Viirpuu: Pakatav tervis

Sissejuhatus

Viirpuu (perekond Crataegus) on roosõieliste sugukonda kuuluvate heitlehiste puude ja põõsaste mitmekesine perekond, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Inglise keeles tuntakse teda nime all Hawthorn. Viirpuud on hinnatud oma kauni kevadise õitemere, sügiseste värvikate viljade ning sageli ka tiheda ja astlalise võra poolest, mis pakub varju ja kaitset paljudele loomaliikidele. Eestis kohtab viirpuid nii looduslikult, eriti Lääne-Eestis ja saartel, kui ka laialdaselt kultiveerituna aedades, parkides ja hekkidena. Viirpuu on tähelepanuväärne taim mitte ainult oma ilu, vaid ka pikaajalise ajaloo, mitmekesiste kasutusviiside ja ökoloogilise tähtsuse poolest. Aastal 2017 valiti viirpuu Eestis aasta puuks, rõhutades tema tähtsust meie looduses ja kultuuris.

Kasvatamine ja Ajalugu

Viirpuu ajalugu inimkaaslejana ulatub kaugesse minevikku. Tema puitu, vilju ja õisi on kasutatud sajandeid erinevatel eesmärkidel. Euroopas on viirpuu olnud traditsiooniline hekitaim, mida kasutati põldude ja karjamaade piiramiseks. Tema tihe ja astlaline kasv tegi temast tõhusa loodusliku tara, mis hoidis nii loomi sees kui ka soovimatuid külalisi eemal.

Folklooris ja mütoloogias on viirpuul sageli olnud kahetine roll. Ühelt poolt seostati teda kevade, viljakuse, armastuse ja kaitsega. Näiteks Vana-Kreekas kasutati viirpuuoksi pulmatõrvikutena ja pruudid kandsid viirpuuõitest pärgi. Paljudes Euroopa kultuurides tähistati maikuu algust (mai püha ehk Beltane) viirpuuokste toomisega ja nendega majade kaunistamisega (kuigi mõnel pool oli tugev uskumus, et õite tuppa toomine toob halba õnne või haigust). Teisalt seostati viirpuud ka haldjate, teispoolsuse ja isegi surmaga. Iirimaal peeti üksikuid viirpuupuid sageli haldjate elupaigaks või väravaks teispoolsusesse ning nende maharaiumist peeti äärmiselt halvaks endeks. Šoti legendi kohaselt kohtas kuulus 13. sajandi müstik Thomas Rhymer haldjakuningannat just viirpuu all. See kahetisus – elu ja surm, ilu ja oht – on osa viirpuu püsivast paeluvusest.

Viirpuu õite ebameeldivat lõhna, mida mõned kirjeldavad kui roiskuva liha lõhna, seostatakse keemilise aine trimetüülamiiniga, mis tekib ka lagunevates kudedes. See võib olla üks põhjus, miks õite tuppa toomist minevikus kardeti, eriti ajal, mil surnukehi hoiti enne matmist mitu päeva kodus.

Eestis on viirpuudel samuti pikk ajalugu, eriti Lääne-Eestis ja saartel, kus kasvavad mitmed pärismamaised liigid. Mõned liigid, nagu Saaremaa viirpuu ja Viidumäe viirpuu, ongi tekkinud ja levinud ainult Eestis, muutes need meie looduspärandi unikaalseks osaks. Rahvapärased nimed nagu luupuu, kontpuu ja jahumarjapuu viitavad tema puidu kõvadusele ja viljade jahusele tekstuurile.

Viirpuu Paljundamine

Viirpuude paljundamine võib olla aeganõudev, kuid pakub mitmeid võimalusi sõltuvalt liigist ja soovitud tulemusest. Peamised meetodid on seemnetega paljundamine ja vegetatiivne paljundamine (pistikud, juurevõsud, pookimine).

• Seemnetega paljundamine: See on kõige levinum viis looduslike liikide paljundamiseks, kuid nõuab kannatlikkust. Viirpuu seemnetel on väga kõva seemnekest ja sügav puhkeperiood, mis tähendab, et nad ei idane kohe pärast külvi. Idanemise soodustamiseks vajavad seemned stratifitseerimist ehk külmtöötlemist, mis imiteerib talveperioodi.
  • Seemnete kogumine ja ettevalmistus: Seemneid on soovitatav koguda poolvalminud viljadest ja külvata need kohe samal sügisel peenrasse. Sel juhul on lootust, et seemned idanevad juba järgmisel kevadel. Samas on raske tabada õiget hetke, mil seeme on idanemisvõimeline, kuid kest pole veel täielikult kõvastunud. Kindlam, kuigi aeganõudvam, on kasutada täielikult valminud seemneid. Eraldage seemned viljalihast (näiteks leotades marju vees kuni viljaliha pehmeneb ja seejärel seemned välja pestes).
  • Stratifitseerimine: Kõige tavalisem meetod on külm stratifitseerimine. Selleks segatakse puhtad seemned niiske liiva või turba ja liiva seguga ning hoitakse neid külmkapis või jahedas keldris (0…+5°C juures) mitu kuud (sageli 12-18 kuud või isegi kauem). Mõned liigid võivad vajada ka kombineeritud stratifitseerimist: esmalt soe periood (paar kuud toatemperatuuril niiskes keskkonnas) ja seejärel külm periood. Stratifitseeritud seemned külvatakse kevadel avamaale või pottidesse. Isegi pärast pikka stratifitseerimist võib idanevus olla madal (15-20%).
  • Skarifitseerimine: Väga kõva seemnekesta pehmendamiseks võib kasutada ka skarifitseerimist – seemnekesta mehaanilist (viilimine, liivapaberiga hõõrumine) või keemilist (lühiajaline töötlemine happega, nt kontsentreeritud väävelhappega) kahjustamist enne stratifitseerimist. Keemiline töötlemine nõuab suurt ettevaatust ja täpsust.
• Vegetatiivne paljundamine: See meetod tagab emataimega identsete järglaste saamise ja on eriti oluline sortide ja dekoratiivvormide paljundamisel.
  • Pistikud: Viirpuu pistikud juurduvad üldiselt halvasti (10-15% edukus) ja aeglaselt, eriti puitunud pistikud. Juurdumise soodustamiseks on soovitatav kasutada juurdumishormoone (nt heteroauksiin). Rohelisi (poolpuitunud) pistikuid on kõige parem võtta juuni lõpus või juuli alguses, kui võrsed hakkavad alles pruunistuma, kuid on veel elastsed. Lõigake umbes 10-15 cm pikkused pistikud külgmistelt okstelt, eemaldage alumised lehed ja torgake niiskesse, hästi vett läbilaskvasse substraati (nt liiva ja turba segu). Hoidke pistikuid soojas ja niiskes keskkonnas (nt kilekatte all), kuni need juurduvad.
  • Juurevõsud: Mõned viirpuuliigid annavad juurevõsusid, mida saab kevadel või sügisel ettevaatlikult emataimest eraldada ja ümber istutada. See on lihtne meetod, kuid ei sobi kõikidele liikidele ja sortidele.
  • Pookimine: Kõiki sorte ja dekoratiivvorme paljundatakse tavaliselt pookimise teel. Pookealusena kasutatakse tavaliselt hariliku viirpuu (C. monogyna) või mõne teise tugeva ja vastupidava liigi seemikuid. Pookida saab kevadel või suvel erinevate meetoditega (nt silmastamine, jätkamine).

Kuidas Viirpuud Kasvatada

Viirpuud on üldiselt vähenõudlikud ja vastupidavad taimed, mis sobivad hästi Eesti kliimasse. Nende edukaks kasvatamiseks tuleks siiski arvestada mõningate eelistustega.

• Siseruumides või õues: Viirpuu on eelkõige õuetaim. Ta vajab kasvamiseks ja õitsemiseks piisavalt ruumi ning looduslikke tingimusi (sh talvist puhkeperioodi). Siseruumides kasvatamine on keeruline ja piirdub peamiselt bonsai kunstiga, mis nõuab spetsiifilisi teadmisi ja hoolt.
• Varjus või päikese käes: Viirpuud eelistavad päikeselist kasvukohta. Täisvalguses õitsevad nad rikkalikumalt ja kannavad rohkem vilju. Nad taluvad ka poolvarju, kuid sügavas varjus jääb kasv kiduraks ja õitsemine tagasihoidlikuks.
• Muld ja multš: Viirpuud ei ole mulla suhtes väga nõudlikud ja kasvavad hästi enamikes aiamuldades, eelistades siiski hästi vett läbilaskvat, niiskust hoidvat ja viljakat mulda. Nad saavad hakkama nii kergelt happelises kui ka aluselises (lubjarikkas) pinnases, sealhulgas savikatel muldadel. Istutusaugu ettevalmistamisel võib mulda segada komposti või kõdunenud sõnnikut. Multšimine (nt koorepuru, kompost) taime ümber aitab hoida mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest.
• Kastmine: Noored, äsja istutatud viirpuud vajavad regulaarset kastmist, eriti kuivadel perioodidel, et juurduda. Pärast korralikku juurdumist on viirpuud üsna põuakindlad tänu oma sügavale ulatuvale juurestikule. Siiski tuleks pikemate põuaperioodide ajal ka vanemaid puid kasta, et tagada hea kasv ja viljakande. Vältida tuleks seisvat vett.
• Väetamine: Viirpuud on üldjuhul vähenõudlikud ja ei vaja regulaarset väetamist, eriti kui kasvavad viljakas mullas. Noori puid võib kevadel turgutada tasakaalustatud kompleksväetisega või kompostiga. Vanemad puud saavad tavaliselt mullast piisavalt toitaineid. Liigne lämmastikväetis võib soodustada lopsakat lehekasvu, kuid vähendada õitsemist ja viljakannet ning muuta taime haigustele vastuvõtlikumaks.
• Istutamine ja ümberistutamine: Parim aeg viirpuude istutamiseks on kevadel või sügisel, kui taimed on puhkeolekus. Konteineristikuid võib istutada kogu kasvuperioodi vältel, vältides kõige kuumemat ja kuivemat aega suvel. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et juurepall vabalt ära mahuks. Istutage taim samale sügavusele, nagu ta kasvas potis või puukoolis. Pärast istutamist kastke hoolikalt ja vajadusel toestage noor puu. Viirpuud ei talu hästi ümberistutamist, eriti vanemad isendid, kuna nende juurestik on sügav ja lai. Kui ümberistutamine on vältimatu, tehke seda puhkeperioodil ja püüdke säilitada võimalikult suur juurepall. Hekkide istutamisel sõltub taimede vahekaugus soovitud heki tihedusest ja kõrgusest, tavaliselt 50 cm kuni 1 meeter.

Kasvatamise Nipid

• Valige õige liik/sort: Arvestage oma aia suurust, kasvutingimusi ja soovitud tulemust (hekk, soolopuu, viljapuu). Mõned liigid on külmakindlamad kui teised.
• Tagage hea õhuringlus: Istutage viirpuud piisava vahega, et õhk saaks liikuda. See aitab ennetada seenhaigusi.
• Olge ettevaatlik asteldega: Viirpuudel on teravad astlad. Kandke hooldustöödel (eriti pügamisel) kindaid ja kaitseriietust.
• Kaitske noori taimi: Noorte puude tüvesid tuleks talvel kaitsta jäneste ja kitsede eest ning külmaõrnemaid sorte ka talvepakase eest kattelooriga.
• Ärge istutage viljapuuaia lähedusse: Viirpuudel ja õunapuudel (ning teistel roosõielistel viljapuudel) on ühiseid kahjureid ja haigusi (nt viljapuu-bakterpõletik). Nende lähestikku kasvatamine võib suurendada nakkusohtu.

Pügamine ja Hooldus

Viirpuud taluvad hästi lõikamist, mis teeb neist suurepärased hekitaimed. Regulaarne pügamine aitab säilitada soovitud kuju ja tihedust.

• Hekkide pügamine:
  • Noored hekid: Pärast istutamist lõigake peavõrset 15-30 cm tagasi, kui taim pole piisavalt harunenud. Järgmisel suvel kärpige külgoksi kolmandiku võrra, et soodustada tihenemist. Kujundage hekk nii, et see oleks alt laiem ja ülalt kitsam (A-kujuline), et valgus pääseks ka alumiste oksteni. Ärge lõigake heki tippu enne, kui see on saavutanud soovitud kõrguse.
  • Väljakujunenud hekid: Formaalse heki säilitamiseks lõigake seda 1-2 korda aastas – kevadel pärast õitsemist ja/või suve lõpus/varasügisel. Hilisem lõikus eemaldab küll sügisesed marjad. Vähem formaalse, looduslähedasema heki puhul piisab lõikamisest kord aastas või isegi üle aasta.
  • Vanade hekkide noorendamine: Kui hekk on muutunud liiga laiaks, kõrgeks või hõredaks, võib teha noorenduslõikust talve lõpus (jaanuar-veebruar). Tugev tagasilõikus (üle poole) tuleks jaotada 2-3 aasta peale.
• Puude pügamine:
  • Noored puud: Kujundage võra noores eas, eemaldades konkureerivad ladvad, ristuvad ja sissepoole kasvavad oksad. Vajadusel eemaldage alumisi oksi järk-järgult paari aasta jooksul, et kujundada tüvi. Parim aeg kujunduslõikuseks on hilistalv või varakevad, enne pungade puhkemist (märts).
  • Väljakuunenud puud: Vajavad vähe lõikust. Eemaldage regulaarselt (igal aastal) vesivõsud (tüvelt ja jämedatelt oksadelt kasvavad püstised võrsed) ja juurevõsud (kui neid tekib). Sanitaarlõikust (surnud, haigete, murdunud okste eemaldamine) tehke vastavalt vajadusele, tavaliselt hilistalvel. Vältige suurte okste eemaldamist, kuna viirpuu haavad paranevad aeglaselt; kasutage haavapeitsi. Vanemaid puid piisab tavaliselt hoolduslõikusest iga 3-5 aasta tagant. Vältige liiga tugevat lõikust (mitte rohkem kui 20-30% võrast korraga).

Üle Talvitamine

Enamik Eestis levinud ja kasvatatavaid viirpuuliike on meie kliimas piisavalt külmakindlad. Kohalikud liigid, nagu harilik viirpuu, on hästi kohastunud. Ka paljud sissetoodud liigid, eriti Põhja-Ameerikast pärit, on vastupidavad.

• Külmakindlus: Liikide külmakindlus võib varieeruda. Tuntud külmakindlad liigid on näiteks harilik viirpuu (C. monogyna), tömbilehine viirpuu (C. laevigata), Douglase viirpuu (C. douglasii), pehme viirpuu (C. submollis). Mõned dekoratiivsordid, eriti punaseõielised (C. laevigata sordid nagu ‘Paul’s Scarlet’), võivad olla karmimatel talvedel veidi õrnemad ja vajada kaitstud kasvukohta.
• Noorte taimede kaitse: Äsja istutatud ja noorte taimede juurestik on külmaõrnem. Multšimine aitab kaitsta juuri külma eest. Tüvekaitsed aitavad vältida päikesepõletust varakevadel ja kaitsevad näriliste ning metsloomade eest.
• Külmaõrnemad sordid: Kui kasvatate mõnda piiripealse külmakindlusega sorti, valige talle soe, tuulte eest kaitstud kasvukoht. Väga karmi talve korral võib nooremaid taimi katta katteloori või kuuseokstega.
• Lumekahjustused: Raske märg lumi võib murda oksi, eriti tiheda võraga puudel ja hekkidel. Võimalusel raputage liigne lumi maha.

Erinevad Liigid ja Sordid

Viirpuu perekond on äärmiselt liigirohke, hinnanguliselt kuulub sinna sadu, mõnede allikate järgi isegi üle tuhande liigi. Liigid ristuvad omavahel kergesti, tekitades sageli raskesti määratavaid hübriide. Eestis kasvab looduslikult kümmekond liiki, kuid aedades ja parkides kasvatatakse üle 60 liigi ja sordi.

• Eesti pärismamaised liigid:
  • Harilik viirpuu (Crataegus monogyna): Kõige tavalisem looduslik liik Eestis, eriti Lääne-Eestis ja saartel. Kasvab kõrge põõsa või väikese puuna. Lehed sügavalt lõhestunud, 3-7 hõlmaga. Õied valged, ühe emakakaelaga. Viljad (havid) punased, jahused, ühe seemnega. Väga vastupidav ja levinud hekitaim.
  • Tömbilehine viirpuu (Crataegus laevigata, sün. C. oxyacantha): Looduslikult harvem, sarnane harilikule viirpuule, kuid lehehõlmad tömbimad ja vähem sügavalt lõhestunud. Õites tavaliselt 2-3 emakakaela, viljas 2-3 seemet. Sellest liigist pärinevad populaarsed punaste ja roosade täidisõitega sordid.
  • Saaremaa viirpuu (Crataegus × osiliensis) ja Viidumäe viirpuu (Crataegus × viidumaegica): Eesti endeemid – liigid, mis on tekkinud ja levinud ainult siin. Need on tõenäoliselt hariliku ja tömbilehise viirpuu hübriidid.
• Levinud kultuurliigid ja sordid:
  • Pehme viirpuu (Crataegus submollis): Põhja-Ameerikast pärit liik, mida Eestis sageli kasvatatakse. Suurekasvuline põõsas või puu, suurte, pehmekarvaste lehtedega. Rikkalik valge õitsemine ja suured, oranžikaspunased, maitsvad viljad. Külmakindel.
  • Verev viirpuu (Crataegus sanguinea): Ida-Euroopast ja Siberist pärit liik. Keskmise suurusega puu või põõsas. Lehed munajad, saagja servaga. Õied valged, viljad punased, söödavad. Väga külmakindel.
  • Kannus-viirpuu (Crataegus crus-galli): Põhja-Ameerikast. Iseloomulikud on pikad (kuni 10 cm) sirged astlad, mis meenutavad kuke kannuseid. Lehed läikivad, sügisel oranžid või punased. Viljad punased, püsivad kaua puul. Sobib hästi läbimatuteks hekkideks.
  • Douglase viirpuu (Crataegus douglasii): Põhja-Ameerika lääneosast. Kõrge põõsas või puu, munaja võraga. Lehed elliptilised, sügisel punased. Õied valged, viljad tumepunased kuni peaaegu mustad, valmivad juba augustis. Külmakindel.
  • Täpiline viirpuu (Crataegus punctata): Põhja-Ameerikast. Laiuva võraga puu. Viljad kollased või punased, väikeste heledate täppidega. Külmakindel. Sort ‘Aurea’ on kollaste viljadega.
  • ‘Paul’s Scarlet’ (Crataegus laevigata ‘Paul’s Scarlet’): Populaarne sort täidisõieliste, erepunaste õitega. Vilju annab vähe või üldse mitte. Võib olla vastuvõtlikum haigustele kui looduslikud liigid.
  • ‘Plena’ (Crataegus laevigata ‘Plena’): Valgete täidisõitega sort.
  • ‘Gireoudii’ (Crataegus laevigata ‘Gireoudii’): Aeglasekasvuline, noored lehed valgekirjud.

Erinevad Kasutusviisid

Viirpuu on mitmekülgne taim, millel on nii dekoratiivseid, kulinaarseid, meditsiinilisi kui ka ökoloogilisi väärtusi.

• Ilutaim: Viirpuud on hinnatud ilupuud ja -põõsad tänu oma kaunile õitsemisele kevadel (valged, roosad, punased õied) ja dekoratiivsetele viljadele sügisel (punased, kollased, mustad). Neid kasutatakse laialdaselt:
  • Hekitaimena: Eriti harilik viirpuu on üks populaarsemaid hekitaimi tänu oma tihedusele, vastupidavusele, lõiketavusele ja asteldele, mis muudavad heki läbimatuks.
  • Soolotaime või rühmana: Paljud liigid ja sordid sobivad aeda aktsendiks oma kauni võra kuju, õite või viljade tõttu.
  • Linnahaljastuses: Vastupidavuse tõttu kasutatakse neid sageli parkides ja tänavahaljastuses.
• Kulinaarne kasutus: Mitmete viirpuuliikide viljad (havid) on söödavad, kuigi maitse ja tekstuur võivad varieeruda. Viljaliha on sageli jahune, maitse läägemagus kuni hapukas. Neid on kasutatud toiduks juba ammustest aegadest.
  • Toorelt: Mõnede liikide (nt pehme viirpuu) viljad on toorelt üsna maitsvad. Hariliku viirpuu viljad on jahusemad.
  • Töödeldult: Viljadest saab valmistada moosi, keedist, želeed, siirupit, kompotti, mahla, veini ja isegi jahu (kuivatatud ja jahvatatud marjad). Kuna viljad sisaldavad pektiini, sobivad need hästi tarretuvate hoidiste valmistamiseks. Seemned tuleks enne töötlemist eemaldada (nt läbi sõela surudes). Maitse parandamiseks lisatakse sageli hapumaid marju või puuvilju (õun, ebaküdoonia, sidrun).
  • Lehed: Noori kevadisi viirpuulehti on mõnel pool söödud salatina (“bread and cheese” Inglismaal).
• Meditsiiniline kasutus (traditsiooniline ja kaasaegne): Viirpuu on üks tuntumaid ravimtaimi südame ja veresoonkonna toetamiseks. Nii õisi, lehti kui ka vilju on kasutatud traditsioonilises meditsiinis sajandeid.
  • Toimeained: Viirpuu sisaldab bioaktiivseid ühendeid, peamiselt flavonoide (nagu rutiin, kvertsetiin) ja oligomeerseid proantotsüanidiine (OPC). Need ained on tugevad antioksüdandid.
  • Kasutamine: Traditsiooniliselt ja ka mõnede uuringute kohaselt kasutatakse viirpuud järgmiste seisundite leevendamiseks: südamepuudulikkus (kerge kuni mõõdukas), stenokardia (rinnavalu), kõrge vererõhk, südame rütmihäired, vereringehäired. Arvatakse, et viirpuu aitab laiendada veresooni (eriti pärgartereid), parandada verevoolu, tugevdada südamelihast ja alandada vererõhku ning kolesteroolitaset. Rahvameditsiinis on seda kasutatud ka närvilisuse, unetuse ja seedeprobleemide korral.
  • Manustamine: Raviks kasutatakse peamiselt kuivatatud õitest, lehtedest ja/või viljadest valmistatud teed, tinktuuri või standardiseeritud ekstrakte kapslite või tablettidena.
  • Tähelepanu! Kuigi viirpuud peetakse üldiselt ohutuks, võib see mõjutada teiste südameravimite (nt digoksiin, beetablokaatorid, vererõhuravimid) toimet. Enne viirpuupreparaatide tarvitamist, eriti südameprobleemide korral, tuleb kindlasti konsulteerida arsti või apteekriga.
• Ökoloogiline tähtsus: Viirpuud on väga olulised kohalikus ökosüsteemis.
  • Toit ja varjupaik: Nende tihedad, astlalised võrad pakuvad suurepärast pesitsus- ja varjupaika lindudele ja väikeimetajatele. Õied on oluline nektari- ja õietolmuallikas mesilastele ja teistele tolmeldajatele putukatele. Viljad on sügisel ja talvel väärtuslikuks toiduks paljudele lindudele (nt rästad, siidisabad) ja imetajatele.
• Puit: Viirpuu puit on kõva, tihe ja raske, sageli kollaka või punaka tooniga. Seda on ajalooliselt kasutatud väiksemate tööriistade käepidemete, nikerduste ja jalutuskeppide valmistamiseks. Oma kõvaduse tõttu on teda rahvasuus ka luupuuks kutsutud.
• Värvimine: Koort, lehti ja juuri on kasutatud riide kollaseks värvimiseks.

Sobivad Kaaslastaimed

Viirpuud sobivad hästi kokku paljude teiste taimedega, luues aeda mitmekesiseid ja looduslähedasi kooslusi. Kaaslaste valikul võib lähtuda nii esteetilistest kaalutlustest kui ka ökoloogilisest sobivusest.

• Loodusliku heki jaoks: Kombineerige harilikku viirpuud teiste kodumaiste põõsastega nagu harilik toomingas (Prunus padus), harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum), mage sõstar (Ribes alpinum), harilik türnpuu (Rhamnus cathartica), paakspuu (Frangula alnus). Selline hekk pakub toitu ja varju laiemale hulgale liikidele.
• Viirpuupuu alla: Kui viirpuu on kasvatatud kõrgema tüvega puuks, saab selle alla istutada varju taluvaid püsikuid ja sibullilli. Sobivad näiteks:
  • Kevadised sibullilled: lumikellukesed, siniliiliad, koerahambad, ülased.
  • Varjutaimed: hostad, helmikpöörised, kopsurohud, metspipar, priimulad, sõnajalad.
• Segarühmades: Viirpuud sobivad hästi kokku teiste samasuguseid kasvutingimusi (päike/poolvari, parasniiske muld) eelistavate ilupõõsaste ja puudega, näiteks sirelid, ebajasmiinid, enelad, põisenelad, kukerpuud, lodjapuu. Kontrasti loomiseks võib kasutada erineva lehekuju või -värviga taimi.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Kuigi viirpuud on üldiselt vastupidavad, võivad neid siiski kahjustada mõned kahjurid ja haigused. Hea hoolduse ja õige kasvukoha valikuga saab paljusid probleeme ennetada.

• Haigused:
  • Viljapuu-bakterpõletik (Erwinia amylovora): See on üks ohtlikumaid haigusi, mis võib tabada paljusid roosõielisi, sh viirpuid, õuna- ja pirnipuid. Haigustunnused on võrsetippude närbumine ja mustaks tõmbumine (nagu põlenud), lehtede pruunistumine ja kleepuva bakterilima eritumine niiske ilmaga. Nakatunud oksad tuleb kohe eemaldada ja põletada, lõigates terve koe osani (vähemalt 30-40 cm haigestunud kohast allapoole). Lõikeriistad tuleb desinfitseerida (nt piiritusega) pärast iga lõiget. Tugeva nakkuse korral tuleb kogu taim hävitada. Vältige lämmastikuga üleväetamist.
  • Viirpuu-rooste (Gymnosporangium spp.): Seenhaigus, millel on keeruline elutsükkel, vajades kahte peremeestaime – viirpuud ja kadakat. Viirpuu lehtedele tekivad suvel oranžikaskollased laigud, millel hiljem arenevad väikesed mustad täpid (eosed). Tugev nakkus võib põhjustada lehtede varisemist. Haiguse leviku piiramiseks vältige viirpuude istutamist kadakate lähedusse. Koristage ja hävitage langenud lehed sügisel.
  • Jahukaste: Lehtedele ja noortele võrsetele tekib valge jahujas kirme. Soodustab niiske ja soe ilm ning halb õhuringlus. Eemaldage tugevalt nakatunud võrsed. Vajadusel kasutage fungitsiide. Parandage õhuringlust harvenduslõikusega.
  • Lehelaiksus: Erinevate seente põhjustatud haigus, mis avaldub lehtedel erineva kuju ja värvusega laikudena. Tugeva nakkuse korral võivad lehed enneaegselt variseda. Koristage ja hävitage langenud lehed.
• Kahjurid:
  • Lehetäid: Väikesed putukad, kes kogunevad kolooniatena noortele võrsetele ja lehtede alumisele küljele, imedes taimemahla. Kahjustatud lehed võivad krimpsu tõmbuda. Tugeva ründe korral kasutage rohelist seepi või insektitsiide. Soodustage looduslike vaenlaste (lepatriinud, kiilassilmad) tegevust.
  • Võrgendikoid: Röövikud, kes koovad okstele valgeid võrgendeid ja söövad nende sees lehti. Väiksema kahjustuse korral eemaldage võrgendipesi käsitsi. Tugevama ründe korral kasutage sobivaid insektitsiide.
  • Õunamähkur: Sama kahjur, mis kahjustab õunu, võib muneda ka viirpuu viljadesse, kus vastsed toituvad.
  • Kilptäid: Väikesed, liikumatu kilbiga kaetud putukad okstel ja tüvel. Tugeva nakkuse korral võivad taime nõrgestada. Neid on raske tõrjuda; võib proovida õlipreparaatidega varakevadel või süsteemsete insektitsiididega.

Ennetamine on parim kaitse: tagage taimedele head kasvutingimused, valige haiguskindlamaid sorte, jälgige taimi regulaarselt ja reageerige probleemidele kiiresti.

Kokkuvõte: Viirpuu – Vastupidav ja Mitmekülgne Lisa Aeda

Viirpuu on tähelepanuväärne taim, mis pakub Eesti aedades ja maastikul ilu aastaringselt – alates kevadisest õitemerest kuni sügiseste värvikate viljade ja talvise graafilise võrani. Tema vastupidavus, vähenõudlikkus ja kohanemisvõime muudavad ta sobivaks valikuks nii algajale kui ka kogenud aednikule. Lisaks dekoratiivsusele on viirpuul oluline roll ökoloogilise tasakaalu hoidmisel, pakkudes toitu ja varju paljudele loomaliikidele. Tema pikka ajalugu inimkaaslejana ilmestavad mitmekülgsed kasutusvõimalused hekitaimest ravimtaimeni. Kuigi mõned haigused ja kahjurid võivad teda ohustada, on viirpuu üldiselt tugev ja terve taim, mis õige hoolduse korral rõõmustab oma omanikku aastakümneid. Olgu tegu tiheda heki, kauni soolopuu või vilju kandva põõsaga, viirpuu on väärtuslik ja vastupidav valik Eesti aeda.