Kuutõverohi – Varjuaia Graatsiline Kaunistus

Sissejuhatus: Salapärane ja Elegantne Kuutõverohi

Eesti aedades ja looduses võib kohata üht erilise välimuse ja aura taim, mida tuntakse kuutõverohu nime all. See elegantne püsik, mille teaduslik nimetus on Polygonatum, kuulub aspariliste (Asparagaceae) sugukonda, kuigi varem on teda liigitatud ka liilialiste hulka. Inglise keeles kannab taim poeetilist nime Solomon’s Seal, mis viitab legendidele kuningas Saalomonist.

Kuutõverohi on risoomtaim, mis tähendab, et tal on jäme, horisontaalselt kasvav maa-alune vars ehk risoom, millest igal kevadel sirguvad uued võrsed. Taime iseloomustavad kaunilt kaarduvad varred, millel paiknevad vahelduvalt või männases suured, ovaalsed või lantsetjad lehed. Kevade lõpus või suve alguses ilmuvad lehtede kaenaldest rippuvad, kellukakujulised, enamasti valged või rohekasvalged õied, mis võivad olla ka lõhnavad. Pärast õitsemist arenevad tumedad, sinakasmustad marjad, mis lisavad taimele dekoratiivsust sügisperioodil.

Kuutõverohud on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas, eelistades kasvukohana metsi ja varjulisi alasid. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum, sünonüüm P. officinale) ja mitmeõieline kuutõverohi (Polygonatum multiflorum). Need taimed on suurepärane valik aedadesse, kus napib päikesevalgust, tuues oma elegantse vormi ja õrna õiteiluga varjulisematesse nurkadesse elu ja salapära.

Ajalugu ja Tähendus: Kuningas Saalomoni Pitserist Kuutõve Ravini

Kuutõverohu rahvusvaheliselt tuntuim nimi “Solomon’s Seal” (Saalomoni pitser) on seotud mitme legendi ja seletusega. Ühe versiooni kohaselt on taime risoomidel näha armilisi jälgi, mis meenutavad iidseid pitsateid, eriti tarkuse poolest tuntud kuningas Saalomoni oma. Need armid tekivad tegelikult kohtadesse, kust eelmise aasta vars on risoomi küljest murdunud. Teine seletus viitab sellele, et kui risoom läbi lõigata, meenutab lõikepind heebrea tähti. On ka arvatud, et nimi tuleneb taime ajaloolisest kasutamisest haavade “pitserdamisel” ehk sulgemisel ja parandamisel. Taime teaduslik nimi Polygonatum tuleneb kreekakeelsetest sõnadest poly (palju) ja gonu (põlv, liiges), viidates risoomi paljudele sõlmekohtadele või “põlvedele”.

Eestis on taim tuntud kui kuutõverohi. See nimi viitab otseselt taime kunagisele kasutamisele rahvameditsiinis kuutõve ehk somnambulismi ehk unesrände ravimisel. On ka arvatud, et nimi võis algselt olla “kuuetõverohi”, mis tähendaks, et taime peeti tõhusaks vahendiks kuue erineva haiguse vastu. Rahvasuus on kuutõverohul olnud veel teisigi nimesid, nagu luuvalurohi (viidates kasutusele liigese- ja luuvalude leevendamisel), peetrid, ussiuba, jooksjarohi ja Saalomoni pitsat.

Ajalooliselt on kuutõverohu risoomi kasutatud mitmete tervisehädade korral. Vanades tekstides mainitakse selle kasutamist haavade parandamiseks, luumurdude kinnikasvamise soodustamiseks, verejooksude peatamiseks, põletike ja sinikate leevendamiseks ning isegi seedehäirete ja reuma raviks. Mõnedes kultuurides, eriti Aasias, on kuutõverohu noori võrseid ja risoome pärast töötlemist (keetmist, küpsetamist) ka toiduks tarvitatud, sarnaselt spargliga. Siiski tuleb rõhutada, et tänapäeval peetakse taime osi, eriti marju ja risoomi toorelt, mürgisteks ning neid ei tohiks ilma põhjalike teadmiste ja ettevaatuseta tarvitada.

Botaaniline Kirjeldus: Elegantne Vorm ja Õrnad Õied

Kuutõverohi on mitmeaastane rohttaim, mis levib ja paljuneb peamiselt jämeda, lihaka ja roomava risoomi abil. See maa-alune vars on sageli sõlmiline ja kannab eelmiste aastate võrsete arme, mis on andnud taimele nime “Saalomoni pitser”. Risoomist kasvavad kevadel välja püstised või kaunilt kaarduvad, harunemata varred. Varre kõrgus sõltub liigist ja sordist, ulatudes madalatel liikidel vaid 15-20 sentimeetrist kuni kõrgekasvulistel liikidel ja sortidel meetri või isegi poolteise meetrini.

Lehed asetsevad varrel tavaliselt vahelduvalt kahes reas, andes taimele iseloomuliku korrapärase ja sümmeetrilise ilme. Mõnel liigil võivad lehed paikneda ka männastes. Lehed on tavaliselt suured, ovaalsed, elliptilised või lantsetjad, terve servaga ja tugevate paralleelsete roodudega. Lehtede värvus on enamasti erk- kuni sinakasroheline, altpoolt sageli heledam või hallikasroheline. Leidub ka sorte, mille lehti kaunistavad kreemikad või kollased triibud või servad (‘Variegatum’, ‘Striatum’). Sügisel värvub lehestik sageli kaunilt kuldkollaseks enne närbumist.

Õied ilmuvad hiliskevadel või varasuvel (mais-juunis) ja ripuvad tavaliselt 1- kuni mitmekaupa (olenevalt liigist) lehtede kaenaldest varre alaküljel. Õied on kellukja või toruja kujuga, tavaliselt valged või rohekasvalged, sageli roheliste tippudega. Mõnede liikide, näiteks hariliku kuutõverohu (P. odoratum), õied on meeldivalt lõhnavad. Õied ei vaja närtsinuna eemaldamist, need langevad ise maha. Pärast õitsemist arenevad viljad – ümarad marjad, mis valmivad suve lõpus või sügisel. Marjad on algul rohelised, kuid valminult muutuvad tumedaks, sinakasmustaks ning on sageli kaetud vahaja kirmega. Marjade läbimõõt on tavaliselt alla sentimeetri. Oluline on meeles pidada, et kuutõverohu marjad on inimestele mürgised ja neid ei tohi süüa.

Kasvatamine: Tingimused Edukaks Kasvuks

Kuutõverohi on suhteliselt vähenõudlik ja pikaealine aiataim, mis võib ühel kohal kasvada aastaid, moodustades aja jooksul kauni ja laiuva puhmiku. Selleks, et taim end hästi tunneks ja oma täit ilu näitaks, tuleks talle valida sobiv kasvukoht ja tagada mõned põhilised tingimused.

  • Siseruumides või õues: Kuutõverohi on eelkõige aias kasvatatav püsik. Selle liigid on kohastunud parasvöötme kliimaga ja vajavad talvist puhkeperioodi, mida on siseruumides raske tagada. Seega on kuutõverohu kasvatamine toataimena ebatavaline ja pigem ebaõnnestub. Eesti aedades on enamik liike ja sorte täiesti külmakindlad.
  • Varjus või päikese käes: Kuutõverohu suurimaks eeliseks on tema võime kasvada varjulistes kohtades, kus paljud teised taimed hätta jäävad. Ideaalseks kasvukohaks on poolvari või täisvari, näiteks puude ja suuremate põõsaste all, hoonete põhjaküljel või metsaaias. Nad eelistavad jahedamat, päikese eest kaitstud kasvukohta ega talu hästi kuuma keskpäevapäikest. Mõned liigid ja sordid võivad hakkama saada ka päikeselisemas kohas, kuid ainult siis, kui muld on püsivalt piisavalt niiske. Liigne päike võib põhjustada lehtede kõrbemist ja taime kidumist.
  • Muld ja multš: Kuutõverohud eelistavad viljakat, huumusrikast ja hea drenaažiga mulda. Muld peaks olema püsivalt niiske, kuid mitte liigniiske ega vettinud, sest seisvas vees võivad risoomid mädanema minna. Ideaalne on metsaalune muld, mis on rikas orgaanilise aine poolest. Enne istutamist on soovitatav mulda parandada komposti või kõdunenud lehemullaga. Mulla pH peaks olema neutraalne kuni kergelt happeline. Multšimine on kuutõverohule väga kasulik. Multš aitab säilitada mulla niiskust, pärsib umbrohtude kasvu, hoiab mulla temperatuuri stabiilsena ning rikastab mulda lagunedes orgaanilise ainega. Sobivateks multšimaterjalideks on näiteks lehekõdu, kompost, puukoorepuru või männiokkad.
  • Istutamine ja ümberistutamine: Parim aeg kuutõverohu istutamiseks või ümberistutamiseks on varakevad, just siis, kui uued võrsed hakkavad tärkama, või sügis, pärast lehtede kolletumist. Risoomid istutatakse horisontaalselt, umbes 5-10 cm sügavusele, nii et kasvupungad jääksid ülespoole. Istutusvahekaugus sõltub liigi või sordi lõplikust suurusest, kuid üldiselt jäetakse taimede vahele 30-60 cm ruumi, et neil oleks piisavalt kasvuruumi laienemiseks. Kuna kuutõverohi on pikaealine ja võib samal kohal kasvada aastaid, ei vaja ta sagedast ümberistutamist. Kui puhmik on muutunud liiga suureks või selle keskosa on jäänud hõredaks, võib taime välja kaevata ja risoome jagada (vt Paljundamine).
  • Kastmine: Kuutõverohi vajab ühtlaselt niisket mulda, eriti kasvuperioodil ja kuivade ilmadega. Äsja istutatud taimi tuleb regulaarselt kasta, kuni nad on korralikult juurdunud. Ka hiljem tuleks jälgida, et muld täiesti läbi ei kuivaks, eriti kui taimed kasvavad päikselisemas kohas või puude all, kus juured konkureerivad vee pärast. Samas tuleb vältida liigset kastmist ja mulla vettimist.
  • Väetamine: Kuutõverohud ei ole väga nõudlikud toitainete suhtes, eriti kui nad kasvavad viljakas, orgaanikarikkas mullas. Tavaliselt piisab kevadisest kompostimultši lisamisest või kergest väetamisest tasakaalustatud, aeglaselt lahustuva kompleksväetisega, kui muld on toitainevaene. Liigset väetamist, eriti lämmastikurikaste väetistega, tuleks vältida, sest see võib soodustada lopsakat lehekasvu õite ja risoomide arengu arvelt ning muuta taimed haigustele vastuvõtlikumaks.

Kasvatamise Nipid

  • Kannatlikkus: Kuutõverohud on aeglase kasvuga taimed, eriti alguses. Ärge heituge, kui taim esimesel aastal pärast istutamist eriti ei laiene. Andke talle aega kohanemiseks ja risoomide arendamiseks.
  • Õige asukoht: Valige hoolikalt püsiv kasvukoht, sest kuutõverohi ei armasta sagedast ümberistutamist.
  • Talvekate: Kuigi enamik kuutõverohtusid on Eestis külmakindlad, võib noori taimi või vähem vastupidavaid sorte esimesel talvel kergelt multši või kuuseokstega katta.
  • Looduslik välimus: Kuutõverohi sobib suurepäraselt loodusliku ilmega aedadesse ja metsaaedadesse, kus ta saab vabalt laieneda ja moodustada kauneid kolooniaid.

Paljundamine: Kuidas Saada Rohkem Elegantseid Taimi

Kuutõverohtu saab paljundada peamiselt kahel viisil: seemnetega ja risoomide jagamise teel. Risoomide jagamine on kõige lihtsam, kiirem ja levinum meetod, mis tagab ka sordiomaduste säilimise.

  • Seemnetest: Kuutõverohu seemnetega paljundamine on võimalik, kuid see on aeganõudev ja nõuab kannatlikkust. Seemned vajavad idanemiseks sageli topeltuinakut (kahekordset stratifitseerimist), mis tähendab, et nad peavad läbima nii sooja kui ka külma perioodi, enne kui idanema hakkavad. See protsess võib looduses võtta mitu aastat. Aias saab seda kiirendada, külvates seemned sügisel õue potti või peenrasse, kus nad läbivad talvel loomuliku külmaperioodi. Teine võimalus on seemneid kunstlikult stratifitseerida: hoida neid paar kuud niiskes substraadis soojas (toatemperatuuril), seejärel paar kuud külmkapis (umbes +4°C) ning seejärel uuesti soojas. Isegi pärast idanemist kulub aastaid, enne kui seemikust kasvab õitsev taim. Seemnetega paljundamisel ei pruugi järglased olla täpselt emataime sarnased, eriti sortide puhul.
  • Jagamise teel: See on kõige efektiivsem ja soovitatavam meetod kuutõverohu paljundamiseks. Parim aeg jagamiseks on varakevad, kui ilmuvad esimesed võrsed, või sügis. Puhmik kaevatakse ettevaatlikult üles ja risoomid puhastatakse mullast. Terava noa või labidaga jaotatakse risoom tükkideks. Oluline on jälgida, et igale risoomitükile jääks vähemalt üks või mitu kasvupunga (“silma”) või noort võrset. Kahjustatud või mädanenud risoomiosad eemaldatakse. Saadud risoomitükid istutatakse kohe uude kasvukohta sobivale sügavusele (5-10 cm) ja kastetakse korralikult. Jagamine mitte ainult ei paljunda taime, vaid aitab ka vanemaid puhmikuid noorendada.
  • Lõikamise teel (Pistikutega): Kuutõverohu paljundamine varre- või juurepistikutega ei ole tavapärane ega laialt levinud meetod. Peamisteks ja usaldusväärseteks paljundusviisideks on risoomide jagamine ja seemnetega külvamine.

Pügamine ja Hooldus: Vähenõudlik Iludus

Kuutõverohi on väga vähenõudlik taim ega vaja erilist hooldust ega regulaarset pügamist. Peamine hooldustöö seisneb närbunud lehtede ja varte eemaldamises hilissügisel või varakevadel enne uute võrsete ilmumist. See on peamiselt esteetiline samm, et peenar näeks korrektne välja. Õisi ei ole vaja pärast õitsemist eemaldada (deadheading), kuna need langevad ise maha ja viljad (marjad) on samuti dekoratiivsed. Kui te ei soovi, et taim seemnetega leviks (mis juhtub harva ja aeglaselt), võite viljad enne nende valmimist ära lõigata, kuid see pole tavaliselt vajalik. Olulisem on tagada taimele sobiv kasvukoht ja piisav niiskus.

Üle Talvitamine: Külmaga Toimetulek Eestis

Enamik aedades kasvatatavaid kuutõverohu liike ja sorte on Eesti kliimas täiesti külmakindlad ega vaja erilist talv

Levinumad Liigid ja Sordid Eesti Aedades

Kuutõverohu perekonnas on ligi 63 liiki, kuid aedades kasvatatakse neist vaid mõningaid. Eestis on looduslikult levinud kaks liiki, mida võib kohata ka aedades, lisaks neile kasvatatakse mitmeid teisi liike ja sorte.

  • Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum, sün. P. officinale): Eestis looduslikult tavaline liik, kasvab 15-50 cm kõrguseks. Vars on kandiline. Õied ripuvad lehekaenaldest tavaliselt 1-2 kaupa, on suuremad ja lõhnavad. Eelistab kuivemaid kasvukohti, nagu männikud ja nõlvad.
    • ‘Variegatum’ (ka ‘Striatum’): Hariliku kuutõverohu populaarne sort, mille lehti kaunistab kreemikasvalge serv. Lisab varjuaeda heledust. Kõrgus umbes 50-60 cm.
    • ‘Flore Pleno’: Täidisõieline sort.
  • Mitmeõieline kuutõverohi (Polygonatum multiflorum): Samuti Eestis looduslik, kuid harvem kui harilik kuutõverohi, eelistab viljakamaid ja niiskemaid kasvukohti, nagu salumetsad ja puisniidud. Kasvab kõrgemaks, 30-90 cm. Vars on ümar. Õied paiknevad 2-6 kaupa kimpudes lehekaenaldest rippudes ja on tavaliselt lõhnatud.
  • Aed-kuutõverohi (Polygonatum x hybridum): Arvatavasti hariliku ja mitmeõielise kuutõverohu hübriid, mida sageli aedades kasvatatakse. Omadused võivad varieeruda, kuid on sageli jõulise kasvuga.
  • Madal kuutõverohi (Polygonatum humile): Madalakasvuline liik, kõrgus vaid kuni 20 cm. Lehed on laiemad, pigem munajad. Õied valged, õitseb juunis. Sobib hästi pinnakatteks varjulisse kohta, eelistab lubjarikast mulda.
  • Ameerika kuutõverohi (Polygonatum biflorum): Põhja-Ameerika liik. Sõltuvalt sordist võib kasvada 30 cm kuni üle meetri kõrguseks (nt var. commutatum ehk suur kuutõverohi). Õied ripuvad tavaliselt paarikaupa (sellest ka nimi biflorum). Marjad on sinakasmustad või lillad.
  • Kirju kuutõverohi ‘Striatum’/’Variegatum’: Neid nimesid kasutatakse sageli sünonüümidena erinevate liikide valge-rohelisekirjude lehtedega sortide puhul.
  • ‘Gilt Edge’: Kollase servaga lehtedega sort.
  • ‘Ruby Slippers’: Uuem sort punakate vartega.

Valides oma aeda kuutõverohtu, tasub arvestada taime kõrgust, lehtede värvi (roheline või kirju) ja õite lõhna, et leida just sobivaim variant konkreetse kasvukoha ja disainieelistustega.

Kasutusviisid Aias: Elegantne Täide Varjualadele

Kuutõverohtu hinnatakse aianduses eelkõige tema dekoratiivsete omaduste ja vähenõudlikkuse tõttu varjulistes kasvukohtades. Selle peamised kasutusviisid aias on:

  • Varju- ja metsaaiad: Kuutõverohi on asendamatu taim varjuliste ja poolvarjuliste aiaosade haljastamiseks, luues seal loomuliku ja rahuliku atmosfääri.
  • Puude ja põõsaste alune: Oma varjulembuse tõttu sobib ta suurepäraselt kasvama suuremate puude ja põõsaste alla, kus paljud teised taimed valguse ja niiskuse puudusel kiduma jäävad.
  • Peenraservad: Varjulisemates peenraosades võib kuutõverohi moodustada kauni ja elegantse tausta madalamatele taimedele või toimida ise aktsenttaimena.
  • Looduslikud istutusalad: Sobib hästi naturaliseerimiseks suurematele aladele, kus ta saab vabalt levida ja moodustada kolooniaid.
  • Kaldad ja nõlvad: Aitab oma risoomidega siduda pinnast varjulistel kallakutel.
  • Lõikelillena: Kuutõverohu kaunilt kaarduvad varred koos lehtede ja õitega sobivad hästi ka lõikelilleseadetesse, tuues neisse elegantsi ja omapära. Tuleb siiski meeles pidada taime mürgisust.

Kuigi ajalooliselt on kuutõverohul olnud ka meditsiinilisi ja isegi toiduga seotud kasutusviise, siis tänapäeval kasvatatakse teda peamiselt ilutaimena tema esteetiliste väärtuste tõttu.

Sobivad Kaaslastaimed: Harmooniline Kooslus Varjuaias

Kuutõverohi loob kauni koosluse paljude teiste varju armastavate taimedega, mis eelistavad sarnaseid kasvutingimusi – niisket, huumusrikast mulda ja pool- kuni täisvarju. Head kaaslased kuutõverohule on näiteks:

  • Hostad (Funkia): Erineva suuruse, kuju ja värviga lehtedega hostad pakuvad suurepärast kontrasti kuutõverohu püstisematele vartele.
  • Sõnajalad: Sõnajalgade õrn ja pitsiline lehestik täiendab kaunilt kuutõverohu lihtsamaid lehti.
  • Astilbed: Nende kohevad, värvilised õisikud lisavad varjuaeda värvi ja tekstuuri. (Märkus: Astilbe kohta link puudus sitemap’is)
  • Brunnerad (Kaukaasia meelespea): Eriti suurelehised ja hõbedase mustriga sordid (‘Jack Frost’) loovad efektse kontrasti. (Märkus: Brunnera kohta link puudus sitemap’is)
  • Epimeediumid (Kitsekakar): Madalakasvulised, huvitava lehestiku ja õrnade õitega pinnakattetaimed. (Märkus: Epimeediumi kohta link puudus sitemap’is)
  • Lumeroosid (Helleborus): Varakevadel õitsevad lumeroosid pakuvad huvi ajal, mil kuutõverohi alles tärkab. (Märkus: Lumeroosi kohta link puudus sitemap’is)
  • Murtudsüdamed (Dicentra): Nende iseloomulikud südamekujulised õied harmoneeruvad hästi kuutõverohu kellukatega. (Märkus: Murtudsüdame kohta link puudus sitemap’is)
  • Kopsurohud (Pulmonaria): Laiguliste lehtede ja varakevadiste õitega madalad taimed. (Märkus: Kopsurohu kohta link puudus sitemap’is)
  • Metspipar (Asarum europaeum): Läikivate igihaljaste lehtedega suurepärane pinnakattetaim. (Märkus: Metspipra kohta link puudus sitemap’is)
  • Kõrrelised varjuaias: Näiteks jaapani tarn (Carex morrowii), hagerood (Hakonechloa macra), luht-kastevars (Deschampsia cespitosa). (Märkus: Nende kõrreliste kohta link puudus sitemap’is)
  • Kevadised sibullilled: Nagu lumikellukesed, siniliiliad, koerahambad, mis õitsevad enne kuutõverohu täissuurusesse kasvamist. (Märkus: Nende sibullillede kohta link puudus sitemap’is)

Valides kaaslasi, tuleks arvestada taimede kõrgust, lehestiku tekstuuri ja värvi ning õitsemisaega, et luua harmooniline ja aastaringselt huvipakkuv istutusala.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused: Mõned Võimalikud Probleemid

Kuutõverohi on üldiselt vastupidav taim ning tal on vähe kahjureid ja haigusi. Siiski võivad mõned probleemid aeg-ajalt esineda:

  • Teod ja nälkjad: Need limused võivad olla probleemiks niisketes ja varjulistes aedades, süües noori võrseid ja lehti. Tõrjeks võib kasutada erinevaid peletusvahendeid, püüniseid või korjata kahjureid käsitsi.
  • Kuutõverohu-lehevaablane (Phymatocera aterrima): See on spetsiifiline kahjur, kelle mustad vastsed võivad mõnel aastal kuutõverohu lehed lühikese ajaga täielikult ära süüa, jättes alles vaid rootsud. Kahjustus näeb välja kole, kuid tavaliselt ei tapa taime, kuna risoom jääb ellu ja taim kasvatab järgmisel aastal uued lehed. Tõrjeks on kõige tõhusam vastsete varajane märkamine ja nende käsitsi eemaldamine ning hävitamine. Keemilist tõrjet tavaliselt vaja ei lähe.
  • Lehelaiksused: Harvadel juhtudel võivad niisketes tingimustes ja halva õhuringluse korral tekkida seenhaigustest põhjustatud lehelaigud. Haigestunud lehed tuleks eemaldada ja hävitada.
  • Rooste: Väga harva esinev seenhaigus.

Üldiselt aitab hea aiandustava – õige kasvukoht, piisav õhuringlus, liigniiskuse vältimine ja taimejäänuste koristamine sügisel – hoida kahjurid ja haigused kontrolli all.

Lõpetuseks: Kuutõverohi – Ajatu Elegants Sinu Aias

Kuutõverohi (Polygonatum) on kahtlemata üks elegantsemaid ja väärtuslikumaid taimi varjulisse aeda. Selle kaunilt kaarduvad varred, korrapäraselt asetsevad lehed ja õrnad, rippuvad kellukjad õied toovad igasse aianurka erilist võlu ja rahu. Taim on pikaealine, vähenõudlik ja Eesti kliimas hästi vastupidav, pakkudes silmailu kevadisest tärkamisest kuni sügisese lehtede kolletumiseni.

Tema võime kasvada edukalt pool- ja täisvarjus teeb temast asendamatu valiku puude ja põõsaste alla ning teistesse aiaosadesse, kuhu päike ei paista. Kuutõverohi sobib suurepäraselt kokku teiste varjulembeste taimedega, nagu hostad, sõnajalad ja astilbed, võimaldades luua kauneid ja harmoonilisi istutusalasid.

Kuigi taime ajalugu on seotud rahvameditsiini ja põnevate legendidega, on tema peamine väärtus tänapäeval just dekoratiivsus. Lihtne paljundada risoomide jagamise teel ja vajades minimaalset hooldust, on kuutõverohi suurepärane valik nii kogenud aednikule kui ka algajale, kes soovib oma aeda lisada ajatut elegantsi ja looduslähedast ilu. Ärge kartke seda kaunist taime oma aeda tuua – ta tasub selle eest rikkaliku ja pikaajalise iluga.