Kurereha ja Pelargon – Mitmekülgsed Kaunitarid Eesti Aedades ja Aknalaudadel

Sissejuhatus – Lummavad Õitsejad, Keda Tihti Segamini Aetakse

Kui räägime taimedest, mis kaunistavad meie aknalaudu, rõdukaste ja aiapäid erksate õitega peaaegu terve suve, tulevad paljudele esimesena meelde just need, mida me harjumuspäraselt kurerehadeks kutsume. Siin peitub aga väike, kuid oluline nüanss. Botaaniliselt kuuluvad nimetuse “kurereha” alla taimed perekonnast Geranium. Need on enamasti vastupidavad püsikud, mis talvituvad edukalt meie aedades ja mille hulgas on ka Eestis looduslikult kasvavaid liike. Nende ingliskeelne vaste on sageli “Cranesbill”, viidates nende iseloomulikule pikale viljale, mis meenutab kure noka kuju – sellest ka eestikeelne nimi.

Teisalt, need taimed, mida me kõige sagedamini aknalaudadel, rõdukastides ja suvelillepeenardes kasvatame ning mida samuti tihti kurerehadeks nimetatakse, kuuluvad tegelikult perekonda Pelargonium. Eesti keeles on korrektsem neid pelargonideks kutsuda. Need on pärit peamiselt Lõuna-Aafrikast ning on meie kliimas külmaõrnad, vajades talveks kaitset. Inglise keeles kasutatakse nende kohta nii nime “Geranium” (mis tekitab segadust) kui ka täpsemat “Pelargonium”.

Selles artiklis käsitleme mõlemat – nii vastupidavaid püsik-kurerehasid (Geranium) kui ka populaarseid, kuid külmaõrnu pelargone (Pelargonium), keskendudes nende kasvatamisele, hooldamisele ja mitmekesisusele Eesti tingimustes. Kuigi nad kuuluvad samasse sugukonda (kurerehalised – Geraniaceae) ja neil on teatud sarnasusi õite ehituses, on nende kasvunõuded ja kasutusviisid üsna erinevad. Mõlemad pakuvad aga aednikele ja lillekasvatajatele suurt rõõmu oma ilu ja suhtelise vastupidavusega.

Kasvatamine ja Ajalugu – Teekond Eksootikast Koduaeda

  • Pelargonid (Pelargonium): Nende lugu algab Lõuna-Aafrika päikeselistelt nõlvadelt, kus kasvab looduslikult sadu liike. Euroopasse jõudsid esimesed pelargonid juba 17. sajandil tänu Hollandi meresõitjatele ja kaupmeestele, kes Kapimaal peatusid. Algselt kasvatati neid botaanikaaedades ja rikaste kollektsionääride kasvuhoonetes kui eksootilisi haruldusi. Tõeline populaarsuse kasv algas 18. ja 19. sajandil, kui algas aktiivne aretustöö, mille tulemusena sündisid tänapäeval tuntud vöö-, luuderohu- ja inglis- ehk suureõielised pelargonid oma kirevate õite ja erinevate kasvuvormidega. Viktoriaanlikul Inglismaal olid pelargonid äärmiselt moes, kaunistades nii losside terrasse kui ka tagasihoidlikumaid aknalaudu. Nende suhteline lihtsus kasvatamisel ja pikk õitsemisperiood tegid neist kiiresti rahva lemmikud.
  • Kurerehad (Geranium): Perekond Geranium on levinud palju laiemalt, peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes ja mägistel aladel. Paljud liigid on Euroopas, sealhulgas Eestis, põlised. Metsa-, niidu- ja haisev kurereha on meie looduses tavalised. Aianduses hakati püsik-kurerehade vastu suuremat huvi tundma mõnevõrra hiljem kui pelargonide vastu, kuid tänaseks on aretatud sadu sorte, mis paistavad silma oma lehestiku ilu, pika õitsemisaja ja hea vastupidavusega. Nad on asendamatud taimed püsikupeenardes, pakkudes nii värvi kui ka tekstuuri ning sobides hästi kokku paljude teiste aiataimedega.

Paljundamine: Uute Taimede Võlumine

Nii kurerehasid kui ka pelargone saab paljundada mitmel moel, kuid eelistatud meetodid sõltuvad konkreetsest taimest ja eesmärgist.

Seemnetest:

  • Pelargonid: Seemnetest paljundatakse peamiselt F1 hübriidsorte, mis on aretatud spetsiaalselt seemnest kasvatamiseks ja mille puhul on tagatud ühtlane ja tugev kasv. Seemned külvatakse tavaliselt varakevadel (veebruaris-märtsis) siseruumides külvikasti või pottidesse kergesse, niiskesse külvimulda. Seemned kaetakse õhukese mullakihiga või vermikuliidiga. Idanemiseks vajavad nad soojust (umbes 20-24°C) ja valgust. Idanemine võtab aega 1-3 nädalat. Pärast tärkamist ja esimeste pärislehtede ilmumist pikeeritakse noored taimed eraldi pottidesse. Seemnest kasvatatud taimed alustavad õitsemist hiljem kui pistikutest saadud taimed. Omaenda taimedelt korjatud seemnetest ei pruugi saada emataimega identseid järglasi, eriti hübriidsortide puhul.
  • Kurerehad: Paljusid püsik-kurerehade liike ja sorte saab edukalt seemnetest paljundada. Mõned liigid vajavad idanemiseks külmperioodi (külmstratifikatsiooni). Seemned võib külvata sügisel otse avamaale või külvikasti, mis jäetakse talveks õue, või kevadel pärast stratifitseerimist (seemneid hoitakse paar nädalat niiskes liivas külmkapis). Samuti võib proovida kevadist siseruumides ettekasvatamist sarnaselt pelargonidega, kuid idanemine võib olla ebaühtlasem ja aeglasem. Liikide puhul säilib sordiehtsus, kuid sortide puhul võib esineda varieeruvust.

Jagamise Teel:

See meetod sobib peamiselt püsik-kurerehadele (Geranium), mis moodustavad aja jooksul suuremaid puhmikuid. Jagamine aitab taime noorendada ja saada juurde uusi istikuid. Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui taim alustab kasvu, või sügisel pärast õitsemist.

Protsess: Kaeva taimepuhmik ettevaatlikult üles, püüdes juuri võimalikult vähe vigastada. Eemalda lahtine muld ja haruta juurestik kätega lahti või kasuta teravat nuga või labidat, et jagada puhmik väiksemateks osadeks. Igal osal peavad olema nii juured kui ka kasvupungad või lehed. Istuta saadud osad kohe uude kasvukohta või pottidesse sobivale sügavusele ja kasta põhjalikult.

Pistikutest (Lõikamise Teel):

See on kõige levinum ja tõhusam viis pelargonide paljundamiseks, eriti kui soovitakse säilitada konkreetse sordi omadusi. Pistikutest kasvatatud taimed on identsed emataimega. Pistikuid saab võtta peaaegu igal ajal aktiivsel kasvuperioodil, kuid parim aeg on suve teine pool (juuli-august), kui võrsed on piisavalt tugevad, kuid mitte veel puitunud. Samuti võetakse pistikuid sageli sügisel enne taimede talvituma panekut.

Protsess:

  1. Vali terve, tugev, mitteõitsev võrse tipp.
  2. Lõika terava noa või kääridega umbes 7-10 cm pikkune pistik, tehes lõike otse lehesõlme alt (koht, kust leht välja kasvab).
  3. Eemalda alumised lehed ja võimalikud õiepungad, jättes alles vaid 2-3 ülemist lehte. Suured lehed võib pooleks lõigata, et vähendada aurumist.
  4. Lase lõikepinnal paar tundi kuni pool päeva õhu käes kuivada ehk “kallustuda”. See aitab vältida mädanema minekut.
  5. Täida väikesed potid või paljunduskast niiske, kuid mitte märja, kerge ja õhurikka mullaseguga (nt külvimulla ja liiva või perliidi segu).
  6. Torka pistikud mulda umbes 1-2 cm sügavusele. Võib eelnevalt kasta lõikepind juurdumispulbrisse, kuid pelargonid juurduvad sageli ka ilma selleta hästi.
  7. Tihenda muld õrnalt ümber pistiku.
  8. Aseta potid sooja (umbes 18-20°C), valgesse kohta, kuid mitte otsese päikese kätte.
  9. Hoia muld kergelt niiske, kuid väldi ülekastmist. Pistikute katmine kile või klaasiga pole tavaliselt vajalik ja võib soodustada hallituse teket.
  10. Juurdumine võtab tavaliselt aega 2-4 nädalat. Uute lehtede ilmumine annab märku edukast juurdumisest. Pärast seda võib noored taimed istutada suurematesse pottidesse.

Mõned aednikud juurutavad pelargonipistikuid ka veeklaasis, kuid mullas juurdumine annab tavaliselt tugevama juurekava ja taim kohaneb hiljem mullas kasvamisega paremini.

Ka mõningaid püsik-kurerehasid saab paljundada varrepistikutega, eriti neid, millel on pikemad varred, kuid jagamine on tavalisem meetod.

Kuidas Kasvatada – Tingimused Õnnelikuks Eluks

Siseruumides või õues:

  • Pelargonid: Klassikalised suvelilled õues – rõdukastides, amplites, lillepottides ja peenardes. Nad armastavad soojust ja päikest. Talveks tuleb nad külma eest siseruumidesse tuua. Neid saab kasvatada ka aastaringselt toataimena päikeselisel aknalaual, kuid õues suvitamine annab tavaliselt rikkalikuma õitsemise.
  • Kurerehad: Enamik liike on vastupidavad püsikud, mis kasvavad aias aastaid. Nad sobivad peenardesse, kiviktaimlasse, puude ja põõsaste alla (olenevalt liigi valgusnõudlusest) ning mõned madalamad sordid ka suurematesse aiavaasidesse. Siseruumides neid tavaliselt ei kasvatata.

Varjus või päikese käes:

  • Pelargonid: Vajavad rikkalikuks õitsemiseks palju päikest, vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. Liiga varjulises kohas venivad taimed välja, lehed muutuvad heledaks ja õitsemine jääb kesiseks. Samas võib väga kuum ja kõrvetav lõunapäike (nt lõunapoolsel rõdul) lehti veidi pleegitada või kõrvetada – kerge pärastlõunane vari võib olla kasulik.
  • Kurerehad: Valgusnõudlus varieerub liigiti suuresti. Veripunane kurereha (G. sanguineum) ja himaalaja kurereha (G. himalayense) armastavad päikesepaistet. Risoomikas kurereha (G. macrorrhizum), tume kurereha (G. phaeum) ja mets-kurereha (G. sylvaticum) eelistavad poolvarju või isegi varju. Aas-kurereha (G. pratense) kasvab hästi nii päikeses kui poolvarjus, kui muld on piisavalt niiske. Valiku tegemisel tuleb lähtuda konkreetsest liigist ja sordist ning aia tingimustest.

Muld ja multš:

  • Üldnõuded: Mõlemad eelistavad head drenaaži. Seisev vesi on suurim vaenlane, põhjustades juuremädanikku. Muld peaks olema viljakas ja kobe.
  • Pelargonid: Konteinerites kasutage kvaliteetset, vett hästi läbilaskvat potimulda. Aiapeenrasse istutades parandage mulda komposti või kõdunenud sõnnikuga, et tagada hea struktuur ja toitainete sisaldus. Rasket savimulda tuleks liiva või kruusa lisamisega kergemaks muuta.
  • Kurerehad: Enamik püsik-kurerehasid lepib tavalise aiamullaga, kuid eelistavad samuti head drenaaži ja huumusrikast mulda. Nad on mullastiku suhtes üldiselt tolerantsemad kui pelargonid.
  • Multš: Multši (nt koorepuru, kompost, niidetud muru) kasutamine nii pelargonide (peenras) kui ka kurerehade ümber on kasulik. See aitab hoida mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu, kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest ja parandab mulla struktuuri lagunedes.
Kurereha ja Pelargon – Osa 3

Kastmine:

  • Pelargonid: Vajavad regulaarset kastmist, eriti kuuma ilmaga ja konteinerites kasvades. Laske mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel kergelt kuivada. Vältige nii mulla täielikku läbikuivamist kui ka pidevat läbivettimist. Kastke pigem hommikupoole ja suunake vesi otse mullale, mitte lehtedele ja õitele, et vähendada haiguste riski. Talvel siseruumides vähendage kastmist oluliselt, lastes mullal rohkem kuivada.
  • Kurerehad: Vajavad kastmist peamiselt pärast istutamist ja pikemate põuaperioodide ajal. Hästi juurdunud taimed on üsna põuakindlad, eriti päikeselembesed liigid nagu veripunane kurereha. Poolvarjus kasvavad ja niiskemat mulda eelistavad liigid (nt aas-kurereha) võivad vajada rohkem niiskust.

Väetamine:

  • Pelargonid: On üsna toitainetelembesed, eriti rikkalikuks õitsemiseks. Kasvuperioodil (kevadest sügiseni) väetage neid regulaarselt, umbes iga 2-4 nädala tagant, spetsiaalselt õitsvatele suvelilledele mõeldud väetisega. Eelistage kaaliumi- ja fosforirikast väetist, mis soodustab õitsemist, mitte niivõrd lehemassi kasvu (liigne lämmastik annab lopsakad lehed, aga vähe õisi). Võib kasutada nii vedelväetisi kastmisvees kui ka pikaajalise toimega väetisegraanuleid. Talvel taimi ei väetata.
  • Kurerehad: On oluliselt vähenõudlikumad. Piisab tavaliselt kevadisest väetamisest komposti või tasakaalustatud täisväetisega (nt püsikutele mõeldud väetis). Liigne väetamine võib samuti põhjustada lopsakat lehestikku õitsemise arvelt ja muuta taimed haigustele vastuvõtlikumaks.

Istutamine ja ümberistutamine:

  • Pelargonid: Istutatakse õue pärast öökülmaohu möödumist (tavaliselt mai lõpus või juuni alguses). Valige taime suurusele vastav pott või istutage peenrasse piisavate vahedega (tavaliselt 20-30 cm). Ümberistutamist vajavad potitaimed siis, kui juured on poti täitnud – tavaliselt igal kevadel enne uut kasvuperioodi algust või talvituma panekut. Valige eelmisest vaid veidi suurem pott.
  • Kurerehad: Parim istutusaeg on kevadel või sügisel. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et juurepall vabalt ära mahuks. Istutage taim samale sügavusele, nagu see kasvas potis. Pärast istutamist kastke korralikult. Ümberistutamist vajavad nad harva, tavaliselt siis, kui puhmik on muutunud liiga suureks või keskelt tühjaks – siis on õige aeg taime jagada.

Kasvatamise Nipid Edukaks Aednikuks

  1. Närbunud õite eemaldamine (Deadheading): Eemaldage regulaarselt nii pelargonide kui ka kurerehade närbunud õied koos õievarrega. See suunab taime energia uute õite moodustamisse, pikendab õitsemisperioodi ja hoiab taime välimuse korrektsemana. Samuti vähendab see haiguste (nt hallhallituse) leviku riski.
  2. Ladva näpistamine (Pinching): Noortel pelargonitaimedel (ja ka mõnedel püstisematel kurerehadel) võib ladvaotsa tagasi näpistamine soodustada harunemist ja tihedama, kompaktsema puhmiku moodustumist.
  3. Õige sort õigesse kohta: Valige liik ja sort vastavalt kasvukoha tingimustele (valgus, niiskus) ja soovitud efektile (kõrgus, värv, kasvukuju). Püsik-kurerehade puhul on see eriti oluline pikaajalise edu tagamiseks.
  4. Õhuringlus: Hea õhuringlus taimede ümber aitab ennetada seenhaigusi, eriti pelargonidel tihedates istutustes või niisketes tingimustes. Ärge istutage taimi liiga tihedalt.
  5. Jälgimine: Kontrollige taimi regulaarselt kahjurite ja haiguste tunnuste suhtes, et saaksite probleemidele kiiresti jaole.

Kasulik nõuanne

Pelargonide puhul võib kevadine lõikus tunduda liiga intensiivne, kuid see soodustab tegelikult tugevamat kasvu ja tihedamat õitsemist. Ärge kartke lõigata taimi tagasi isegi kuni 1/3 võrra – nad tänavad teid selle eest lopsakama kasvuga.

Pügamine ja Hooldus – Vormi ja Elujõu Säilitamine

Pelargonid:

  • Kevadine lõikus: Enne aktiivse kasvu algust (veebruaris-märtsis), eriti kui taim on talvitunud, lõigatakse pikaks veninud ja nõrgad võrsed tagasi tugevama osa või pungani, et soodustada uut kasvu ja kompaktsemat vormi.
  • Sügisene lõikus: Enne talvekorterisse viimist lõigatakse taimi tavaliselt tagasi umbes poole või isegi kahe kolmandiku võrra. See vähendab ruumivajadust ja aitab taimel paremini puhkeperioodi üle elada. Eemaldatakse ka kõik kolletunud või kahjustunud lehed.
  • Hoolduslõikus kasvuperioodil: Vajadusel võib pikaks veninud võrseid kärpida ka suvel, et säilitada soovitud kuju.

Kurerehad:

  • Närbunud õisikute eemaldamine: Pikendab õitsemist ja hoiab peenra korras.
  • Tagasilõikus pärast õitsemist: Mõned liigid (nt aas-kurereha, himaalaja kurereha) võivad pärast esimest õitsemislainet muutuda välimuselt lohakaks. Kogu maapealse osa tagasilõikamine soodustab uue, värske lehestiku kasvu ja mõnikord ka teist, tagasihoidlikumat õitsemist hilissuvel või sügisel.
  • Sügisene või kevadine lehestiku eemaldamine: Enamiku püsik-kurerehade maapealne osa närbub sügisel. Selle võib maha lõigata kas sügisel pärast närbumist või jätta talveks püsti (pakub talvist struktuuri ja kaitset) ning lõigata maha varakevadel enne uute võrsete ilmumist. Igihalja lehestikuga liike (nt risoomikas kurereha) tavaliselt tagasi ei lõigata, eemaldatakse vaid kahjustunud lehed.

Üle Talve Aitamine – Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

Pelargonid (Pelargonium):

Kuna nad on külmaõrnad, vajavad nad Eestis talveks siseruume. On mitu levinud meetodit:

  1. Valges ja jahedas: Kõige kindlam meetod. Taimed tuuakse enne esimesi tugevamaid öökülmi sisse. Ideaalne on valge, kuid jahe ruum (temperatuur +5 kuni +10°C), näiteks veranda, klaasitud rõdu, jahe trepikoda või valge kelder. Taimi lõigatakse mõõdukalt tagasi ja kastetakse talve jooksul väga minimaalselt, vaid niipalju, et muld täielikult läbi ei kuivaks ja taim päris ära ei närbuks.
  2. Pimedas ja jahedas: Taimed lõigatakse tugevalt tagasi (jäetakse vaid lühikesed tüükad), eemaldatakse peaaegu kõik lehed. Pottidega taimed (või mullapallist välja võetud ja ajalehte mässitud juurepallid) asetatakse jahedasse (+5°C ringis) ja pimedasse kohta, näiteks keldrisse. Kastetakse talve jooksul vaid paar korda, et vältida täielikku kuivamist. See meetod on riskantsem, kõik taimed ei pruugi seda üle elada.
  3. Pistikutena aknalaual: Sügisel võetakse emataimedelt pistikud, juurutatakse need ja kasvatatakse talv läbi noortaimedena valgel aknalaual toatemperatuuril. Kevadeks on olemas uued tugevad taimed õue istutamiseks. Emataimed võib pärast pistikute võtmist komposti visata.

Kevadine äratamine: Märtsis-aprillis tuuakse talvitunud taimed (meetod 1 ja 2) valgemasse ja soojemasse kohta, suurendatakse järk-järgult kastmist, vajadusel istutatakse ümber värskesse mulda ja lõigatakse veelkord tagasi, et ergutada uut kasvu. Õue võib taimed viia alles pärast öökülmaohu lõplikku möödumist.

Kurerehad (Geranium):

Enamik Eestis kasvatatavaid püsik-kurerehade liike ja sorte on täiesti külmakindlad ning talvituvad probleemideta avamaal. Nad ei vaja erilist talvekatet. Hea drenaaž on olulisem kui katmine, et vältida juurte kahjustumist talvise liigniiskuse ja külmumise-sulamise tsüklite tõttu. Noori, äsjaistutatud taimi või veidi õrnemaid sorte võib esimesel talvel kergelt katta kuivade lehtede, kuuseokste või talvekatteturba kihiga, mis kevadel eemaldatakse.

Liikide ja Sortide Kirev Maailm

Nii pelargonide kui ka kurerehade maailm on äärmiselt mitmekesine.

Pelargonid (Pelargonium):

Vööpelargonid (Pelargonium x hortorum):

Kõige tuntumad ja levinumad. Püstise kasvuga, ümarate, sageli tumedama vöödiga lehtedega. Õisikud suured ja kerakujulised, värvivalik lai (punased, roosad, valged, lõheroosad, lillad). Sorte on sadu, nt ‘Maverick’ seeria (seemnest kasvatatav), ‘Calliope’ seeria (suureõielised, poolrippuvad), ‘Apple Blossom Rosebud’ (roosinuppu meenutavad täidisõied).

Luuderohulehised pelargonid (Pelargonium peltatum):

Rippuva või roomava kasvuga, läikivate, luuderohulehti meenutavate lehtedega. Ideaalne valik amplitesse, rõdukastidesse, müüridele. Õied võivad olla lihtsad või täidetud. Tuntud sordid: ‘Ville de Paris’ (klassikaline punane, lihtõieline), ‘Cascade’ seeria (erinevad värvid).

Inglis- ehk suureõielised pelargonid (Pelargonium grandiflorum-rühm):

Efektsed, väga suurte, sageli tumeda “silmaga” õitega. Lehed sakilise servaga. On nõudlikumad, vajavad õitsemiseks jahedamat perioodi ja ei talu hästi vihma ega tuult. Kasvatatakse pigem toataimena või kaitstud kohas õues.

Lõhnavalehised pelargonid:

Kasvatatakse peamiselt nende aromaatsete lehtede tõttu, mida katsudes eraldub tugev lõhn (roosi, sidruni, piparmündi, männi, õuna jne). Õied on tavaliselt väikesed ja tagasihoidlikumad. Liigid: P. graveolens (roosilõhnaline), P. crispum (sidrunilõhnaline), P. tomentosum (piparmündilõhnaline).

Kurerehad (Geranium):

Veripunane kurereha (Geranium sanguineum):

Madal (15-40 cm), padjandikku moodustav, väga vastupidav ja pika õitsemisajaga (juunist septembrini). Erkroosad kuni purpurpunased õied. Eelistab päikesepaistet ja kuivemat, lubjarikast mulda. Hea pinnakattetaim ja kiviktaime. Sort ‘Album’ (valged õied), ‘Striatum’ (õrnroosad tumedamate soontega õied).

Aas-kurereha (Geranium pratense):

Kõrgem (kuni 80 cm), püstine, suurte siniste kuni violetsete õitega. Õitseb juunis-juulis. Eelistab päikeselist või poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket viljakat mulda. Sobib loodusliku ilmega aeda, püsikupeenrasse. Sordid: ‘Plenum Violaceum’ (lillad täidisõied), ‘Mrs. Kendall Clark’ (helesinine valge südamikuga).

Risoomikas kurereha (Geranium macrorrhizum):

Suurepärane pinnakattetaim ka varjulisemasse kohta ja kuivematesse tingimustesse (nt puude alla). Moodustab tiheda vaiba, takistab umbrohu kasvu. Lehed on aromaatsed, sügisel värvuvad kaunilt punaseks. Õitseb kevadel roosade või valgete õitega. Sordid: ‘Ingwersen’s Variety’ (õrnroosa), ‘Spessart’ (valge roosa tupega), ‘Czakor’ (erkroosa).

Tume kurereha (Geranium phaeum):

Huvitavate, tagasihoidlike, allapoole vaatavate tumepurpursete, peaaegu mustade või pruunikate õitega. Eelistab poolvarju ja niiskemat mulda. Lehed sageli huvitava mustriga. Sort ‘Samobor’ (lehtedel tumedad laigud).

Himaalaja kurereha (Geranium himalayense):

Suhteliselt madal, suurte (kuni 5 cm) taevassiniste õitega, millel on punakas südamik. Õitseb suve keskel. Vajab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja head mulda. Sort ‘Gravetye’. Tihti müüakse ka hübriidi Geranium ‘Rozanne’, mis on erakordselt pika õitsemisajaga (juunist külmadeni) ja suurte siniste õitega, väga populaarne püsik.

Teised tähelepanuväärsed liigid Eesti aedades: Armeenia kurereha (G. psilostemon) – kõrgekasvuline, ereda magentapunase õie ja musta südamikuga; mets-kurereha (G. sylvaticum) – kodumaine liik, sobib loodusaeda, olemas ka valgeõieline vorm ‘Album’.

Mitmekülgsed Kasutusviisid

  • Iluaiandus: Nii pelargonid kui ka kurerehad on eelkõige hinnatud ilutaimed. Pelargonid on asendamatud suvelillekonteinerites, rõdukastides, amplites ja suvelillepeenardes, tuues värvi ja rõõmu. Püsik-kurerehad on aga püsikupeenarde tugisambad, pakkudes mitmekesist lehestikku, pikka õitseaega ja sobides hästi kokku teiste püsikutega. Neid kasutatakse ääristaimedena, pinnakattena, kiviktaimlates ja looduslikes aiaosades.
  • Pinnakate: Mõned kurereha liigid, eriti risoomikas kurereha (G. macrorrhizum), on suurepärased pinnakattetaimed, mis aitavad tõrjuda umbrohtu ja katavad pinda ka keerulistes tingimustes (vari, kuivus).
  • Lõhn: Lõhnavalehiseid pelargone kasvatatakse nende aromaatsete lehtede tõttu. Neid võib kasutada potpourri segudes, kuivatatult lõhnapatjades. Mõne liigi lehti (nt roosi- ja sidrunilõhnalist) kasutatakse väikeses koguses ka maitseandjana magustoitudes või jookides (veendu alati taime söödavuses!). Arvatakse, et mõned lõhnad (nt sidrun) peletavad sääski.
  • Ravimtaim: Üks Lõuna-Aafrika pelargoni liik, Pelargonium sidoides (Kapimaa kurereha), on tuntud oma ravitoime poolest hingamisteede haiguste leevendamisel (kasutatakse preparaadis Umckaloabo). Eestis kasvatatakse seda liiki pigem haruldase ilu- või toataimena.

Sobivad Kaaslastaimed – Harmooniline Kooslus Aias

Pelargonid konteinerites:

Kombineerige neid teiste sarnaste kasvunõuetega suvelilledega, et luua rikkalikke ja mitmekesiseid kompositsioone. Head kaaslased on:

  • Petuuniad ja surfiiniad (erksad värvid, rippuvad vormid)
  • Lobeeliad (sinised, valged või roosad õrnad õied, ääristaimeks või rippuvana)
  • Raudürdid (Verbena) (püstised või rippuvad, erinevad värvid)
  • Ilubataat (Ipomoea batatas) (kontrastsed lehevärvid – laimiroheline, purpurne; rippuv kasv)
  • Tukalilled (Bidens) (kollased tähekujulised õied, rippuv)
  • Bakopad (Sutera) (väikesed valged, roosad või sinised õied, rippuv)

Kurerehad peenras:

Püsik-kurerehad sobivad suurepäraselt kokku paljude teiste püsikutega, luues kauneid ja kauakestvaid kooslusi. Valik sõltub kurereha liigist ja kasvukohast:

  • Päikeselembesed kurerehad (G. sanguineum, G. himalayense): Sobivad hästi kokku madalamate kõrreliste (nt aruheinad), kukeharjade, nelkide, kortslehtedega, madalamate kassisabade ja salveidega.
  • Poolvarju ja varju eelistavad kurerehad (G. macrorrhizum, G. phaeum): Head kaaslased on hostad (erinevad lehevärvid ja -kujud), helmikpöörised (värviline lehestik), epimeediumid, brunnerad (eriti ‘Jack Frost’), astilbed, priimulad ja sõnajalgad.
  • Kõrgemad kurerehad (G. pratense, G. psilostemon): Sobivad hästi kokku teiste keskmise kuni kõrgekasvuliste püsikutega nagu päevaliiliad, siilkübarad, floksid, monardad, kurekellad ja suuremad kõrrelised (nt siidpöörised).

Ohustavad Kahjurid ja Haigused – Kuidas Taimi Kaitsta

Nagu enamik taimi, pole ka kurerehad ja pelargonid täielikult vabad kahjuritest ja haigustest, kuid õige hoolduse korral on probleemid tavaliselt välditavad või kontrollitavad.

Kahjurid:

  • Lehetäid: Väikesed rohelised, mustad või pruunikad putukad kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Tugeva nakkuse korral taim nõrgeneb, lehed võivad krimpsuda. Tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, rohelise seebi lahust, nõgeseleotist või vajadusel insektitsiide.
  • Kasvuhoonekarilased: Väikesed valged lendavad putukad, kes samuti kogunevad lehtede alumisele küljele. Nende vastsed imevad taimemahla ja eritavad kleepuvat mesinestet, millel võib areneda nõgihallitus. Tõrje on keerulisem, abi võib olla kollastest liimpüünistest ja insektitsiididest. Eriti tülikad siseruumides talvituvatel taimedel.
  • Kedriklestad: Äärmiselt väikesed ämblikulaadsed, keda palja silmaga on raske märgata. Nad tekitavad lehtedele heledaid täppe ja tugeva nakkuse korral peent võrgendit. Eelistavad kuiva ja sooja õhku (sage probleem toas). Tõrjeks aitab õhuniiskuse suurendamine (taimede piserdamine) ja spetsiaalsed akaritsiidid.
  • Ripelased: Väikesed saledad putukad, kes kahjustavad lehti ja õisi, jättes hõbedaseid või pronksjaid triipe ja musti täpikesi (ekskremendid). Tõrje insektitsiididega.

Haigused:

  • Hallhallitus (Botrytis): Seenhaigus, mis tekib eriti niisketes ja jahedates tingimustes ning halva õhuringluse korral. Tekitab lehtedele, vartele ja õitele halli kohevat kirmet. Eemaldage kohe kahjustunud taimeosad ja parandage kasvutingimusi (vähem kastmist, parem õhutus). Vältige taimede liiga tihedat istutust.
  • Juuremädanik: Põhjustatud mullas elavatest seentest, mida soodustab liigne kastmine ja halb drenaaž. Taim närbub, lehed kolletuvad, juured muutuvad pruuniks ja pehmeks. Ennetamine on parim ravi – tagage hea drenaaž ja vältige ülekastmist. Tugevalt kahjustunud taimi on raske päästa.
  • Bakterlaiksus (Xanthomonas): Tekitab lehtedele algul väikeseid vesiseid laike, mis hiljem suurenevad, muutuvad pruuniks või mustaks ja võivad olla ümbritsetud kollase oreooliga. Haigus levib veepritsmetega. Eemaldage haiged lehed, vältige lehtede märjaks tegemist kastmisel. Rasketel juhtudel kasutatakse vaske sisaldavaid fungitsiide.
  • Ödeem (korkkude): Ei ole tegelikult haigus, vaid füsioloogiline häire, mis tekib ebaühtlase kastmise ja kõrge õhuniiskuse koosmõjul, eriti pilves ilmaga ja siseruumides. Taim omastab rohkem vett, kui suudab aurata, rakud paisuvad ja lõhkevad, moodustades lehtede (eriti alumisele küljele) ja vartele korkjaid kühmukesi või laike. Parandage kastmisrežiimi ja õhuringlust.

Tähelepanu!

Haiguste ennetamisel on võtmetähtsusega õige õhuringlus, eriti pelargonide puhul. Vältige taimede liiga tihedat asetust ja kastke hommikupoolikul, et lehed jõuaksid enne õhtut kuivada. Eemaldage kohe märgatud haigete lehtede ja varreosade, et vähendada haiguste leviku riski.

Kokkuvõtteks: Kurerehade ja Pelargonide Ajatu Võlu

Kurerehad (Geranium) ja pelargonid (Pelargonium) on kahtlemata ühed armastatumad taimed meie aedades ja kodudes. Kuigi botaaniliselt erinevad, pakuvad mõlemad perekonnad erakordset mitmekesisust värvides, vormides ja kasutusviisides. Vastupidavad ja vähenõudlikud püsik-kurerehad rikastavad meie püsikupeenraid aastaid, pakkudes ilu varakevadest hilissügiseni ning olles sageli suurepärased pinnakattetaimed. Külmaõrnad, kuid lopsakalt õitsevad pelargonid on aga suve sümboliks rõdukastides, amplites ja aknalaudadel, tuues lõunamaist sära meie põhjamaisesse suvesse.

Nende kasvatamine, olgu siis seemnest, pistikust või jagamise teel, pakub aednikule rahuldust ja võimalust oma kollektsiooni laiendada. Kuigi neil on oma spetsiifilised nõuded valguse, niiskuse ja talvitumise osas, on nad õigete tingimuste ja hoolduse korral üldiselt tänulikud ja rikkalikult õitsevad kaaslased. Väikese tähelepanu ja armastusega toovad need mitmekülgsed kaunitarid värvi ja elu igasse aeda ning koju, olles ajatuks klassikaks, mis ei lähe kunagi moest. Julgustame katsetama erinevaid liike ja sorte ning leidma just need õiged lemmikud oma aia või aknalaua kaunistuseks.