Tokkroos – Kõrgustesse püüdlev iludus

Tokkroos, ladinakeelse nimega Alcea, on kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda kuuluvate õistaimede perekond. Tema ingliskeelne vaste on Hollyhock.

See taim on tuntud oma kõrgete, tugevate varte ja suurte, erksavärviliste õite poolest, mis moodustavad pika, sihvaka õisiku. Tokkroosid on klassikalised taluaia lilled, mis toovad aeda nii kõrgust, värvi kui ka nostalgilist hõngu. Eestis kasvatatakse peamiselt harilikku ehk aed-tokkroosi (Alcea rosea), mis on pärit Balkanilt ja Edela-Aasiast. Kuigi teda tuntakse peamiselt kaheaastase taimena, võib ta soodsates tingimustes käituda ka lühiealise püsikuna.

Ajalugu ja Päritolu

Tokkrooside perekonda kuulub umbes 60 liiki, mille looduslik leviala ulatub Vahemeremaadest Sise-Aasia mäestikeni. Harilik tokkroos (Alcea rosea) jõudis Euroopasse tõenäoliselt Edela-Hiinast 15. sajandil või isegi varem. Inglise keelde jõudis nimi hollyhock tänu tolleaegsele herbaatikule William Turnerile, kes andis taimele nimeks “holyoke”.

Eestis on tokkroos olnud armastatud taluaia lill juba pikka aega, sümboliseerides maalähedust ja traditsioone. Tema kõrge kasv ja silmapaistvad õied on teinud temast hinnatud elemendi nii taluõuedel kui ka linnaparkides ja aedades. Kultuuris on tokkroosi kasvatatud vähemalt alates 1440. aastast.

Tokkroosi Paljundamine

Tokkroose saab paljundada peamiselt kahel viisil: seemnetega ja pistikutega.

Seemnetega paljundamine

See on levinuim meetod. Seemned võib külvata otse avamaale kas kevadel (aprillis-mais) või sügisel (oktoobri lõpus). Kevadise külvi korral areneb esimesel aastal lehekodarik ja taim õitseb järgmisel aastal. Sügisese külvi puhul talvitub noor taim ja õitseb samuti järgmisel suvel.

Seemnete idanemiseks on optimaalne temperatuur 15–21 °C ja idanemine võtab aega 5–10 päeva. Seemned säilitavad idanevuse 2-3 aastat, kusjuures kahe aasta vanused seemned idanevad sageli paremini kui värsked. Tokkroosid annavad ka hästi isekülvi, mistõttu võivad nad aias ootamatutes kohtades tärgata, kui lasta õisikutel seemneid moodustada ja valmida.

Pistikutega paljundamine

Sortide omaduste säilitamiseks on parem paljundada pistikutega. Selleks näpistatakse kevadel ära juurekaela juurest kasvavad noored võrsed ja pannakse need potti juurduma. See meetod tagab, et uus taim on geneetiliselt identne emataimega, säilitades sordiomase õievärvi ja -kuju.

Kuidas tokkroosi Kasvatada

Tokkroosid on suhteliselt vähenõudlikud, kuid teatud tingimuste täitmine tagab rikkalikuma õitsemise ja tervemad taimed.

Siseruumides või õues

Tokkroos on peamiselt õuetaim. Siseruumides saab teda kasvatada vaid ettekasvatusperioodil. Tema suuruse ja valgusevajaduse tõttu ei sobi ta püsivalt toataimeks.

Varjus või päikese käes

Tokkroos armastab päikest. Ta õitseb kõige rikkalikumalt täispäikeselises kasvukohas, kuid talub ka kerget varju. Vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas on soovitatav. Varjulisemas kohas võib taim jääda kiduramaks ja õitsemine tagasihoidlikumaks.

Muld ja multš

Tokkroos eelistab sügavalt haritud, viljakat, hästi vett läbilaskvat mulda. Ideaalne on kergelt niiske, kuivapoolne liivakas või saviliivmuld. Raske, liigniiske ja happeline muld talle ei sobi, eriti talvel võib liigne niiskus juurtele saatuslikuks saada.

Mulla parandamiseks võib lisada komposti. Multšimine kompostmullaga aitab hoida mulla niiskust ja varustab taime toitainetega, eriti kui kasvupinnas on lahjem. Multšida võiks mõni nädal pärast istutamist.

Kastmine

Tokkroos vajab regulaarset kastmist, eriti põuaperioodil. Muld peaks olema pidevalt kergelt niiske, kuid mitte läbimärg. Vältida tuleks ülekastmist ja seisvat vett. Kastmisel tuleks vältida vee sattumist lehtedele, et vähendada seenhaiguste riski. Põhjalik kastmine harvem on parem kui sage pindmine niisutamine.

Väetamine

Tokkroos on tänulik hea väetamise eest. Viljakas mullas kasvades ei pruugi ta lisaväetamist vajada, kuid lahjemas mullas tuleks teda regulaarselt väetada. Sobib kompostmuld või tasakaalustatud kompleksmineraalväetis. Väetada võib kord kuus kasvuperioodil, alustades kevadel ja lõpetades suve lõpus. Liigne lämmastikväetis soodustab lehemassi kasvu õite arvelt ja võib muuta taime haigustele vastuvõtlikumaks.

Istutamine ja ümberistutamine

Noored taimed istutatakse kasvukohale augusti lõpus või septembri algul, jättes taimede vahekauguseks 40–50 cm, et tagada piisav õhuringlus ja kasvuruumi. Tokkroosil on sügavale tungiv sammasjuur, mistõttu tuleks taimed istutada kasvukohale võimalikult noores eas, et juurt vähem vigastada.

Suuremate taimede ümberistutamine on keeruline ja taim ei pruugi seda hästi taluda. Kui ümberistutamine on vältimatu, tuleks seda teha võimalikult suure mullapalliga. Kevadel ei tohiks seemneid külvata liiga vara, et taimed ei hakkaks sügisel õitsema, ega ka liiga hilja, et nad jõuaksid enne talve piisavalt tugevaks kasvada.

Kasvatamise Nipid

• Toestamine: Kõrgekasvulised sordid (kuni 2,5 m) vajavad kindlasti toestamist, eriti tuulises kasvukohas. Toed tuleks paigaldada varakult, et mitte vigastada taime juuri.
• Õitsemise pikendamine: Närbunud õite eemaldamine soodustab uute õite moodustumist ja pikendab õitsemisperioodi.
• Isekülvi kontrollimine: Kui te ei soovi, et tokkroosid aias kontrollimatult leviksid, lõigake ära õisikuvarred enne seemnete valmimist. Kui aga soovite taimi uuendada, laske mõnel tugevamal taimel seemneid toota.
• Varajane õitsemine: Külvake seemned siseruumides veebruaris-märtsis, et taimed õitseksid juba samal suvel.

Pügamine ja Hooldus

Pärast õitsemist lõigatakse õisikuvarred maha umbes 30 cm kõrguselt või isegi maapinnalt. See võib soodustada taime eluea pikenemist ja mõnikord ka uuesti õitsemist hiljem samal hooajal või järgmisel aastal.

Kui taime kasvatatakse kaheaastasena, võib selle pärast õitsemist ja seemnete korjamist välja tõmmata. Sügisel tuleks eemaldada kõik taimejäänused, eriti kui taimel esines haigusi, et vähendada nakkusallikate talvitumist.

Üle Talvitamine

Harilik tokkroos on Eestis üldiselt hea talvekindlusega (talub kuni -15 °C või isegi madalamat temperatuuri), kuid mõned tegurid võivad talvitumist mõjutada. Peamine oht on talvine liigniiskus, mis võib põhjustada juuremädanikku. Seetõttu on hea drenaažiga kasvukoht ülioluline.

Lumeta või vähese lumega talvel võib noori taimi katta kuuseokste või kuivade lehtedega, et kaitsta neid külma ja päikesepõletuse eest. Kevadel tuleks kate eemaldada õigeaegselt, et vältida haudumist. Pikalt püsiv niiskus talvisel ajal võib taimedele halvasti mõjuda.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi Eestis kasvatatakse peamiselt harilikku tokkroosi (Alcea rosea), on maailmas teisigi liike, näiteks kurd- ehk viigipuulehine tokkroos (Alcea rugosa), mida kasvatatakse püsikuna. Harilikust tokkroosist on aretatud arvukalt sorte, mis erinevad kõrguse, õite kuju (liht-, pooltäidis- ja täidisõied) ja värvi poolest.

• Värvivalik: Õied võivad olla valged, kollased, roosad, punased, lillad ja isegi peaaegu mustad.
• Õie kuju: Leidub nii klassikalisi lihtõielisi kui ka uhkeid täidisõielisi sorte (nt ‘Chaters’ seeria, ‘Majorette’ segu).
• Kõrgus: Sordid varieeruvad madalamatest (nt ‘Queeny’ seeria, ca 60-80 cm) kuni väga kõrgeteni (üle 2 m).
• Eluiga: On aretatud ka sorte, mis on kindlamalt mitmeaastased (nt Spotlight™ seeria).

Erinevad Kasutusviisid

Tokkroos on eelkõige hinnatud ilutaim, kuid tal on ka teisi kasutusviise.

Ilutaim

Oma kõrguse ja efektsete õitega sobib tokkroos suurepäraselt püsilillepeenra tagaserva, aia- või seinäärde, heki taustale või rühmadena istutamiseks. Ta loob aias vertikaalseid aktsente ja lisab maalähedast või romantilist hõngu (nt Inglise või taluaia stiilis). Sobib hästi ka lõikelilleks; nupus õitega lõigatuna avanevad õied vaasis ja püsivad kaua dekoratiivsed.

Rahvameditsiin

Tokkroosi osi (juuri, õisi, lehti, seemneid) on kasutatud rahvameditsiinis. Juurt on kasutatud hingamisteede haiguste (köha, katarri) ja seedehäirete (kõhulahtisus) leevendamiseks. Õieteed on joodud seedimise parandamiseks, limaskestade kaitseks ning kurgu- ja maovalu korral. Lehti on kasutatud mähistena paisete raviks. Õitest on tehtud auruvanne näole. Seemnetega on ravitud neeru- ja sapikivivalu.

Mõned allikad viitavad ka kasutusele Tiibeti meditsiinis põletike ja isutuse raviks. Harilik altee (Althaea officinalis), mida rahvapäraselt samuti tokkroosiks kutsutakse, on tuntud ravimtaim, millest valmistatakse näiteks Mukaltini tablette.

Toiduaine

Tokkroosi noored lehed ja õied on söödavad. Õisi võib lisada salatitesse, magustoitudele või kasutada toitude kaunistamiseks (garneeringuks). Siiski tuleks tarbida vaid enda aias ilma kemikaalideta kasvatatud taimede õisi.

Värvaine

Tumedaõieliste tokkrooside kroonlehed sisaldavad värvainet altiini, mida on kasutatud toiduainete (veinid, liköörid), jookide ja isegi siidi värvimiseks.

Meetaim

Tokkroosi õied meelitavad ligi mesilasi, liblikaid ja teisi tolmeldajaid, toetades seeläbi aia elurikkust.

Sobivad Kaaslastaimed

Tokkroosid sobivad hästi kokku teiste kõrgekasvuliste püsikute ja suvelilledega, mis taluvad sarnaseid päikeselisi ja parasniiskeid kasvutingimusi. Head kaaslased on näiteks:

• Päevalilled (Helianthus)
• Kosmos (Cosmos)
• Kukekannused (Delphinium)
• Floksid (Leeklilled) (Phlox paniculata)
• Siilkübarad (Echinacea)
• Monardad (Monarda)
• Suureõielised kellukad (Campanula)
• Ilukõrrelised
• Madalamad taimed esiplaanil, nt kurerehad (Geranium), salveid (Salvia), tähtputked (Astrantia).

Tokkroose võib istutada ka hekkide või põõsaste (nt roosid) taustale.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Tokkroosid võivad olla vastuvõtlikud mitmetele kahjuritele ja haigustele.

Haigused

Kahjurid