Astelpaju – Põhjamaine Vitamiinipomm Sinu Aias

Põhjalik Juhend Kasvatamiseks

Sissejuhatus: Rohkem Kui Lihtsalt Mari

Astelpaju (Hippophae rhamnoides), inglise keeles tuntud kui Sea Buckthorn, on heitlehine põõsas või väike puu, mis kuulub hõbepuuliste (Elaeagnaceae) sugukonda. See taim on pälvinud ülemaailmset tähelepanu tänu oma erakordselt toitaineterikastele viljadele – väikestele oranžidele marjadele, mis on tõelised vitamiinipommid. Astelpaju ei ole aga väärtuslik mitte ainult oma marjade poolest; ta on ka vastupidav ja vähenõudlik taim, mis sobib hästi Eesti muutlikesse oludesse ning pakub lisaks saagile ka silmailu oma hõbedase lehestiku ja tiheda kasvukujuga.

Looduslikult kasvab astelpaju Euraasia laialdastel aladel, sealhulgas ka Eesti rannikualadel, mis annab tunnistust tema kohanemisvõimest meie kliimaga. Tänapäeval kasvatatakse teda laialdaselt nii koduaedades kui ka suuremates istandustes just tema väärtuslike viljade ja vähenõudlikkuse tõttu. Selles artiklis süveneme astelpaju kasvatamise saladustesse alates ajaloolisest taustast kuni praktiliste nippideni, et igaüks saaks sellest põnevast taimest oma aias rõõmu tunda.

Kasvatamine ja Ajalugu: Iidsetest Aegadest Tänapäeva Supertoiduni

Astelpaju ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Taime looduslik levila on väga lai, hõlmates Euroopa rannikualasid ja jõekaldaid ning ulatudes läbi Kesk-Aasia kuni Hiina ja Himaalaja mäestikuni. On leitud tõendeid, et astelpaju kasutati juba Vana-Kreekas. Legendi kohaselt märkasid kreeklased, et hobused, kes sõid astelpaju lehti ja võrseid, muutusid erakordselt tugevaks ja nende karv hakkas kaunilt läikima. Sellest tuleneb ka taime teaduslik nimi Hippophae: hippos tähendab kreeka keeles hobust ja phaos säravat või läikivat.

Ka Tiibeti ja Hiina traditsioonilises meditsiinis on astelpaju tuntud ja hinnatud juba sajandeid, kasutades seda erinevate tervisehädade leevendamiseks, alates seedehäiretest kuni nahaprobleemideni. Räägitakse isegi legende, et Džingis-khaan olevat oma sõdalastele ja hobustele andnud astelpaju marju, et suurendada nende vastupidavust pikkadel ja rasketel sõjakäikudel.

Euroopas hakkas astelpaju laiemat tähelepanu pälvima alles 20. sajandil, eriti pärast Teist maailmasõda, kui hakati otsima uusi ja vitamiinirikkaid kultuure. Venemaal ja Saksamaal alustati aktiivset sordiaretustööd, mille tulemusena on tänapäeval saadaval suur hulk erinevaid sorte, mis sobivad kasvatamiseks ka karmimates kliimatingimustes.

Eestis on astelpaju looduslikult levinud peamiselt läänerannikul ja saartel, kus ta kasvab liivastel ja kivistel randadel ning loobidel. Tema võime siduda õhulämmastikku ja taluda soolast pinnast ning tugevaid tuuli teeb temast olulise taime rannikualade kinnistamisel ja ökoloogilise tasakaalu hoidmisel. Astelpaju kasvatamine kultuurtaimena on Eestis populaarsust kogunud viimastel aastakümnetel, mil teadlikkus tema kasulikkusest on märgatavalt tõusnud. Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskus on tegelenud ka astelpaju uurimise ja sortide katsetamisega, et leida meie oludesse kõige paremini sobivaid ja saagikamaid taimi.

Astelpaju Botaaniline Kirjeldus ja Eripärad

Istutamisel võib istutusauku lisada hästi kõdunenud komposti või orgaanilist väetist, mis annab taimele hea stardi.

Enne kasvatamise juurde asumist on oluline mõista taime bioloogiat. Astelpaju on tavaliselt 2–6 meetri kõrgune põõsas või väike puu, millel on tihe ja sageli asteldega (sellest ka eestikeelne nimi) kaetud võra. Tema lehed on kitsad, lantsetjad, pealt hallikasrohelised ja altpoolt kaetud hõbedaste või roostekarva soomuskarvadega, mis annavad taimele iseloomuliku välimuse ja aitavad vähendada veekadu.

Astelpaju on kahekojaline taim (dioecious), mis tähendab, et isas- ja emasõied asuvad erinevatel taimedel. See on ülioluline teadmine kasvatamisel – viljade saamiseks peab aias olema nii emas- kui ka isastaimi. Õitsemine toimub kevadel, tavaliselt aprillis või mais, enne lehtede täielikku puhkemist. Õied on väikesed, rohekad ja tagasihoidlikud. Tolmlemine toimub peamiselt tuule abil, mistõttu on oluline isastaime(de) paigutus emastaimede suhtes (ideaalis tuulepealsel küljel).

Taime eripärad

Viljad, mida ekslikult nimetatakse sageli marjadeks, on tegelikult luuviljad. Need on väikesed (0,5–1 cm), ovaalsed või ümarad, erkoranžid või kollased ning valmivad hilissuvel või sügisel (augustist oktoobrini, sõltuvalt sordist ja kasvukohast).

Viljad paiknevad tihedalt ümber okste ja püsivad põõsal sageli ka pärast lehtede langemist, pakkudes talvel toitu lindudele ja silmailu aednikule.

Astelpaju juurestik on hästi arenenud, pindmine ja laiuv. Sellel on oluline ökoloogiline funktsioon: juurtel asuvad mügarbakterid (Frankia spp.), mis suudavad siduda õhulämmastikku ja muuta selle taimele omastatavaks. See võimaldab astelpajul kasvada ka toitainevaesel pinnasel ja rikastada seda lämmastikuga, millest saavad kasu ka ümbritsevad taimed. Samas tähendab laiuv juurestik, et astelpaju võib anda rohkelt juurevõsusid, mis võib muutuda probleemiks, kui neid regulaarselt ei eemaldata.

Astelpaju Kasulikkus ja Kasutusalad

Astelpaju populaarsuse peamine põhjus peitub tema viljade erakordses biokeemilises koostises. Need on tõeline supertoit:

  • Vitamiinid: Eriti kõrge C-vitamiini sisaldusega (kordades rohkem kui tsitruselistes), lisaks rohkelt E-vitamiini (tokoferoolid), A-vitamiini (karotenoidide, sh beetakaroteeni kujul), K-vitamiini ja B-grupi vitamiine (B1, B2, B6, foolhape).
  • Rasvhapped: Astelpaju viljalihast ja seemnetest saadakse väärtuslikku õli, mis sisaldab haruldasi oomega-7 rasvhappeid (palmitoleiinhape), samuti oomega-3, oomega-6 ja oomega-9 rasvhappeid.
  • Antioksüdandid: Rikkalikult flavonoide, karotenoide ja teisi antioksüdante, mis aitavad võidelda vabade radikaalide kahjustuste vastu.
  • Mineraalained: Sisaldab kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, fosforit jt.

Tänu sellele rikkalikule koostisele on astelpajul mitmeid tervisele kasulikke omadusi:

  • Immuunsüsteemi tugevdamine: Kõrge C-vitamiini sisaldus aitab ennetada ja leevendada külmetushaigusi.
  • Naha tervis: Astelpajuõli kasutatakse laialdaselt kosmeetikas ja nahahoolduses selle niisutavate, põletikuvastaste ja regeneratiivsete omaduste tõttu. See aitab päikesepõletuse, ekseemi, akne ja haavade paranemise korral.
  • Südame-veresoonkonna tervis: Uuringud viitavad, et astelpaju võib aidata alandada kolesteroolitaset ja parandada veresoonte tervist.
  • Seedimise toetamine: Traditsiooniliselt on kasutatud seedeprobleemide leevendamiseks.
  • Silmade tervis: Karotenoidid (A-vitamiini eelkäijad) on olulised hea nägemise säilitamiseks.

Astelpaju vilju saab kasutada väga mitmel moel: toorelt (kuigi on väga hapud), mahlana, siirupina, moosina, želeena, püreena, smuutides, küpsetistes. Vilju võib kuivatada või külmutada. Eriti hinnatud on astelpajuõli, mida pressitakse nii viljalihast kui ka seemnetest ning kasutatakse nii seespidiselt toidulisandina kui ka välispidiselt nahahoolduses.

Paljundamine: Kuidas Saada Uusi Taimi

Astelpaju paljundamine on võimalik mitmel viisil, kuid igaühel neist on oma eelised ja puudused. Kuna tegemist on kahekojalise taimega, on sordiomaduste ja soo säilitamiseks eelistatud vegetatiivne paljundamine (juurevõsud, pistikud).

Seemnetest paljundamine

Protsess: Seemned tuleb viljadest eraldada, puhastada ja kuivatada. Enne külvi vajavad nad stratifitseerimist – külmtöötlust (nt niiskes liivas või turbas külmkapis 1-3 kuud), et lõhkuda puhkeseisund. Kevadel külvatakse seemned ettekasvatuskasti või otse avamaale. Idanemine võib olla ebaühtlane.

Eelised: Lihtne viis saada suur hulk taimi, geneetiline mitmekesisus (oluline aretustöös).

Puudused: Seemnest kasvanud taimed ei pruugi olla emataimega identsed (sordiomadused varieeruvad). Kõige suurem probleem on see, et taime sugu selgub alles õitsema hakkamisel, mis võib võtta 3-5 aastat. Tulemuseks võib olla liiga palju isas- või emastaimi. Ei sobi konkreetse sordi kasvatamiseks.

Juurvõsudega (Jagamise teel)

Protsess: Astelpaju annab sageli rohkelt juurevõsusid, eriti kui juuri vigastada (nt mullaharimisel). Need on emataimega geneetiliselt identsed taimed. Parim aeg juurevõsude eraldamiseks on varakevadel enne pungade puhkemist või sügisel pärast lehtede langemist. Tuleb valida tugevad, hästi arenenud võsud, kaevata need ettevaatlikult koos juureosaga lahti ja istutada kohe uude kasvukohta.

Eelised: Lihtne ja kiire meetod, tagab sordiomaduste ja soo säilimise. Taimed hakkavad varem vilja kandma kui seemikud.

Puudused: Kõik sordid ei anna piisavalt juurevõsusid. Emataime juurestiku vigastamise oht. Juurevõsudega paljundatud taimed võivad ise hakata samuti rohkelt juurevõsusid andma.

Pistikutega (Lõikamise teel)

Protsess: Kõige levinum viis sortide paljundamiseks aiandites. Kasutada saab nii puitunud kui ka rohtseid pistikuid.

  • Puitunud pistikud: Lõigatakse talvel või varakevadel eelmise aasta kasvudelt (umbes 15-20 cm pikad, pliiatsijämedused). Neid võib hoida kevadeni jahedas ja niiskes (nt kilekotis külmkapis) ning kevadel torgata juurduma niiskesse substraati (liiva-turba segu) kasvuhoones või avamaal kile all. Juurdumine võtab aega ja ei pruugi alati õnnestuda.
  • Rohtsed pistikud: Lõigatakse suve esimesel poolel (juunis-juulis) sama aasta poolpuitunud võrsetelt. Eemaldatakse alumised lehed, töödeldakse soovi korral juurdumishormooniga ja torgatakse niiskesse, õhurikkasse substraati (nt perliidi-turba segu) kile või katte alla, et tagada kõrge õhuniiskus. Vajavad soojust ja hajutatud valgust. Juurduvad tavaliselt kiiremini kui puitunud pistikud.

Eelised: Tagab sordiomaduste ja soo täieliku säilimise. Võimaldab saada lühikese ajaga palju identseid taimi.

Puudused: Nõuab rohkem teadmisi, oskusi ja sobivaid tingimusi (eriti rohtsete pistikute puhul – niiskus, temperatuur). Juurdumine ei ole alati garanteeritud ja võib sorditi erineda.

Kuidas Kasvatada: Praktilised Sammud Edukaks Saagiks

Astelpaju on üldiselt vähenõudlik, kuid mõned põhinõuded tagavad tema hea kasvu ja rikkaliku saagi.

Siseruumides või õues?

Astelpaju on suur ja jõulise kasvuga põõsas või puu, mis vajab kasvamiseks palju ruumi ja eriti valgust. Seetõttu ei sobi ta kasvatamiseks siseruumides. Tema koht on aias, avamaal.

Varjus või päikese käes?

Absoluutselt päikesepaisteline kasvukoht. Astelpaju on valgusenõudlik taim. Täisvalguses kasvab ta hästi, õitseb rikkalikult ja annab head saaki. Varjus jääb kasv kiduraks, õitsemine on nõrk või puudub sootuks ning vilju ei moodustu. Valige aias kõige päikeselisem ja avatum koht.

Muld ja multš

Muld: Astelpaju eelistab kerget kuni keskmise raskusega, hästi vett läbilaskvat pinnast. Ideaalne on liivane või saviliivmuld. Ta talub ka toitainevaesemat pinnast tänu oma võimele siduda õhulämmastikku. Kõige olulisem on hea drenaaž.

pH: Astelpaju on mullareaktsiooni suhtes üsna tolerantne, kasvades nii kergelt happelisel kui ka aluselisel pinnasel (pH 6.0–8.0).

Multš: Multšimine taime ümber on väga kasulik. See aitab hoida mullas niiskust, pärsib umbrohtude kasvu ja kaitseb pindmist juurestikku ülekuumenemise ja külma eest.

Kastmine

Noored taimed: Pärast istutamist ja esimesel kasvuaastal vajavad noored astelpajud regulaarset kastmist, eriti kuivaperioodidel, et juurestik saaks hästi areneda.

Täiskasvanud taimed: Hästi juurdunud astelpajud on üsna põuakindlad tänu oma sügavale ulatuvale peajuurele ja laiuvale pindmisele juurestikule. Siiski, pikaajalise põua korral, eriti viljade moodustumise ja valmimise ajal (suve teine pool), on täiendav kastmine kasulik ja aitab kaasa suuremale ja kvaliteetsemale saagile. Vältige kindlasti mulla pikaajalist läbivettimist.

Väetamine

Tänu võimele siduda õhulämmastikku ei vaja astelpaju reeglina lämmastikväetisi. Liigne lämmastik võib isegi pärssida viljade moodustumist ja soodustada liigset vegetatiivset kasvu ning muuta taime haigustele vastuvõtlikumaks.

Istutamisel võib istutusauku lisada hästi kõdunenud komposti või orgaanilist väetist, mis annab taimele hea stardi.

Fosfor- ja kaaliumväetiste andmine võib olla kasulik, eriti kui mullaanalüüs näitab nende puudust. Need elemendid toetavad õitsemist, viljade arengut ja taime üldist vastupidavust.

Istutamine ja ümberistutamine

  • Parim aeg: Istutamiseks on parim aeg kas varakevad (enne pungade puhkemist) või sügis (pärast lehtede langemist, kuid piisavalt vara, et taim jõuaks enne talve juurduda).
  • Istutuskoha valik: Päikeseline, avatud, hea drenaažiga. Arvestage taime lõpliku suurusega – ärge istutage liiga lähedale hoonetele, teedele või teistele suurtele taimedele.
  • Isas- ja emastaimed: Ärge unustage, et viljade saamiseks on vaja mõlemast soost taimi! Ühest isastaimest piisab tavaliselt 6–8 emastaime tolmeldamiseks.
  • Istutuskaugus: Taimede vahekaugus sõltub sordist ja kasvatuseesmärgist. Koduaeda piisab tavaliselt 2–3 meetrisest vahekaugusest.
  • Ümberistutamine: Astelpaju ei talu hästi ümberistutamist, eriti vanemas eas, kuna tema laiuv ja habras juurestik saab kergesti kahjustada.

Kasvatamise Nipid: Väikesed Asjad, Suur Mõju

  • Tolmeldamise tagamine: Veenduge, et teil on õige isas- ja emastaimede suhe ning et isastaim(ed) on paigutatud strateegiliselt. Kui teil on ainult üks või kaks emastaime, piisab ühest isastaimest.
  • Juurevõsude kontroll: Eemaldage regulaarselt emataime ümber tekkivad juurevõsud (kui te ei soovi neid paljundamiseks kasutada), kaevates need koos juureosaga välja. See hoiab ära soovimatu leviku ja suunab taime energia viljade tootmisesse.
  • Umbrohutõrje: Hoidke noorte taimede ümbrus umbrohuvaba, et vältida konkurentsi vee ja toitainete pärast. Multšimine on siin suureks abiks.
  • Toestamine: Mõned kõrgekasvulised või rikkalikult kandvad sordid võivad vajada toestamist, et oksad viljade raskuse all ei murduks.

Pügamine ja Hooldus: Kuju, Tervis ja Saak

Pügamine on astelpaju kasvatamisel oluline hooldusvõte, mis aitab:

  • Kujundada noort taime.
  • Säilitada õhulist võra, et valgus pääseks paremini ligi (oluline viljade valmimiseks).
  • Eemaldada vanad, haiged, kuivanud või vigastatud oksad.
  • Stimuleerida uute viljakandvate okste kasvu.
  • Hõlbustada saagikoristust.

Millal ja kuidas pügada?

Millal pügada? Parim aeg on hilistalv või varakevad (märts-aprill), enne pungade puhkemist ja mahlajooksu algust. Sel ajal on taim veel puhkeseisundis ja lõikehaavad paranevad paremini. Vältige pügamist sügisel, sest see võib vähendada taime talvekindlust.

Kuidas pügada?

  • Kujunduslõikus: Noortel taimedel esimestel aastatel, et luua tugev ja harmooniline võrastruktuur. Võib kujundada nii põõsaks kui ka madalatüveliseks puuks.
  • Hoolduslõikus: Täiskasvanud taimedel regulaarselt (iga 1-3 aasta tagant). Eemaldatakse ristuvad, sissepoole kasvavad, liiga tihedalt asetsevad oksad. Samuti eemaldatakse kuivanud, haiged ja vigastatud oksad.
  • Noorenduslõikus: Kui põõsas on muutunud liiga tihedaks, raagus või väheviljakaks, võib teha tugevama noorenduslõikuse, eemaldades 1/3 kuni 1/2 vanematest okstest maapinna lähedalt.

Ohutus: Ärge unustage, et astelpajul on teravad astlad! Kandke pügamisel ja hooldamisel tugevaid kindaid ja kaitseriietust.

Üle Talvitamine: Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

Astelpaju on üldiselt väga külmakindel taim, mis talub hästi Eesti talvesid. Enamik sorte talub temperatuure kuni -30°C või isegi madalamaid. Looduslik levik Eesti rannikul kinnitab tema head kohanemist meie kliimaga. Siiski on mõned aspektid, millele tähelepanu pöörata:

Noored taimed

Esimesel paaril aastal pärast istutamist on noored taimed külmaõrnemad. Nende juurestiku kaitseks on soovitatav sügisel multšida tüveümbrus paksema kihi (10-15 cm) kuiva turba, komposti, puulehtede või põhuga. Kevadel tuleb multšikiht eemaldada või laiali ajada.

Talvekahjustused

  • Külmalõhed: Ereda päikese ja madala temperatuuri koosmõjul võivad tüvele ja jämedamatele okstele tekkida vertikaalsed lõhed.
  • Lumi: Raske märg lumi võib murda oksi. Võimalusel raputage liigne lumi põõsastelt maha.
  • Loomad: Jänesed ja kitsed võivad talvel kahjustada noorte taimede koort ja oksi. Vajadusel kasutage tüvekaitseid või piirake aed võrguga.

Erinevad Liigid ja Sordid: Valikuvõimalused Aeda

Kuigi perekonda Hippophae kuulub mitu liiki, on majanduslikult ja aianduslikult kõige olulisem harilik astelpaju (Hippophae rhamnoides). Sellest liigist on aretatud arvukalt sorte, mis erinevad üksteisest kasvukuju, saagikuse, viljade suuruse, maitse, valmimisaja, astelde hulga ja talvekindluse poolest.

Emassordid (viljakandvad)

‘Leikora’ (Saksamaa)

Hilisepoolne, suurte, oranžide, suhteliselt hea maitsega viljadega. Saagikas, tugeva kasvuga, asteldega. Üks populaarsemaid sorte Euroopas.

‘Hergo’ (Saksamaa)

Sarnane ‘Leikorale’, kuid veidi varasem. Samuti saagikas ja suurte viljadega. Asteldega.

‘Avgustinka’ (Venemaa)

Varajane, magushapude, suurte oranžide viljadega. Saagikas. Keskmise kasvuga, vähe astlaid. Hea talvekindlusega.

‘Julia’ (Läti)

Keskvalmiv, suurte, ovaalsete, oranžkollaste viljadega. Magushapu maitsega. Saagikas. Hea talvekindlusega.

‘Lord’ (Eesti)

Eesti sort, aretatud Pollis. Keskvalmiv, suurte oranžide viljadega. Saagikas ja hea talvekindlusega.

‘Karla’ (Eesti)

Teine Pollis aretatud Eesti sort. Keskvalmiv, saagikas, hea talvekindlusega.

Isassordid (tolmeldajad)

‘Pollmix’ (Saksamaa/Holland)

Populaarne ja efektiivne tolmeldaja sortidele nagu ‘Leikora’ ja ‘Hergo’. Saadaval erinevad ‘Pollmix’ kloonid (Pollmix 1, Pollmix 2 jne), mis õitsevad veidi erineval ajal, et tagada pikem tolmlemisperiood.

Isastaimed Venemaa sortidele

Sageli soovitatakse kasutada spetsiifilisi isassorte, mis on aretatud koos emassortidega, et tagada parim õitsemisaegade kattuvus. Küsige nõu taime müüjalt.

Sordi valikul arvestage oma aia suurust, soovitud valmimisaega, viljade maitse-eelistusi ja seda, kui oluline on astelde vähesus (lihtsustab hooldust ja koristust).

Ohustavad Kahjurid ja Haigused: Kuidas Kaitsta Oma Taimi

Kuigi astelpaju on üsna vastupidav, võivad teda siiski kahjustada mõned kahjurid ja haigused:

Kahjurid

  • Astelpaju-kärbes (Rhagoletis batava): Kõige olulisem ja laastavam kahjur Eestis. Kärbse vastsed toituvad viljade sees, muutes need tarbimiskõlbmatuks (“ussitanud marjad”). Tõrjeks kasutatakse feromoon- ja liimpüüniseid kärbeste väljapüüdmiseks enne munemist.
  • Lehetäid (Aphididae): Võivad kevadel ja suve algul rünnata noori võrseid ja lehti, imedes taimemahla. Tõrjeks võib kasutada rohelist seepi, nõgeseleotist või vajadusel süsteemseid või kontaktseid insektitsiide.
  • Võrgendilest (Tetranychidae): Väikesed ämblikulaadsed lestad, kes imevad lehtedest mahla, põhjustades nende kolletumist ja kuivamist. Eriti probleemiks kuiva ja kuuma ilmaga.

Haigused

  • Närbumistõbi (Vertitsilloos, Fusaarium): Seenhaigused, mis tungivad juurte kaudu taime juhtkudedesse, põhjustades okste või kogu taime närbumist ja hukkumist. Nakatunud taimi on raske ravida, tavaliselt tuleb need eemaldada ja hävitada.
  • Juuremädanik: Tekib liigniiskes, halva drenaažiga pinnases. Juured muutuvad pruuniks ja pehmeks, taim närbub. Ennetamine on parim ravi – tagage hea drenaaž juba istutamisel.
  • Viljamädanikud: Niiskete ilmadega võivad viljadel levida erinevad mädanikud. Koristage saak õigeaegselt.

Ennetamine on parim kaitse

Hea kasvukoht (päike, drenaaž), õige hooldus (mõõdukas väetamine, õige lõikus), haiguskindlamate sortide valik ja regulaarne taimede jälgimine aitavad enamikku probleeme vältida või varakult avastada.

Saagikoristus: Okkaline, Kuid Tasuv Töö

Astelpaju viljade koristamine on sageli kõige keerulisem osa, peamiselt teravate astelde ja kergesti purunevate viljade tõttu.

Millal koristada?

Viljad koristatakse siis, kui nad on saavutanud sordile omase värvuse (oranž, kollane) ja suuruse, tavaliselt augusti lõpust oktoobrini. Üleküpsenud viljad muutuvad pehmeks, purunevad kergesti ja nende maitse halveneb. Kergelt alavalminud viljad on tugevamad ja hapumad, sobides hästi töötlemiseks.

Kuidas koristada?

  • Käsitsi noppimine: Kõige aeganõudvam, kuid vilju säästvam meetod. Vajalikud on tugevad kindad!
  • Okste lõikamine: Levinud meetod, eriti suuremate koguste puhul. Viljadega oksad lõigatakse põõsalt ja pannakse sügavkülma.
  • Raputamine: Mõned kasutavad aluskangale raputamist, kuid see sobib vaid täiesti küpsetele viljadele.
  • Spetsiaalsed tööriistad: Olemas on erinevaid “lusikaid” ja “kamme”, mis peaksid aitama vilju okstelt eemaldada.

Pärast korjamist: Astelpaju viljad riknevad toatemperatuuril kiiresti. Neid tuleks võimalikult ruttu töödelda (mahlaks, moosiks) või külmutada. Külmutatult säilitavad nad suurema osa oma väärtuslikest ainetest.

Kokkuvõte: Astelpaju – Põhjamaine Vitamiinipomm Aias

Astelpaju on kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid taimi, mida Eesti aedades kasvatada. Tema iidne ajalugu, erakordne vastupidavus meie kliimas ja ennekõike viljade võrratu toiteväärtus teevad temast väärtusliku lisandi igasse aeda. Kuigi kasvatamine nõuab teatud teadmisi – eriti mis puudutab kahekojalist olemust, päikeselist kasvukohta, head drenaaži ja okkalist saagikoristust –, on tulemus vaeva väärt.

Alates õigest sordivalikust ja istutamisest kuni hoolika pügamise ja kahjuritõrjeni – iga samm aitab kaasa terve ja saagika taime kasvatamisele. Astelpaju ei paku mitte ainult tervisele kasulikke “supermarju”, vaid rikastab aeda ka oma dekoratiivse hõbedase lehestiku ja vastupidavusega. Olgu eesmärgiks tervisliku toidu kasvatamine, aia mitmekesistamine või lihtsalt ühe põneva taimega katsetamine, astelpaju pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Julget pealehakkamist selle põhjamise vitamiinipommi kasvatamisel!