Alpikannid, need võluvad ja sageli talvisel ajal õitsevad taimed, on paljude eestlaste kodudes ja aedades hinnatud oma ainulaadsete, justkui tagurpidi pööratud liblikaid meenutavate õite ja kaunilt mustriliste lehtede poolest. Nende õrn ilu ja võime pakkuda värvi ajal, mil muu loodus puhkab, teeb neist erilised kaaslased. Kuigi paljud tunnevad alpikanni peamiselt toataimena, leidub ka vastupidavaid liike, mis Eestimaa aedades edukalt talvituvad. Selles artiklis süveneme alpikannide maailma, uurides nende päritolu, kasvatamise nippe nii toas kui õues, erinevaid liike ja palju muud, et aidata teil neid kauneid taimi paremini mõista ja nende eest hoolitseda.

Sissejuhatus

Alpikann (perekond Cyclamen) kuulub nurmenukuliste (Primulaceae) sugukonda, kuhu kuuluvad ka näiteks priimulad. See perekond hõlmab umbes 23 liiki mitmeaastaseid rohttaimi, mis on looduslikult levinud peamiselt Vahemere piirkonnas, ulatudes Euroopast Lääne-Aasiani ja ühte liiki leidub ka Somaalias. Alpikanni ingliskeelne nimetus on samuti Cyclamen, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast kyklos, tähendades ringi või ratast, viidates tõenäoliselt taime lamedale ümmargusele mugulale. Alpikannid on tuntud oma iseloomulike õite poolest, mille kroonlehed on tavaliselt tagasi paindunud, jättes mulje, nagu lendleksid need ülespoole. Lehed on sageli südamekujulised või neerjad, tumerohelised ja kaunistatud hõbedaste või hallikasroheliste mustritega, mis lisavad taimele dekoratiivsust ka siis, kui see ei õitse.

Alpikannid kasvavad maa-alusest mugulast, mis toimib ka varuainete säilitajana, aidates taimel üle elada ebasoodsad perioodid, nagu suvine kuumus ja kuivus nende looduslikus keskkonnas. See mugul on ka põhjus, miks alpikannid vajavad spetsiifilist hoolt, eriti kastmise osas.

Ajalugu ja Päritolu

Alpikannide ajalugu ulatub antiikaega. Juba vanad kreeklased ja roomlased tundsid neid taimi. Plinius Vanem mainis oma teostes Cyclaminost, kirjeldades selle kasutamist armujookides ja kaitseks kurjade nõiduste eest, kuigi tänapäeval teame, et taimeosad, eriti mugul, on allaneelamisel mürgised saponiinide sisalduse tõttu. Ajalooliselt on alpikannimugulaid kasutatud ka rahvameditsiinis, kuid nende toksilisuse tõttu pole see soovitatav.

Euroopa aedadesse ja kasvuhoonetesse jõudsid alpikannid laiemalt 16. ja 17. sajandil. Eriti populaarseks muutus harilik alpikann (Cyclamen persicum), millest aretati välja tänapäeval tuntud lopsakad ja värvikirevad toa-alpikannid. Algselt olid C. persicum‘i looduslikud vormid väiksemate ja õrnemate õitega kui tänapäeva sordid. Intensiivne aretustöö algas 19. sajandil Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal, keskendudes suurematele õitele, erksamatele värvidele ja kompaktsemale kasvukujule.

Samal ajal kasvas huvi ka vastupidavamate, looduslike liikide vastu, mida sai kasvatada aedades. Liigid nagu naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium) ja kaukaasia alpikann (Cyclamen coum) leidsid tee varjulistesse aianurkadesse ja metsaaedadesse, kus nad said naturaliseeruda ja pakkuda ilu sügisel või varakevadel. Tänapäeval on alpikannid hinnatud nii toataimedena kui ka aiakujunduses, pakkudes mitmekesiseid võimalusi erinevate kasvutingimuste ja eelistustega aednikele.

Alpikanni Botaaniline Kirjeldus

Alpikanni anatoomia mõistmine aitab paremini aru saada selle kasvatamise eripäradest.

• Mugul: Alpikanni kõige iseloomulikum osa on maa-alune mugul. See on ümar, lapik kuni kerajas moodustis, mis on tegelikult paksenenud hüpokotüül (idupunga ja idujuure vaheline osa). Mugul säilitab vett ja toitaineid, võimaldades taimel üle elada puhkeperioodi. Juured ja võrsed kasvavad välja mugula kindlatest kohtadest, mis varieerub liigiti. Näiteks harilikul alpikannil (C. persicum) kasvavad juured peamiselt mugula alumiselt küljelt, samas kui naapoli alpikannil (C. hederifolium) kasvavad need peamiselt ülemiselt küljelt ja servadest. See on oluline teada istutamisel. Mugula suurus võib varieeruda mõnest sentimeetrist kuni muljetavaldava 20-30 cm läbimõõduni vanadel isenditel.
• Lehed: Lehed kasvavad välja otse mugulast pikkade leherootsude otsas. Lehelabad on tavaliselt südamekujulised, neerjad või mõnikord ümaramad, sageli saagja või terve servaga. Lehtede värvus on tavaliselt tumeroheline, kuid nende kõige silmatorkavam omadus on sageli keerukas hõbedane, hallikas või kreemikas muster lehepinnal. Need mustrid on liigiti ja sorditi väga varieeruvad ning lisavad taimele dekoratiivsust aastaringselt, välja arvatud puhkeperioodil, mil paljudel liikidel lehed kuivavad.
• Õied: Alpikanni õied on samuti väga iseloomulikud. Need kasvavad üksikult pikkade õievarte otsas, mis kerkivad otse mugulast. Õiel on viis kroonlehte, mis on alusel kokku kasvanud ja seejärel järsult tagasi paindunud, suunaga ülespoole. See annab õiele selle erilise “lendleva” välimuse. Õite värvus varieerub valgest erinevate roosade ja punaste toonideni kuni lillani. Mõnedel sortidel on õied ka kergelt lõhnavad, eriti looduslikel liikidel nagu lõhnav alpikann (C. purpurascens). Õie keskel asuvad tolmukad ja emakas on peidus kroonlehtede aluse lähedal.
• Vili: Pärast õitsemist ja viljastamist areneb ümar kupar. Huvitav on see, et paljudel liikidel keerab õievars end spiraalselt kokku, tõmmates areneva kupra allapoole, sageli lehtede varju või isegi mullapinna lähedale, kaitstes nii seemneid kuni nende valmimiseni. Seemned on kleepuva kihiga kaetud, mis meelitab sipelgaid, kes aitavad kaasa seemnete levitamisele (mürmekokooria).

Kasvatamine – Ülevaade

Alpikannide kasvatamine jaguneb laias laastus kaheks: toa-alpikannide (peamiselt C. persicum‘i sordid) kasvatamine siseruumides ja vastupidavate aia-alpikannide kasvatamine õues. Kuigi mõlemad kuuluvad samasse perekonda, on nende nõuded temperatuurile, valgusele ja hooldusele mõnevõrra erinevad. Toa-alpikannid on külmaõrnad ja vajavad jahedat, kuid külmavaba keskkonda, samas kui aia-alpikannid taluvad Eesti kliimas miinuskraade, kui neile on tagatud sobivad tingimused.

Kuidas Kasvatada

Eduka alpikanni kasvatamise võti peitub õigete tingimuste loomises, mis jäljendavad võimalikult palju nende looduslikku kasvukeskkonda.

• Siseruumides või Õues:
  • Siseruumides: Peamiselt kasvatatakse toas hariliku alpikanni (Cyclamen persicum) sorte. Need on aretatud lopsakaks õitsemiseks jahedamal perioodil (sügisest kevadeni). Nad ei talu külma ja eelistavad temperatuuri vahemikus 10-18°C. Liiga soe ja kuiv keskkond (üle 20°C), eriti keskküttega ruumides, põhjustab lehtede kiiret kolletumist ja õitsemise lakkamist.
  • Õues: Eesti aedades saab edukalt kasvatada mitmeid vastupidavaid alpikanni liike. Kõige levinumad on sügisel õitsev naapoli alpikann (C. hederifolium) ja talvel/varakevadel õitsev kaukaasia alpikann (C. coum). Need liigid taluvad külma, eriti kui neid katab talvel lumekiht või kerge multš. Nad sobivad hästi poolvarjulistesse aianurkadesse, puude ja põõsaste alla või kiviktaimlasse.
• Valgusolud: Varjus või Päikese käes:
  • Toa-alpikannid: Vajavad valget, kuid kaudset päikesevalgust. Ida- või põhjapoolne aknalaud on sageli ideaalne. Otsene lõunapäike, eriti suvel, võib lehti kõrvetada. Talvisel ajal, kui valgust on vähem, võib sobida ka lõuna- või läänepoolne aken, kuid vältida tuleks keskpäevast intensiivset päikest.
  • Aia-alpikannid: Eelistavad poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta, eriti suvekuudel. Ideaalsed kohad on heitlehiste puude ja põõsaste all, kus nad saavad kevadist päikest enne lehtede puhkemist ja on suvel kuuma päikese eest kaitstud. Nad taluvad ka hommikupäikest. Täisvarjus võib õitsemine olla tagasihoidlikum.
• Muld ja Multš:
  • Muld: Kõik alpikannid vajavad hästi vett läbilaskvat mulda. Seisev vesi mugula ümber põhjustab kergesti mädanikke. Muld peaks olema huumusrikas ja kergelt happeline kuni neutraalne (pH 6.0-7.0).
    • Toas: Kasutage kvaliteetset toalillemulda, millele on lisatud drenaaži parandamiseks perliiti, jämedat liiva või peenikest kergkruusa. Veenduge, et poti põhjas oleksid augud liigse vee ära voolamiseks.
    • Õues: Aiamulda tuleks parandada komposti, kõdunenud lehemulla või turbaga, et muuta see huumusrikkamaks ja kobedamaks. Raske savimulla korral lisage kindlasti liiva või peenikest kruusa, et tagada hea drenaaž. Kergitatud peenar või kallak võib samuti aidata liigset vett ära juhtida.
  • Multš: Aia-alpikannide puhul on multšimine kasulik. See aitab hoida mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu ja pakub talvel täiendavat kaitset külma eest. Sobivad materjalid on näiteks kõdunenud lehed (eriti tammelt või pöögilt), männikoorepuru või peenike kergkruus. Vältige multši kuhjamist otse vastu taime keskosa ja mugulat, et tagada piisav õhuringlus. Toa-alpikannide puhul multši tavaliselt ei kasutata.

Kastmine

See on alpikannide hooldamisel üks kriitilisemaid aspekte.

• Toa-alpikannid: Vältige vee sattumist taime südamesse ja mugulale, kuna see soodustab mädanike teket. Parim meetod on altkastmine: asetage pott umbes 15-20 minutiks veega täidetud alusele või kaussi, lastes mullal end altpoolt niiskusega täis imeda. Pärast seda laske liigsel veel potist välja nõrguda. Teine võimalus on kasta ettevaatlikult poti servast, vältides taime keskosa. Kastke siis, kui mulla pealmine kiht tundub katsudes kuiv, kuid ärge laske mullapallil täielikult läbi kuivada aktiivse kasvu ja õitsemise ajal. Puhkeperioodil (pärast õitsemist, kui lehed hakkavad kolletuma) vähendage kastmist oluliselt.
• Aia-alpikannid: Vajavad kastmist peamiselt istutamise järgselt ja pikkade kuivaperioodide ajal, eriti suvel, kui nad on puhkeseisundis. Nende looduslik kasvutsükkel on kohastunud Vahemere kliimaga, kus suved on kuivad ja talved niiskemad. Seega taluvad nad suvel mõningast kuivust, kuid hindavad niiskemat mulda sügisese ja kevadise aktiivse kasvu perioodil. Kõige olulisem on tagada hea drenaaž, et vältida talvist liigniiskust.

Väetamine

• Toa-alpikannid: Väetage aktiivse kasvu ja õitsemise perioodil (tavaliselt sügisest kevadeni) iga 2-4 nädala tagant. Kasutage vedelat toalilleväetist, mis on mõeldud õitsvatele taimedele (madalama lämmastiku ja kõrgema kaaliumi sisaldusega). Lahjendage väetist poole võrra soovitatud kontsentratsioonist, et vältida juurte kahjustamist. Ärge väetage puhkeperioodil.
• Aia-alpikannid: Üldiselt ei vaja nad palju väetamist, eriti kui kasvavad huumusrikkas mullas. Kerge kompostikiht kevadel või sügisel on tavaliselt piisav. Vajadusel võib varakevadel kasutada aeglaselt lahustuvat üldväetist või spetsiaalset sibullilledele mõeldud väetist, kuid vältige liigset lämmastikku, mis soodustab lehtede kasvu õite arvelt.

Istutamine ja Ümberistutamine

• Toa-alpikannid: Istutage ümber alles siis, kui taim on potis selgelt kitsikuses (tavaliselt iga 2-3 aasta tagant). Parim aeg ümberistutamiseks on pärast puhkeperioodi lõppu, kui ilmuvad esimesed uued lehed. Valige vaid veidi suurem pott kui eelmine. Istutamisel jätke hariliku alpikanni mugula ülemine pool (umbes 1/3 kuni 1/2) mullast välja, et vältida mädanemist. Juured kasvavad sellel liigil peamiselt alt.
• Aia-alpikannid: Vastupidavate liikide mugulad istutatakse tavaliselt hilissuvel või varasügisel, kui nad on puhkeseisundis. Istutussügavus sõltub liigist. Naapoli alpikanni (C. hederifolium) mugulad istutatakse üsna pinnapealselt, nii et mugula ülaosa jääb mullapinna lähedale või on vaid kergelt kaetud (juured kasvavad pealt). Kaukaasia alpikanni (C. coum) mugulad istutatakse veidi sügavamale, umbes 3-5 cm mullakihi alla (juured kasvavad alt). Jätke taimede vahele piisavalt ruumi (15-20 cm), et nad saaksid laieneda.

Paljundamine

Alpikannide paljundamine võib olla aeganõudev, kuid rahuldustpakkuv protsess.

• Seemnetega: See on kõige levinum ja usaldusväärsem meetod, eriti liikide paljundamiseks.
  1. Korjamine ja Ettevalmistus: Korjage seemnekuprad siis, kui need hakkavad avanema, kuid enne seemnete väljapudenemist. Laske seemnetel kuivada. Mõned aednikud soovitavad seemneid enne külvi leotada 12-24 tundi leiges vees (võib lisada tilga nõudepesuvahendit, et eemaldada idanemist pärssiv kiht).
  2. Külvamine: Parim aeg külviks on hilissuvi või sügis. Külvake seemned külvikasti või potti, mis on täidetud steriilse, hästi vett läbilaskva külvimullaga. Katke seemned õhukese (u 0.5-1 cm) mullakihi või peene liivaga. Alpikanni seemned idanevad kõige paremini pimedas, seega katke külvinõu musta kile või papitükiga.
  3. Idanemine: Hoidke muld niiske, kuid mitte märg. Idanemistemperatuur peaks olema jahe, ideaalis 15-18°C. Liiga kõrge temperatuur pärsib idanemist. Idanemine võib olla ebaühtlane ja võtta aega mõnest nädalast kuni mitme kuuni, mõnikord isegi aasta või kauem. Olge kannatlik!
  4. Hooldus: Kui seemikud tärkavad, eemaldage kate ja asetage nõu valgesse, kuid kaudse valgusega kohta. Kui seemikutel on paar pärislehte, võib nad ettevaatlikult pikeerida eraldi väikestesse pottidesse. Õitsemiseni võib kuluda 2-3 aastat või kauem, sõltuvalt liigist ja kasvutingimustest.
• Mugula Jagamisega: See meetod on riskantsem ja vähem levinud, kuna lõikepinnad on vastuvõtlikud mädanikele. Kui siiski soovite proovida, tehke seda taime puhkeperioodil.
  1. Kaevake mugul ettevaatlikult üles ja puhastage mullast.
  2. Terava ja steriilse noaga lõigake mugul tükkideks nii, et igale tükile jääks vähemalt üks kasvupung (koht, kust lehed/õied võrsuvad) ja osa juuri (kui need on olemas).
  3. Laske lõikepindadel paar päeva õhu käes kuivada ja taheneda (kalluse tekkimine). Võib tupsutada lõikepindu fungitsiidipulbriga, et vähendada nakatumise riski.
  4. Istutage jagatud tükid vastavalt liigi nõuetele, hoides mulda esialgu vaid kergelt niiskena.

Kasvatamise Nipid

• Jahedus on võti: Eriti toa-alpikannide puhul tagab jahedam temperatuur (10-18°C) pikema ja rikkalikuma õitsemise. Vältige nende paigutamist radiaatorite või muude küttekehade lähedusse.
• Õige puhkus: Pärast õitsemist vajavad paljud alpikannid (eriti C. persicum) puhkeperioodi. Kui lehed hakkavad kolletuma, vähendage kastmist järk-järgult ja laske taimel puhata jahedas, hämaras kohas. Kui uued lehed hakkavad ilmuma (tavaliselt hilissuvel või sügisel), alustage uuesti regulaarset kastmist ja viige taim valgemasse kohta.
• Närbunud osade eemaldamine: Eemaldage regulaarselt kolletunud lehed ja äraõitsenud õied. Ärge lõigake varsi, vaid haarake varrest mugula lähedalt ja tõmmake seda kerge keeramisega. See vähendab mädanikuriski, mis võib tekkida lõigatud tüügastele.
• Vältige tuuletõmbust: Toa-alpikannid on tundlikud külma tuuletõmbuse suhtes, mis võib põhjustada lehtede longu vajumist ja õite varisemist.
• Kannatlikkus aialiikidega: Aias kasvavad alpikannid võivad vajada paar aastat, et kohaneda ja rikkalikult õitsema hakata. Ärge heituge, kui esimesel aastal on tulemus tagasihoidlik.

Pügamine ja Hooldus

Alpikannid ei vaja traditsioonilist pügamist. Hooldus seisneb peamiselt vanade ja kolletunud lehtede ning äraõitsenud õite eemaldamises. Nagu mainitud, on parim meetod varre õrn keeramine ja tõmbamine otse mugula juurest. See hoiab taime korras ja suunab energia uute õite ja lehtede arendamisse. Puhkeperioodil eemaldage kuivanud lehed alles siis, kui need on täielikult kuivanud ja tulevad kergesti ära.

Üle Talvitamine, Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

• Toa-alpikannid (C. persicum sordid): Need taimed ei talu miinuskraade. Neid kasvatatakse siseruumides ja nende “talvitumine” tähendab tegelikult suvise puhkeperioodi üleelamist. Pärast õitsemise lõppu ja lehtede kolletumist vähendage kastmist miinimumini (ärge laske mugulal siiski täielikult kivikõvaks kuivada) ja asetage pott jahedasse (umbes 10-15°C), hämarasse kohta (nt kelder, garaaž, jahe veranda). Kui sügisel ilmuvad uued kasvumärgid, istutage taim vajadusel värskesse mulda ja tooge tagasi valgemasse ja jahedasse kohta (15-18°C), alustades uuesti regulaarset kastmist ja väetamist. Mõned inimesed viskavad toa-alpikannid pärast õitsemist minema, kuid õige hooldusega võivad nad aastaid rõõmu pakkuda.
• Aia-alpikannid (nt C. hederifolium, C. coum): Need liigid on Eesti kliimas piisavalt vastupidavad, eriti kui kasvukoht on õigesti valitud (hea drenaaž!) ja talvel on lumikate. Lumevaestel ja külmadel talvedel või karmima kliimaga piirkondades (nt Ida-Eesti) on soovitatav katta taimede kasvukoht sügisel kerge multšikihiga (kuivad lehed, kuuseoksad). See kaitseb mugulaid sügava läbikülmumise ja eriti kevadiste temperatuurikõikumiste eest. Kõige olulisem on vältida talvist liigniiskust, mis on sageli suurem oht kui külm ise. Seetõttu on hea drenaaž kriitilise tähtsusega.

Levinumad Liigid ja Sordid Eestis

Kuigi alpikanni perekonda kuulub üle 20 liigi, on Eestis levinumad ja kättesaadavamad järgmised:

• Harilik Alpikann (Cyclamen persicum): See on see klassikaline “poe-alpikann”, mida müüakse sügisel ja talvel potitaimena. Looduslikult pärineb Vahemere idaosast. Aretatud on lugematul hulgal sorte, millel on suured, eredavärvilised õied (valged, roosad, punased, lillad, kahevärvilised) ja sageli kaunilt mustrilised lehed. Sorte on nii miniatuurseid kui ka suurekasvulisi, mõned ka lõhnavad või narmastunud õitega. Tuleb meeles pidada, et see liik on külmaõrn ja mõeldud kasvatamiseks jahedas toas.
• Naapoli Alpikann (Cyclamen hederifolium): Üks vastupidavamaid ja populaarsemaid aia-alpikanne. Õitseb sügisel (september-oktoober), enne või koos lehtede ilmumisega. Õied on tavaliselt roosad, harvem valged, elegantse kujuga. Lehed on luuderohulehti meenutavad (sellest ka liiginimi hederifolium), väga varieeruva hõbedase mustriga, ja püsivad dekoratiivsena läbi talve kuni kevadeni. Eelistab poolvarju ja head drenaaži. Suurepärane taim puude ja põõsaste alla naturaliseerimiseks. Talub hästi Eesti talve.
• Kaukaasia Alpikann (Cyclamen coum): Teine vastupidav ja hinnatud aialiik. Õitseb talve lõpus või varakevadel (veebruar-aprill), sageli läbi lume. Õied on väiksemad kui C. hederifolium‘il, ümaramad, värvuselt roosad, punakaslillad või valged, sageli tumedama laiguga õie neelus. Lehed on ümaramad või neerjad, tumerohelised, mõnikord hõbedaste laikudega, ja ilmuvad tavaliselt sügisel, püsides üle talve. Samuti eelistab poolvarju ja head drenaaži. Sobib hästi varakevadisse aeda koos lumikellukeste ja talvise lumekupuga.
• Lõhnav Alpikann (Cyclamen purpurascens): Euroopas levinud liik, mis on samuti üsna vastupidav. Erinevalt teistest õitseb suvel (juuli-august) ja on tuntud oma meeldiva kannikeselõhna poolest. Õied on roosad kuni punakaslillad. Lehed on ümarad, sageli hõbedase mustriga ja püsivad rohelisena aastaringselt (igihaljas). Vajab varjulist ja niiskemat kasvukohta kui eelmainitud aialiigid.

Lisaks liikidele on olemas ka palju sorte, eriti C. hederifolium‘i ja C. coum‘i puhul, mis erinevad õievärvi (valged, erinevad roosad toonid) ja lehemustrite poolest (‘Silver Leaf’, ‘Pewter Leaf’ jne).

Kasutusviisid Aias ja Kodus

Alpikannide peamine väärtus on nende dekoratiivsus.

• Toas: Hariliku alpikanni sordid on suurepärased taimed aknalauale või jahedasse ruumi, tuues värvi ja elu pimedamal ajal. Neid võib kasvatada üksikult või grupeerida mitu taime kokku efektsema tulemuse saamiseks.
• Aias: Vastupidavad alpikannid on mitmekülgsed aiataimed:
  • Metsaaed ja Loodusaed: Nad sobivad suurepäraselt naturaliseerimiseks puude ja põõsaste alla, kus nad moodustavad aja jooksul kauneid vaipu.
  • Varjupeenar: Koos teiste varjulembeliste püsikutega loovad nad kauni koosluse.
  • Kiviktaimla: Eriti hästi kuivendatud pinnasega varjulisemates osades.
  • Konteinerid: Vastupidavaid liike saab kasvatada ka anumates (nt rõdukastides, terrassipottides), kuid sel juhul tuleb talveks tagada külmakaitse (nt viia jahedasse ruumi või isoleerida konteiner).

Sobivad Kaaslastaimed

Aia-alpikannidele sobivad kaaslasteks teised taimed, mis eelistavad sarnaseid poolvarjulisi ja hästi kuivendatud kasvutingimusi.

• Kevadel õitsevatele C. coum‘ile: Lumikellukesed (Galanthus), märtsikellukesed (Leucojum vernum), talvised lumekupud (Eranthis hyemalis), varased krookused (Crocus), siniliiliad (Scilla), kopsurohud (Pulmonaria), lumeroosid (Helleborus niger, H. orientalis).
• Sügisel õitsevale C. hederifolium‘ile: Sügiskrookused (Crocus speciosus, C. kotschyanus), mõned hilised hostad (Hosta), sõnajalad (Dryopteris, Polystichum), igihaljad pinnakattetaimed nagu väike igihali (Vinca minor).
• Üldiselt sobivad: Erinevad epimeediumid (Epimedium), tiarellid (Tiarella), helmikpöörised (Heuchera), pinnakattesõnajalad.

Toa-alpikanne kasvatatakse tavaliselt üksikult nende spetsiifiliste jahedanõuete tõttu, kuid neid võib ajutiselt grupeerida teiste jahedalembeste taimedega, nagu priimulad või asalead.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Alpikannid võivad olla vastuvõtlikud teatud kahjuritele ja haigustele, eriti kui kasvutingimused pole optimaalsed.

• Kahjurid:
  • Alpikanni lest (Tarsonemus pallidus): Väike, raskesti märgatav lest, mis põhjustab noorte lehtede ja õiepungade moondumist, krimpsumist ja pruunistumist. Tõrje on keeruline; tugevalt nakatunud taimed tuleks hävitada.
  • Lehetäid (Aphididae): Kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja õiepungadele, imedes taimemahla. Saab eemaldada veejoaga või kasutada rohelise seebi lahust või insektitsiide.
  • Kedriklestad (Tetranychidae): Eriti probleemiks kuivas ja soojas õhus (toa-alpikannidel). Tekitavad lehtedele peent võrgendit ja kollakaid täppe. Aitab õhuniiskuse tõstmine ja akaritsiidid.
  • Kasvuhoonekarilane (Trialeurodes vaporariorum): Väikesed valged lendavad putukad, kes kogunevad lehtede alumisele küljele. Tõrjeks kollased liimpüünised, korduv pritsimine insektitsiididega.
  • Harilik lehemardikas (Otiorhynchus sulcatus): Täiskasvanud mardikad närivad leheservi, kuid suuremat kahju teevad mullas elavad vastsed (tõugud), kes söövad juuri ja mugulat. Tõrje on raske, abi võib olla parasiitsetest nematoodidest (mulla töötlemiseks) või süsteemsetest insektitsiididest.
• Haigused:
  • Hahkhallitus (Botrytis cinerea): Tekib niisketes, jahedates ja halva õhuringlusega tingimustes. Lehtedele, vartele ja õitele tekivad hallid hallituskolded. Vältimiseks tagage hea õhuringlus, eemaldage kohe nakatunud taimeosad ja vältige liigset kastmist ning vee sattumist taimeosadele. Vajadusel kasutage fungitsiidi.
  • Mugula- ja juuremädanikud (Põhjustajad nt Erwinia, Fusarium, Pythium): Kõige levinum probleem, eriti liigniiskuse ja halva drenaaži korral. Taim muutub loiuks, lehed kolletuvad ja mugul muutub pehmeks ning mädaneb. Ennetamine on võtmetähtsusega: kasutage hästi vett läbilaskvat mulda, vältige ülekastmist (eriti altkastmine toa-alpikannidel) ja ärge istutage mugulat liiga sügavale (C. persicum). Nakatunud taime on raske päästa.
  • Bakteriaalne pehme mädanik (Erwinia carotovora): Põhjustab mugula kiiret pehmenemist ja lagunemist, millega kaasneb ebameeldiv lõhn. Väga nakkav ja raskesti tõrjutav. Häivitage nakatunud taim kohe.

Ennetamine on parim kaitse: tagage õiged kasvutingimused (eriti hea drenaaž ja õige kastmine), hea õhuringlus, kasutage steriilset mulda ja kontrollige taimi regulaarselt kahjurite ja haigustunnuste suhtes.

Kokkuvõte: Alpikann – Rõõm Nii Toas Kui Aias

Alpikannid on kahtlemata ühed elegantsemad ja huvitavamad taimed, mida oma kodus või aias kasvatada. Nende ainulaadsed, ülespoole suunatud õied ja kaunilt mustrilised lehed pakuvad silmailu pika perioodi vältel, sageli just siis, kui teised taimed puhkavad. Olgu tegemist külmaõrna hariliku alpikanniga, mis toob värvi talvisele aknalauale, või vastupidavate naapoli ja kaukaasia alpikannidega, mis ehivad aeda sügisel ja varakevadel, nõuavad nad kõik teatud tähelepanu ja spetsiifilisi kasvutingimusi.

Edu võti peitub jaheduse, kaudse valguse (toas) või poolvarju (õues), suurepärase drenaaži ja hoolika kastmise tagamises, vältides vee sattumist otse mugulale. Samuti on oluline mõista nende puhkeperioodi vajadust. Kuigi mõned kahjurid ja haigused võivad neid ohustada, on hea hoolduse ja ennetavate meetmetega võimalik neid probleeme vältida või kontrolli all hoida.

Kannatlikkuse ja pühendumusega pakuvad alpikannid aastast aastasse korduvat õitsemisrõõmu ja lisavad oma erilise võlu igasse keskkonda, olgu see siis hubane tuba või varjuline aianurk. Nad on tõestuseks looduse mitmekesisusele ja ilule ka kõige ootamatumal ajal.