Ämbliklill (Kleome) – Eksootiline Kaunitar Eesti Aias

Sissejuhatus

Ämbliklill, tuntud ka kui kleome, on troopilise päritoluga üheaastane suvelill, mis oma erilise välimusega püüab pilke igas aias. Tema teaduslik nimi on enamasti Cleome hassleriana (varem ka Cleome spinosa), kuid perekonnas Cleome on ligi 200 liiki. Inglise keeles kutsutakse teda tavaliselt “Spider Flower” (ämbliklill), “Spider Legs” (ämblikujalad) või “Grandfather’s Whiskers” (vanaisa vurrud), mis kõik viitavad taime iseloomulikele pikkadele tolmukatele. Ämbliklill on hinnatud oma kõrge kasvu, õhuliste ja eksootiliste õisikute ning pika õitsemisaja poolest, mis kestab tavaliselt juulist kuni esimeste sügiskülmadeni. Kuigi pärit Lõuna-Ameerika soojematest piirkondadest, on ta kohanenud ka Eesti lühikese suvega, pakkudes aednikele võimalust lisada oma peenardesse dramaatilisust ja troopilist hõngu.

Ajalugu ja Levik

Ämbliklille kodumaaks peetakse Lõuna-Ameerika troopilisi ja lähistroopilisi alasid, nagu Paraguay, Uruguay, Argentina ja Lõuna-Brasiilia. Sealt on ta levinud tänu oma dekoratiivsetele omadustele paljudesse maailma paikadesse. Euroopa ja Põhja-Ameerika aedadesse jõudis ta ilmselt 19. sajandil ning on sellest ajast alates olnud populaarne valik suvelillepeenardesse. Kuigi mõnes soojemas kliimas võib ta muutuda invasiivseks ja metsistuda, siis Eesti tingimustes kasvatatakse teda kui üheaastast taime, mis meie talve üle ei ela.

Botaaniline Kirjeldus

Ämbliklill on püstise kasvuga, tugevavarreline taim, mis võib olenevalt sordist ja kasvutingimustest sirguda 60 sentimeetrist kuni isegi 1,5 meetri kõrguseks. Tema varred on sageli kaetud näärmekarvadega, mis muudavad taime katsudes kleepuvaks ja eritavad iseloomulikku, mõne jaoks veidi ebameeldivat lõhna. Mõned sordid võivad olla ka kergelt ogalised.

Taime lehed on suured, sõrmjad liitlehed, tavaliselt 5–7 lehekesega, mis on tumerohelised ja asetsevad varrel vahelduvalt. Lehestik võib olla varre alumises osas hõredam, mistõttu sobib ämbliklill hästi teiste taimede taha või keskele istutamiseks.

Kõige silmatorkavam osa taimest on selle õisikud. Need on suured, õhulised, tipmised kobarad, mis koosnevad paljudest üksikutest õitest. Õied avanevad alt ülespoole, mistõttu õisik venib õitsemise käigus pidevalt pikemaks. Igal õiel on neli kroonlehte, mis on tavaliselt koondunud ühele poole, ning erakordselt pikad (5–7 cm) ja silmatorkavad tolmukad ja emakakael, mis ulatuvad kaugele välja nagu ämbliku jalad – siit ka taime eestikeelne ja ingliskeelne nimi. Õite värvus varieerub sorditi valgest roosa, punase ja lillani. Äraõitsenud õite asemele arenevad pikad, kitsad seemnekuprad, mis ripuvad allapoole ja lisavad taimele veelgi omapära.

Ämbliklille Kasvatamine

Ämbliklille kasvatamine Eestis on täiesti võimalik, kui järgida mõningaid põhilisi nõudeid.

Siseruumides või õues?

Ämbliklille kasvatatakse Eestis peamiselt õues üheaastase suvelillena. Taimed istutatakse avamaale pärast öökülmaohu möödumist, tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Siseruumides saab taimi kevadel seemnest ette kasvatada, kuid püsivalt toataimena teda tavaliselt ei peeta.

Varjus või päikese käes?

Ämbliklill armastab päikest. Ta õitseb kõige rikkalikumalt täispäikeselises kasvukohas, mis saab vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. Kuigi ta talub ka kerget poolvarju, võib õitsemine jääda seal tagasihoidlikumaks ning taimed võivad välja venida ja muutuda vähem kompaktseks. Lisaks eelistab ta tuulte eest kaitstud kohta, kuna kõrged sordid võivad tugeva tuulega kergesti lamanduda.

Muld ja multš

Ämbliklill eelistab kerget, hästi kuivendatud, huumus- ja toitainerikast mulda. Neutraalne kuni kergelt happeline mullareaktsioon (pH 6–7) on talle sobivaim. Raske ja liigniiske muld talle ei meeldi, kuna see võib põhjustada juuremädanikku. Enne istutamist on hea mulda parandada komposti või kõdusõnnikuga. Pottides kasvatamisel sobib kvaliteetne suvelillemuld. Multšimine 5–7 cm paksuse orgaanilise multšikihiga (nt kooremultš, kompost) aitab hoida mulla niiskust, pärsib umbrohtude kasvu ja võib vähendada ka isekülvi teel tärkavate seemikute hulka järgmisel aastal.

Kastmine

Noored taimed ja äsja istutatud taimed vajavad regulaarset kastmist, et juurduda. Muld tuleks hoida ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg. Kui taimed on juba hästi kohanenud ja kasvanud suuremaks, muutuvad nad üsna põuakindlaks. Siiski, pikaajalisel kuivaperioodil tuleks neid kasta, et tagada rikkalik õitsemine. Kastmisel on soovitatav vesi suunata otse juurte piirkonda, vältides lehtede märjaks tegemist, et ennetada seenhaigusi. Kasta tuleks harvem, kuid põhjalikult, lastes mullal kastmiskordade vahel veidi taheneda.

Väetamine

Ämbliklill ei ole väga nõudlik väetamise suhtes, eriti kui ta kasvab toitainerikkas mullas. Liigne väetamine, eriti lämmastikurikka väetisega, võib soodustada lopsakat lehekasvu, kuid vähendada õitsemist ja muuta taimed nõrgaks ning väljaveninuks. Istutamisel võib mulda segada komposti ja pikaajalise toimega lilleväetist. Kasvuperioodil võib taimi väetada tasakaalustatud kompleksväetisega iga 2–4 nädala tagant, eriti kui taimed kasvavad konteinerites või kui muld on toitainevaene. Väetada võib näiteks lahustades 2 supilusikatäit väetist 10 liitris vees. Nõrku või kiduraid taimi võib turgutada lehtede kaudu pritsimisega, kasutades veelgi lahjemat väetiselahust (nt 1 tl 3 liitri vee kohta).

Istutamine ja ümberistutamine

Kui kasvatate taimi seemnest ette, tuleks need avamaale istutada pärast viimaseid kevadisi öökülmi, tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Enne väljaistutamist on soovitatav taimi mõne päeva jooksul karastada, harjutades neid järk-järgult välistingimustega. Istutamisel tuleks taimede vahele jätta piisavalt ruumi, sõltuvalt sordi kõrgusest ja laiusest, tavaliselt 30–70 cm. Piisav vahekaugus tagab hea õhuringluse, mis aitab vältida haigusi, ja laseb taimedel kenasti laiuda. Ämbliklill võib olla ümberistutamise suhtes tundlik, eriti kui juured saavad kannatada. Seetõttu on soovitatav ettekasvatatud taimed pikeerida turbapottidesse, millega koos saab need hiljem maha istutada, või käsitleda juurepalla väga ettevaatlikult. Istutage taimed samale sügavusele, nagu nad olid potis. Pärast istutamist kastke taimi korralikult.

Ämbliklille Paljundamine

Ämbliklille paljundatakse peamiselt seemnetega. Seemneid võib külvata otse avamaale hiliskevadel pärast öökülmade möödumist, kuid Eesti tingimustes annab paremaid tulemusi taimede ettekasvatamine.

• Ettekasvatamine: Külvake seemned siseruumides märtsis või aprillis, umbes 6–8 nädalat enne viimast oodatavat öökülma. Kasutage külvikasti või väikeseid potte, mis on täidetud spetsiaalse külvimullaga. Ämbliklille seemned vajavad idanemiseks valgust, seega ärge katke neid mullaga, vaid suruge kergelt vastu niisket mullapinda. Mõned allikad soovitavad idanemise kiirendamiseks seemneid enne külvi leotada (nt 12 tundi). Hoidke külvi temperatuuril umbes 18–20 °C ja tagage piisav valgus. Idanemine võib olla ebaühtlane ja kesta 1–3 nädalat. Kui seemikutele ilmuvad esimesed pärislehed, pikeerige need ettevaatlikult eraldi pottidesse (soovitatavalt turbapottidesse), istutades taime kuni idulehtedeni mulda. Hoidke noori taimi valges ja jahedamas kohas ning kastke mõõdukalt.
• Otsekülv avamaale: Võib teha hiliskevadel (mai lõpus), kui muld on soojenenud. Külvake seemned ettevalmistatud peenrale, suruge kergelt mulda ja hoidke niiskena. Kui seemikud tärkavad, harvendage neid, jättes taimede vahekauguseks 30–70 cm.
• Isekülv: Ämbliklill annab kergesti isekülvi, eriti soojematel ja pehmematel talvedel. Kui lasete seemnekupratel valmida ja seemnetel variseda, võite järgmisel kevadel leida peenralt hulgaliselt noori taimi. Need tuleks samuti harvendada, et vältida liiga tihedat kasvu. Kui soovite isekülvi piirata, eemaldage äraõitsenud õied koos seemnekupratega enne nende valmimist.

Kasvatamise Nipid

• Toestamine: Kõrgemakasvulised sordid (üle 1 meetri) võivad vajada toestamist, eriti tuulisemates kohtades, et vältida varte murdumist või lamandumist.
• Näpistamine: Noorte taimede latvade näpistamine võib soodustada harunemist ja muuta taime puhmikulisemaks ning kompaktsemaks, kuigi see pole tingimata vajalik.
• Kleepuvus ja ogad: Olge teadlikud, et paljud traditsioonilised ämbliklille sordid on kleepuvad ja neil võivad olla väikesed ogad varte ja lehtede alusel. Taimede käsitlemisel (nt istutamisel, hooldamisel) võib olla mõistlik kanda kindaid. Uuemad sordid, nagu ‘Senorita’ seeria, on aretatud ogadeta ja vähem kleepuvaks.
• Lõhn: Ämbliklille lehtedel ja vartel on iseloomulik lõhn, mida mõned peavad veidi ebameeldivaks (mõnikord võrreldakse skunki lõhnaga). See on taime loomulik osa. Õied ise on aga sageli meeldivalt lõhnavad.

Pügamine ja Hooldus

Ämbliklill ei vaja erilist pügamist. Peamine hooldustöö on regulaarne rohimine (eriti noorte taimede ümber) ja vajadusel kastmine ning väetamine.

Äraõitsenud õite eemaldamine (deadheading) võib pikendada õitsemisperioodi ja muuta taime välimuse korrektsemaks, kuigi see pole tingimata vajalik, kuna taim kasvatab pidevalt uusi õisi õisiku tipust. Paljud uuemad sordid on ka “isekellapuhastuvad”, mis tähendab, et vanad õied langevad ise maha. Kui te ei soovi, et taim annaks isekülvi, tuleks arenevad seemnekuprad regulaarselt eemaldada. Hooaja lõpus, kui taimed on külmast kahjustatud, võib need komposteerida.

Üle Talvitamine, Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

Eesti kliimas kasvatatakse harilikku ämbliklille kui üheaastast taime. Ta ei talu külma ja hukkub esimeste tugevamate sügiskülmadega. Taime kui sellist ei ole võimalik õues üle talve hoida.

Kui soovite ämbliklille ka järgmisel aastal oma aias näha, on kaks peamist võimalust:

1. Seemnete kogumine: Laske mõnel taimel seemnekupratel valmida. Kui kuprad hakkavad kollakaks muutuma ja kuivama, kuid pole veel avanenud, lõigake need ettevaatlikult ära. Kuivatage kuprasid soojas ja kuivas kohas (nt paberkotis). Kui kuprad on täielikult kuivanud, avanevad need kergesti ja saate väikesed mustad seemned kätte. Puhastage seemned prahist ja säilitage neid paberkotis või ümbrikus jahedas, kuivas ja pimedas kohas kuni järgmise kevadeni.
2. Isekülv: Kui teie aias on tingimused soodsad, võib ämbliklill anda piisavalt isekülvi. Sel juhul ei pea te ise seemneid koguma, vaid lihtsalt ootama, et kevadel uued taimed tärkaksid, ning neid siis vajadusel harvendama.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi Cleome perekonnas on palju liike, kasvatatakse aedades peamiselt Cleome hassleriana (mida mõnikord käsitletakse sünonüümina C. spinosa‘le) sorte. Siin on mõned populaarsed sordid ja seeriad:

• ‘Queen’ seeria: Traditsioonilised, kõrgekasvulised (kuni 1,2–1,5 m) sordid. Näiteks ‘Cherry Queen’ (kirsipunane), ‘Rose Queen’ (roosa), ‘White Queen’ (valge), ‘Violet Queen’ (lilla). Need sordid on sageli ogalised ja kleepuvad.
• ‘Sparkler’ seeria: Hübriidsordid, mis on kompaktsemad ja tihedama kasvuga kui ‘Queen’ seeria, kasvades umbes 1–1,2 m kõrguseks. Saadaval roosades, valgetes ja lavendlilillades toonides (‘Sparkler Blush’, ‘Sparkler White’, ‘Sparkler Lavender’).
• ‘Senorita’ seeria: Uuemad, väga populaarsed sordid, nagu ‘Senorita Rosalita’ (erkroosa) ja ‘Senorita Blanca’ (valge kerge lavendlivarjundiga). Need sordid on märkimisväärsed, kuna nad on ogadeta, vähem kleepuvad ja steriilsed, mis tähendab, et nad ei tooda idanemisvõimelisi seemneid ega anna isekülvi. Nad on ka kompaktsemad (60–90 cm) ja õitsevad rikkalikult kogu suve.
• ‘Clio’ seeria: Sarnane ‘Senorita’ seeriale, pakkudes kompaktset kasvu ja rikkalikku õitsemist.
• ‘Helen Campbell’: Vanem, elegantne valgeõieline sort, mis kasvab umbes 1,2 m kõrguseks.

Lisaks aiailutaimena kasvatatavatele liikidele on olemas ka teisi Cleome perekonna liike, mida kasutatakse mujal maailmas toiduks või meditsiinis, näiteks Cleome gynandra (Aafrika kapsas) ja Cleome viscosa. Cleome monophylla (ühelehine ämbliklill) on samuti söödav ja meditsiiniliste omadustega liik.

Erinevad Kasutusviisid

Eestis kasvatatakse ämbliklille peamiselt tema dekoratiivsete omaduste tõttu aiailutaimena. Tema kasutusvõimalused aias on mitmekülgsed:

• Peenra taustataim: Kõrgekasvulised sordid sobivad suurepäraselt lillepeenarde tagumisse ossa, luues kõrgust ja struktuuri.
• Massistutused: Suurema rühmana istutades mõjub ämbliklill eriti efektselt, luues õhulise ja värvika pilve.
• Konteineraiandus: Madalamad ja kompaktsemad sordid (nt ‘Senorita’ seeria) sobivad hästi suurtesse aiavaasidesse ja konteineritesse, kus nad saavad olla keskseks elemendiks.
• Lõikelill: Ämbliklille omapärased õisikud sobivad hästi ka lõikelilleks ja püsivad vaasis üllatavalt kaua, sageli üle 10 päeva.
• Liblikate ja koolibrite (ning teiste tolmeldajate) meelitaja: Ämbliklille õied on atraktiivsed liblikatele, mesilastele ja teistele tolmeldajatele, tuues aeda elu ja suminat. Mõnes piirkonnas meelitavad nad ka koolibrisid.
• Ajutine hekk või ruumijagaja: Kõrgeid sorte võib kasutada hooajalise hekina või piirdena, et luua aias eraldatust või varjata midagi vähem atraktiivset.

Kuigi mõningaid Cleome liike kasutatakse teistes kultuurides toiduks (lehed, noored võrsed, seemned) või rahvameditsiinis (näiteks peavalu, seedehäirete, nahaprobleemide korral), ei ole Cleome hassleriana Eestis tuntud kui toidu- või ravimtaim. Mõned allikad mainivad, et taimeosi on kasutatud putukatõrjevahendina.

Sobivad Kaaslastaimed

Ämbliklill sobib hästi kokku paljude teiste päikest armastavate suve- ja püsikutaimedega. Valige kaaslasi, kellel on sarnased kasvunõuded (päike, hea drenaaž) ja mis pakuvad kontrasti või täiendavad ämbliklille õhulist tekstuuri ja kõrgust. Head kaaslased on näiteks:

• Pruudisõled (Zinnia): Pakuvad erksaid värve ja tugevamaid õievorme.
• Kosmos (Cosmos): Sarnase õhulise olekuga, kuid teistsuguse õiekujuga.
• Päevakübarad (Rudbeckia, Echinacea e. Siilkübar): Tugevad, karikakralaadsete õitega püsikud.
• Salvei (Salvia): Eriti püstiste õisikutega sordid (nt Salvia nemorosa, Salvia farinacea) pakuvad vertikaalset kontrasti.
• Raudürt (Verbena bonariensis): Väga õhuline ja kõrge taim, mis loob kerge ja läbipaistva efekti.
• Kõrrelised: Näiteks harjas-hiidhirss (Pennisetum) või siidpöörised (Miscanthus) lisavad tekstuuri ja liikumist.
• Peiulilled (Tagetes): Madalamakasvulised sordid sobivad hästi ämbliklille ette.
• Daaliad (Dahlia): Pakuvad suuri ja uhkeid õisi kontrastiks.
• Hostad (Hosta): Kui ämbliklill on istutatud poolvarjulisse kohta, võivad hostad pakkuda kaunist lehestikukontrasti (kuigi hostad eelistavad pigem varju).
• Riitsinus (Ricinus communis): Oma suurte, dramaatiliste lehtedega loob troopilise meeleolu koos ämbliklillega.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Ämbliklill on üldiselt üsna vastupidav taim ning tal on vähe tõsiseid kahjureid ja haigusi, eriti kui kasvutingimused on optimaalsed. Siiski võivad teda aeg-ajalt kimbutada:

• Lehetäid (Aphids): Väikesed putukad, kes kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja õiepungadele ning imevad taimemahla. Tugeva nakkuse korral võivad taimed nõrgeneda. Tõrjeks võib kasutada seebivett või sobivaid insektitsiide. Lepatriinud on lehetäide looduslikud vaenlased.
• Kedriklestad (Spider mites): Väga väikesed ämblikulaadsed lestad, kes ilmuvad tavaliselt kuuma ja kuiva ilmaga. Nad tekitavad lehtedele peene võrgendi ja imevad taimemahla, mille tulemusena lehed muutuvad kollatäpiliseks ja võivad kuivada. Tõrjeks aitab taimede piserdamine veega (neile ei meeldi niiskus) või spetsiaalsed akaritsiidid.
• Karilased (Whiteflies): Väikesed valged lendavad putukad, kes samuti imevad taimemahla.
• Kirpude mardikad (Flea beetles): Väikesed hüppavad mardikad, kes võivad lehtedesse auke närida.
• Kapsaliblikate röövikud (Imported cabbageworm): Võivad samuti lehti süüa.

Haigustest on peamised probleemid seotud liigniiskuse ja halva õhuringlusega:

• Jahukaste (Powdery mildew): Seenhaigus, mis avaldub valge jahutaolise kirmena lehtedel. Tekib tavaliselt niisketes ja soojades tingimustes, kui õhuringlus on halb. Ennetamiseks tagage taimedele piisav vahekaugus ja vältige lehtede kastmist.
• Juuremädanik (Root rot): Tekib liigniiskes, halvasti kuivendatud mullas. Juured muutuvad pruuniks ja pehmeks ning taim närbub. Seda on raske ravida, parim on ennetamine hea drenaaži tagamisega.
• Lehelaiksus (Leaf spot): Erinevate seente põhjustatud haigus, mis tekitab lehtedele laike. Tavaliselt ei ole see taimele eluohtlik.

Enamasti on ämbliklill siiski probleemivaba. Ta on ka üsna vastupidav hirvede ja jäneste suhtes.