas on seemnepead ka talvel dekoratiivsed, eriti härmatisega kaetult.

Suve jooksul võib eemaldada kolletunud või kahjustatud lehti, et hoida taime välimus korras. Kui taim kannatab jahukaste käes, tuleks kahjustatud lehed eemaldada ja hävitada (mitte kompostida), et vältida haiguse levikut. Hea õhuringluse tagamine aitab jahukastet ennetada.

Üle Talvitamine, kuidas külma ilmaga toime tulla

Angervaks on Eesti kliimas täiesti külmakindel (talub temperatuure kuni -35°C ja isegi madalamaid). Ta ei vaja talvekatet ega erilist kaitset. Looduslikult kasvab ta ju Eestis ilma igasuguse abita. Juurestik on maapinnas hästi kaitstud. Nagu mainitud, võib varred sügisel maha lõigata või jätta kevadeks. Noori, äsja istutatud taimi võib esimesel talvel kergelt multšida kuivade lehtede või kuuseokstega, et pakkuda lisakaitset, kuid see pole tavaliselt hädavajalik. Paksem lumikate on parim looduslik talvekaitse.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi Eestis on looduslikult levinud harilik angervaks (Filipendula ulmaria), on aianduses saadaval ka mõned tema sordid ning teised Filipendula perekonna liigid ja nende sordid:

  • Harilik angervaks (Filipendula ulmaria): Põhiliik oma kreemikasvalgete, lõhnavate õisikutega.
    • F. ulmaria ‘Aurea’: Silmapaistev sort oma erkkollase kuni laimirohelise kevadise lehestikuga, mis muutub suve jooksul rohelisemaks. Kasvab veidi madalamaks kui põhiliik. Vajab kaitset tugeva keskpäevapäikese eest, mis võib lehti kõrvetada.
    • F. ulmaria ‘Plena’ (ka ‘Flore Pleno’): Topeltõieline sort. Õisikud on tihedamad ja püsivad kauem dekoratiivsed kui põhiliigil, kuid neil puudub tavaliselt iseloomulik tugev lõhn ja nad ei pruugi pakkuda nektarit tolmeldajatele.
    • F. ulmaria ‘Variegata’: Roheliste lehtedega, millel on ebakorrapärased kreemikaskollased laigud ja triibud. Vähem levinud kui ‘Aurea’.
  • Punane angervaks (Filipendula rubra): Põhja-Ameerika päritolu liik, tuntud ka kui Queen of the Prairie. Kasvab veelgi kõrgemaks kui harilik angervaks (kuni 2,5 m) ja kannab suuri, kohevaid, ereroosasid (mõnikord lõheroosasid) õisikuid. Eelistab samuti niisket mulda ja päikeselist kasvukohta. Väga efektne ja majesteetlik taim.
    • F. rubra ‘Venusta’: Populaarne sort, millel on eriti suured ja sügavroosad õisikud. Mõnikord peetakse seda sünonüümiks põhiliigiga või selle eriti jõulise vormiga.
    • F. rubra ‘Albicans’: Valgete õitega vorm, haruldasem.
  • Angerpist (Filipendula vulgaris, sünonüüm Filipendula hexapetala): Erinevalt teistest angervaksadest eelistab see liik kuivemat ja päikeselist kasvukohta, näiteks lubjarikkaid niite ja loodusid. Kasvab madalamaks (kuni 80 cm) ja tal on peenelt lõhestunud, sõnajalga meenutavad lehed ning valged (mõnikord roosaka jumega) õied, mis on koondunud hõredamasse õisikusse. Õiepungad on sageli punakad. Eestis looduslikult levinud, kuid vähem sage kui harilik angervaks.
    • F. vulgaris ‘Plena’: Topeltõieline vorm, mis on aianduses populaarsem kui põhiliik.
  • Kamtsatka angervaks (Filipendula camtschatica): Väga suur ja jõuline liik, pärit Ida-Aasiast. Võib kasvada üle 3 meetri kõrguseks. Suured, sõrmjagused lehed ja valged õisikud. Vajab samuti niisket ja viljakat mulda.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Angervaks on üldiselt üsna vastupidav taim ega kannata paljude kahjurite ja haiguste all. Siiski võivad mõned probleemid aeg-ajalt esineda:

  • Jahukaste: See on kõige levinum probleem, eriti kuivadel suvedel või kui taimed kasvavad liiga tihedalt ja õhuringlus on halb. Jahukaste avaldub valge jahutaolise kirmena lehtedel ja vartel. Tugeva nakkuse korral võivad lehed kolletuda ja kuivada. Ennetamiseks tagada hea õhuringlus (piisav istutusvahe), kasta taime juuri, mitte lehti, ja hoida muld piisavalt niiske. Nakatunud taimeosi tuleks eemaldada ja hävitada. Vajadusel võib kasutada fungitsiide, kuid sageli piisab tingimuste parandamisest.
  • Nälkjad ja teod: Noored võrsed ja lehed võivad kevadel olla meelepärased nälkjatele ja tigudele. Nende tõrjeks võib kasutada looduslikke meetodeid (nt õllelõksud, munakoorepuru, käsitsi korjamine) või spetsiaalseid graanuleid (teomürki).
  • Lehetäid: Mõnikord võivad lehetäid koguneda noortele võrsetele või õisikutele. Tavaliselt ei põhjusta nad suurt kahju ja looduslikud vaenlased (lepatriinud, kiilassilmad) hoiavad nende arvukust kontrolli all. Tugevama nakkuse korral võib pritsida rohelise seebi lahusega.
  • Rooste: Mõnikord võivad lehtedele ilmuda väikesed oranžid või pruunid roostetäpid, eriti niisketel ja soojadel perioodidel. Tugev nakkus võib lehti kahjustada. Nakatunud lehed tuleks eemaldada.

Hea uudis on see, et angervaks on hirvekindel – hirved ja kitsed teda tavaliselt ei söö, mis on oluline omadus paljudes Eesti aedades.

Sobivad Kaaslastaimed

Kuna angervaks eelistab niisket mulda ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, sobivad talle kaaslasteks teised sarnaste tingimuste armastajad. Tema kõrge kasv ja püstine kuju teevad temast hea taustataime madalamatele või laiuvatele püsililledele. Head kaaslased on näiteks:

  • Siberi iiris (Iris sibirica): Sarnased kasvutingimused, sinised, lillad või valged õied loovad kauni kontrasti angervaksa kreemikasvalgete õisikutega.
  • Astilbed (Astilbe): Nende kohevad, eri värvi (roosad, punased, valged, lillad) õisikud ja sõnajalgu meenutavad lehed täiendavad angervaksa hästi. Armastavad samuti niiskust ja poolvarju.
  • Kobarpead (Ligularia): Suurte lehtede ja kollaste või oranžide õisikutega taimed, mis naudivad niisket mulda ja sobivad hästi angervaksa kõrvale, eriti poolvarjus.
  • Rodgersiad (Rodgersia): Suurte, dekoratiivsete, sageli pronksja jumega lehtedega ja astilbesarnaste õisikutega. Vajavad samuti niiskust.
  • Metstakjad (Arctium) ja Rabarberid (Rheum): Nende suured lehed loovad julge kontrasti angervaksa peenema tekstuuriga lehestikule.
  • Varsakabjad (Caltha palustris): Kevadel õitsev madalam taim, mis armastab märga pinnast ja sobib hästi tiigiservadesse koos angervaksaga.
  • Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus): Looduslik taim, mis kasvab sarnastes tingimustes ja pakub kollast värviaktsenti.
  • Harilik metsvits (Lysimachia vulgaris): Kollaste õitega kõrgekasvuline püsik, mis armastab niiskust, kuid võib olla invasiivne.
  • Päevaliiliad (Hemerocallis): Paljud sordid taluvad niiskemat mulda ja päikest ning pakuvad värvi enne ja pärast angervaksa õitsemist.
  • Kaunistuskõrrelised: Mitmed niiskust taluvad kõrrelised, nagu helmikpöörised (Molinia caerulea subsp. arundinacea) või mõned tarnad (Carex), lisavad tekstuuri ja liikumist.

Valides kaaslasi, tuleks arvestada nende kõrgust, laiust, õitseaega ja värvi, et luua harmooniline ja pikaajaliselt kaunis kooslus. Angervaks oma lopsakuse ja õrna iluga on väärtuslik lisand igasse aeda, kus leidub talle sobiv niiske ja päikeseline või poolvarjuline paik. Ta ühendab endas loodusliku robustsuse, ajaloolise tähtsuse ja aiandusliku ilu, olles tõeline “niidu kuninganna”.