Inkaliilia: Eksootiline Kaunitar Eesti Aias ja Vaasis

Sissejuhatus: Lõuna-Ameerika Pärl Meie Aedades

Inkaliilia, tuntud ka oma botaanilise nimega Alstroemeria, on lummav ja värvikirev püsilill, mis pärineb Lõuna-Ameerika mägistelt aladelt, peamiselt Tšiilist ja Brasiiliast. Tema eksootiline välimus, mis meenutab miniatuurseid liiliaid, on toonud talle rahvusvahelise tuntuse ja mitmeid kauneid hüüdnimesid. Inglise keeles kutsutakse teda sageli Peruvian Lily (Peruu liilia) või Lily of the Incas (Inkade liilia), viidates tema päritolule ja ajaloolisele seosele inkade tsivilisatsiooniga, kuigi otsene seos inkade kultuuriga võib olla pigem romantiseeritud kui faktiline.

Inkaliiliad on hinnatud nii aiataimedena kui ka erakordselt vastupidavate lõikelilledena. Nende õied, mis võivad olla väga erinevates toonides – valgest ja kollasest oranži, roosa, punase ja lillani –, on sageli kaunistatud kontrastsete täppide ja triipudega, mis lisavad neile erilist võlu. Kuigi Inkaliilia kasvatamine Eesti muutlikus kliimas võib nõuda veidi rohkem tähelepanu, eriti talvitumise osas, on selle taime ilu ja pikk õitsemisaeg vaeva väärt. Käesolev artikkel annab põhjaliku ülevaate Inkaliilia kasvatamisest, hooldamisest ja paljundamisest, et aidata Eesti aednikel seda eksootilist kaunitari edukalt oma aedades nautida.

Ajalugu ja Päritolu: Teekond Andidest Euroopa Aedadesse

Inkaliilia lugu algab Lõuna-Ameerika karmides, kuid kaunites mäestikutingimustes. Taime perekonna nimi, Alstroemeria, anti talle kuulsa Rootsi loodusteadlase Carl Linné poolt tema hea sõbra ja õpilase, parun Clas Alströmeri (1736–1794) auks. Alströmer oli kirglik taimekoguja, kes reisis 18. sajandi keskel Lõuna-Ameerikas ja saatis sealt Linnéle seemneid, sealhulgas Inkaliilia seemneid.

Euroopasse jõudes hakkas Inkaliilia tasapisi populaarsust koguma, esialgu botaanikaaedades ja kollektsionääride seas. Tõeline läbimurre saabus aga alles 20. sajandil, kui alustati aktiivset sordiaretustööd, eriti Hollandis. Aretajate eesmärgiks oli luua sorte, mis õitseksid rikkalikumalt, oleksid vastupidavamad haigustele ja kahjuritele ning mille õied peaksid vaasis kauem vastu. Just viimane omadus – erakordne vastupidavus lõikelillena – on teinud Inkaliiliast ühe maailma populaarseima lille floristide seas. Tänapäeval on saadaval sadu, kui mitte tuhandeid erinevaid sorte, mis erinevad üksteisest kõrguse, õievärvi, mustrite ja ka külmakindluse poolest.

Botaaniline Kirjeldus: Rohkem Kui Lihtsalt Liilia

Kuigi Inkaliilia õied meenutavad välimuselt liiliaid, kuuluvad nad tegelikult omaette sugukonda Alstroemeriaceae. Need on rohtsed püsikud, mis kasvatavad maa all lihakaid, kuid hapraid risoome ehk muguljuuri, millesse talletatakse varuaineid. Need risoomid on taime elujõu ja leviku aluseks.

Inkaliilia lehed on tavaliselt süstjad või lantsetjad ning neil on huvitav omadus: leheroots on keerdunud, mistõttu lehe alumine pool on pööratud ülespoole (resupinatsioon). See annab taimele iseloomuliku välimuse. Lehed paiknevad varrel vahelduvalt.

Taime tõeline uhkus on tema õied, mis ilmuvad tavaliselt varre tippu sarikataolises õisikus. Iga õis koosneb kuuest kroonlehesarnasest õielehest (tepalist), mis on jaotunud kahte ringi. Sisemise ringi ülemised kaks õielehte on sageli teistest erineva värvi ja mustriga, kandes iseloomulikke tumedaid triipe või tähne, mis arvatakse meelitavat tolmeldajaid. Õite värvigamma on äärmiselt lai, hõlmates peaaegu kõiki toone peale sinise. Õitsemisaeg langeb Eestis tavaliselt suve keskpaigast kuni sügiseste külmadeni, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest. Pärast õitsemist arenevad kuprad, mis sisaldavad ümmargusi seemneid.

Kasvatamine Eestis: Väljakutsed ja Võimalused

Eesti kliima, eriti selle talvine heitlikkus ja potentsiaalselt karmid külmad, seab Inkaliilia kasvatamisele teatud väljakutseid. Enamik kaubanduses leiduvaid sorte ei ole täielikult külmakindlad ja vajavad talveks kaitset või siseruumidesse toomist. Siiski on aretatud ka vastupidavamaid sorte ning õige agrotehnika ja hoolika talveks ettevalmistusega on võimalik Inkaliiliat edukalt kasvatada ka meie oludes.

Peamised väljakutsed on:

  • Talvine Külmakahjustus: Muguljuured on tundlikud pinnase läbikülmumise suhtes.
  • Liigniiskus: Eriti talvel ja varakevadel võib seisev vesi põhjustada juurte mädanemist.
  • Aeglane Kohanemine: Äsja istutatud taimed võivad vajada paar aastat, et täielikult kohaneda ja rikkalikult õitsema hakata.

Võimalused ja eelised:

  • Pikk Õitsemisaeg: Õigetes tingimustes õitseb Inkaliilia pikalt, pakkudes värvi aias suve teisest poolest sügiseni.
  • Suurepärane Lõikelill: Oma aia Inkaliiliad pakuvad rõõmu ka toas, püsides vaasis värskena sageli kuni kaks nädalat.
  • Eksootiline Ilu: Lisab aeda erilist ja pilkupüüdvat eksootikat.
  • Sordiaretus: Uuemad sordid on sageli kompaktsemad ja vastupidavamad, sobides paremini ka konteinerkasvatuseks.

Kuidas Kasvatada Inkaliiliat: Põhjalik Juhend

Eduka Inkaliilia kasvatamise võti peitub õigete tingimuste loomises, mis jäljendavad võimalikult palju tema looduslikku kasvukeskkonda, kohandades neid samas meie kliimale.

Siseruumides või Õues?

Inkaliilia on eelkõige õuetaim. Ta vajab kasvamiseks ja õitsemiseks piisavalt ruumi juurestikule ning head valgustust. Kuigi teda saab kasvatada ka suurtes konteinerites, mis võimaldab taime talveks kergemini siseruumidesse tuua, ei ole ta tüüpiline toalill aastaringseks kasvatamiseks siseruumides, kuna vajab palju valgust ja eelistab jahedamat puhkeperioodi.

  • Õues (peenras): Parim valik soojemates piirkondades või kui olete valmis tagama korraliku talvekatte või juurikad välja kaevama. Vajab hästi ettevalmistatud pinnast.
  • Õues (konteineris): Hea lahendus Eesti kliimas. Valige suur, vähemalt 30-40 cm läbimõõduga ja sügav pott, mille põhjas on korralikud drenaažiavad. See võimaldab taime sügisel enne püsivaid külmi tõsta jahedasse, kuid külmavabasse kohta (nt garaaž, kelder, veranda).

Valgus: Päike või Vari?

Inkaliilia eelistab päikesepaistelist kuni kerge poolvarjuga kasvukohta. Ideaalis võiks taim saada hommikupäikest ja kerget varju kõige kuumemal keskpäeval, eriti kui kasvab lõunapoolsel seinaäärel.

  • Päike: Vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas tagab rikkaliku õitsemise. Liiga intensiivne keskpäevapäike võib kuumadel suvedel lehti kõrvetada, kuid Eesti tavapärases suves on see oht väiksem.
  • Poolvari: Kerge vari, eriti pärastlõunal, võib aidata õitel kauem püsida ja kaitsta taime ülekuumenemise eest. Liiga varjulises kohas venib taim välja, muutub nõrgaks ja õitseb vähe või üldse mitte.
  • Oluline nüanss: Inkaliilia eelistab, et tema juured püsiksid jahedas, samal ajal kui maapealne osa naudib päikest. Seda aitab saavutada multšimine.

Muld ja Multšimine

Muld on Inkaliilia kasvatamisel kriitilise tähtsusega. Ta vajab:

  • Hästidreneeritud pinnast: See on kõige olulisem nõue. Seisev vesi, eriti talvel, põhjustab kiiresti juurte mädanemist. Rasket savimulda tuleb parandada liiva, peene kruusa ja kompostiga, et muuta see õhulisemaks ja vett paremini läbilaskvaks. Konteineris kasvatades kasutage kvaliteetset, vett hästi läbilaskvat potimulda, millele võib lisada perliiti või liiva.
  • Viljakat mulda: Orgaanikarikas muld tagab taimele vajalikud toitained. Lisage istutusauku või potimulda komposti või kõdunenud sõnnikut.
  • Neutraalset kuni kergelt happelist pH-d: Enamik aiamuldi sobib, kuid vältige tugevalt aluselist (lubjarikast) pinnast.

Multšimine on Inkaliiliale väga kasulik:

  • Hoiab juured jahedana: Kaitseb juuri suvise ülekuumenemise eest.
  • Säilitab niiskust: Vähendab kastmisvajadust.
  • Surub alla umbrohtu: Hoiab taime ümbruse puhtana.
  • Pakub talvekaitset: Paks multšikiht aitab kaitsta maasse jäetud juurikaid külma eest.

Kasutage orgaanilist multši, näiteks koorepuru, põhku, komposti või lehekõdu. Kandke 5-10 cm paksune kiht ümber taime, jättes varre ümbruse vabaks, et vältida mädanemist.

Kastmine

Inkaliilia vajab regulaarset ja ühtlast kastmist aktiivsel kasvuperioodil, eriti enne õitsemist ja õitsemise ajal. Pinnas peaks olema pidevalt kergelt niiske, kuid mitte läbimärg. Laske mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel veidi kuivada.

  • Vältige läbivettimist: Liigne vesi on suurim oht, põhjustades juuremädanikku.
  • Kastke sügavuti: Harvem, kuid põhjalikum kastmine on parem kui sage ja pinnapealne niisutamine. See julgustab juuri sügavamale kasvama.
  • Vähendage kastmist sügisel: Kui taim hakkab valmistuma puhkeperioodiks, vähendage kastmist. Talvel hoidke muld peaaegu kuiv, eriti kui taim talvitub jahedas kohas. Konteineris talvituvat taime kastke vaid nii palju, et muld täielikult läbi ei kuivaks.

Väetamine

Inkaliilia on üsna hea isuga taim, eriti õitsemise ajal. Regulaarne väetamine aitab tagada rikkaliku ja pikaajalise õitsemise.

  • Kevad: Alustage väetamist kevadel, kui algab aktiivne kasv. Kasutage tasakaalustatud kompleksväetist (nt NPK suhtega 10-10-10 või sarnane).
  • Kasvuperiood: Jätkake väetamist iga 4-6 nädala tagant kuni suve lõpuni. Võib kasutada nii vedelväetisi kui ka pikaajalise toimega graanuleid.
  • Õitsemise soodustamine: Mõned aednikud eelistavad kasutada õitsemise ajal kõrgema kaaliumi- ja fosforisisaldusega väetist (nt tomativäetis), mis soodustab õite moodustumist lehtede kasvu arvelt. Vältige liiga lämmastikurikast väetist, mis paneb taime lopsakalt lehti kasvatama, kuid pärsib õitsemist.
  • Sügis: Lõpetage väetamine augusti lõpus või septembri alguses, et taim saaks valmistuda talveks.

Istutamine ja Ümberistutamine

  • Istutusaeg: Parim aeg Inkaliilia istutamiseks on kevadel pärast viimaseid öökülmi, kui muld on soojenenud. See annab taimele terve hooaja juurdumiseks ja kohanemiseks enne talve.
  • Istutussügavus: Inkaliilia risoomid istutatakse suhteliselt sügavale, umbes 15-20 cm sügavusele. See aitab kaitsta neid nii suvise kuumuse kui ka talvise külma eest.
  • Istutuskaugus: Jätke taimede vahele piisavalt ruumi, sõltuvalt sordi lõplikust suurusest, tavaliselt 30-60 cm. Inkaliilia levib maa-aluste risoomidega ja vajab laienemiseks ruumi.
  • Käsitsemine: Inkaliilia juured on lihakad, kuid haprad. Käsitsege neid istutamisel ja ümberistutamisel ettevaatlikult, et vältida murdumist.
  • Ümberistutamine: Peenras kasvavat Inkaliiliat ei armasta sagedast ümberistutamist. Tehke seda ainult vajadusel, näiteks kui puhmik on liiga tihedaks kasvanud või soovite taime paljundada. Parim aeg ümberistutamiseks ja jagamiseks on varakevad. Konteineris kasvavat taime võib olla vaja ümber istutada iga 2-3 aasta tagant suuremasse potti, kui juured on poti täitnud.

Paljundamine: Kuidas Saada Rohkem Inkaliiliaid

Inkaliiliat paljundatakse peamiselt risoomide jagamise teel. Seemnetega paljundamine on samuti võimalik, kuid see on aeganõudvam ja hübriidsortide puhul ei pruugi järglased olla emataimega identsed.

Risoomide Jagamine:

  1. Aeg: Parim aeg jagamiseks on varakevadel, just enne kasvu algust, või varasügisel pärast õitsemist (sügisesel jagamisel tuleb tagada hea talvekaitse).
  2. Väljakaevamine: Kaevake emataime puhmik ettevaatlikult üles, püüdes juuri võimalikult vähe vigastada.
  3. Puhastamine: Raputage või peske muld juurte ümbert ettevaatlikult maha, et näeksite risoome ja kasvupungi.
  4. Jagamine: Otsige risoomidelt üles kohad, kus on näha nii juuri kui ka vähemalt üks või mitu kasvupunga (võrset). Terava noa või labidaga jaotage risoomipundar väiksemateks osadeks, nii et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt paar tugevat kasvupunga.
  5. Istutamine: Istutage saadud taimeosad kohe uude kasvukohta või potti ettenähtud sügavusele (15-20 cm). Kastke hoolikalt.

Seemnetega Paljundamine:

  1. Seemnete Kogumine: Laske mõnel kupral taimel valmida ja kuivada. Koguge seemned enne, kui kupar avaneb ja seemned laiali paiskab.
  2. Külmstratifitseerimine: Paljud Inkaliilia seemned vajavad idanemiseks külmaperioodi. Külvake seemned niiskesse liiva või külvimulda, katke pott kilega ja hoidke seda 4-6 nädalat külmkapis (+2…+5°C).
  3. Külvamine: Pärast külmaperioodi tooge pott sooja (umbes +20°C) ja valguse kätte. Hoidke muld niiske.
  4. Idanemine: Idanemine võib olla ebaühtlane ja võtta aega mitu nädalat kuni mitu kuud.
  5. Tõusmete Hooldus: Kui seemikud on piisavalt suured, pikeerige need ettevaatlikult eraldi pottidesse. Seemnest kasvatatud taimed ei pruugi õitseda enne teist või kolmandat kasvuaastat.

Pügamine ja Hooldus: Lihtsad Võtted Kauni Taime Heaks

Inkaliilia ei vaja keerulist pügamist, kuid mõned hooldusvõtted aitavad taimel püsida terve ja rikkalikult õitsena.

  • Närtsinud Õite Eemaldamine (Deadheading): See on kõige olulisem hooldusvõte õitsemise pikendamiseks. Ärge lõigake närtsinud õie vart kääridega! Selle asemel võtke närbunud õiega varrest kindlalt kinni võimalikult maapinna lähedalt ja tõmmake see järsu, kuid ettevaatliku liigutusega risoomi küljest lahti. See stimuleerib uute õievarte kasvu risoomist. Kui vars ei tule kergesti lahti, võib seda kergelt keerata ja siis tõmmata. Olge ettevaatlik, et mitte tervet taime maast välja tõmmata.
  • Kollaste Lehtede Eemaldamine: Eemaldage regulaarselt kolletunud või kuivanud lehed, et taim näeks kena välja ja et vältida haiguste levikut.
  • Sügisene Tagasilõikus: Pärast esimesi tugevamaid öökülmi, kui lehed on muutunud kollaseks või pruuniks, lõigake maapealne osa tagasi umbes 5-10 cm kõrguselt maapinnast. See aitab valmistada taime ette talveks, olgu see siis multši all, väljakaevatuna või potis jahedas ruumis.

Üle Talvitamine: Kuidas Aidata Inkaliilial Eesti Talv Üle Elada

See on Eesti aednike jaoks kõige kriitilisem osa Inkaliilia kasvatamisel. Valik sõltub sordi külmakindlusest ja teie aia mikrokliimast.

  1. Kohapeal Talvitumine Tugeva Multšikatte All:
    • Sobib vastupidavamatele sortidele ja soojemates, kaitstud kasvukohtades (nt Lääne-Eesti, saared, lõunaseina ääres).
    • Pärast maapealse osa tagasilõikamist katke taime kasvukoht paksu (15-20 cm) õhulise multšikihiga. Kasutage kuivi lehti, põhku, turvast või kuuseoksi.
    • Lisakaitseks võib peale laotada vettpidava materjali (nt kanga), kuid tagage õhu liikumine, et vältida haudumist.
    • Kevadel eemaldage kate järk-järgult pärast suuremate külmade möödumist.
    • Risk: Ka hea katte all ei pruugi taim väga karmi või lumeta talve üle elada. Märg talv on eriti ohtlik.
  2. Risoomide Väljakaevamine ja Hoiustamine:
    • Kõige kindlam meetod enamike sortide jaoks Eestis.
    • Pärast esimest kerget öökülma, mis kahjustab lehti, kaevake risoomid ettevaatlikult välja.
    • Ärge peske risoome! Raputage suurem muld maha ja laske neil paar päeva õhu käes kuivada varjulises, jahedas kohas.
    • Asetage risoomid kasti või paberikotti kergelt niiske turba, saepuru või vermikuliidiga, nii et need ei puutuks üksteisega kokku.
    • Hoidke kasti jahedas (aga külmavabas!), pimedas ja hea õhuringlusega kohas (ideaalne temperatuur +2…+7°C). Kelder või jahe garaaž sobivad hästi.
    • Kontrollige talve jooksul paar korda niiskustaset – substraat ei tohi täiesti läbi kuivada ega ka hallitama minna. Vajadusel piserdage kergelt veega.
    • Istutage risoomid kevadel pärast öökülmade ohu möödumist tagasi aeda.
  3. Konteineris Kasvatatud Taimede Talvitumine:
    • Lihtsaim variant, kui taim kasvab potis.
    • Enne püsivate külmade saabumist tõstke pott jahedasse, valgesse või hämarasse, kuid külmavabasse ruumi (+2…+10°C).
    • Lõigake maapealne osa tagasi.
    • Kastke talvel väga minimaalselt, vaid nii palju, et muld täielikult läbi ei kuivaks.
    • Kevadel, kui ilmad soojenevad ja öökülmaoht möödub, harjutage taime järk-järgult välistingimustega ja tooge lõplikult õue. Alustage taas regulaarsemat kastmist ja väetamist.

Erinevad Liigid ja Sordid: Värvide ja Vormide Paraad

Kuigi looduses leidub umbes 50 liiki Alstroemeria, on enamik aianduses müüdavaid taimi hübriidid, mis on aretatud erinevate liikide ristamisel. Need hübriidid pakuvad laia valikut värve, kõrgusi ja isegi erinevat külmakindlust. Mõned tuntumad liigid, mida on aretuses kasutatud, on A. aurea (kuldne inkaliilia) ja A. ligtu.

Sordiaretus on keskendunud mitmele eesmärgile:

  • Õite Värv ja Muster: Valik on tohutu – valge, kollane, oranž, aprikoos, roosa, punane, lavendel, lilla, sageli kontrastsete laikude ja triipudega.
  • Taime Kõrgus: On nii kõrgeid sorte (kuni 1 meeter ja rohkem), mis sobivad peenra tagumisse ossa ja lõikelilleks, kui ka madalaid, kompaktseid sorte (20-40 cm), mis on ideaalsed peenra serva ja konteineritesse. Populaarsed on näiteks ‘Princess Lilies’ ja ‘Inticancha’ seeriad, mis on tuntud oma kompaktsuse ja pika õitsemisaja poolest.
  • Õitsemise Aeg ja Kestus: Uuemad sordid on aretatud õitsema pikemalt ja rikkalikumalt.
  • Külmakindlus: Kuigi enamik on külmaõrnad, on mõned sordid (‘Inca Ice’, mõned A. aurea hübriidid) teistest vastupidavamad ja võivad hea katte korral talvituda ka Eestis avamaal (tsoon 5-6 piirimail). Siiski tasub olla ettevaatlik ja pigem valida kindlam talvitusviis.

Eesti aianduskeskustes müüakse sageli sorte nimedeta või seeria nimedega. Tasub uurida sordi kirjeldust, eriti selle eeldatavat kõrgust ja võimalusel ka külmakindluse kohta infot küsida.

Kasutusvõimalused: Rohkem Kui Lihtsalt Ilus Nägu

Inkaliilia peamine väärtus seisneb tema dekoratiivsuses.

  • Lõikelill: See on vaieldamatult üks populaarsemaid kasutusviise. Inkaliilia püsib vaasis erakordselt kaua, sageli 10-14 päeva, kui vett regulaarselt vahetada ja varreotsi kärpida. Floristid kasutavad neid kimpudes ja seadetes laialdaselt.
  • Peenralill: Oma pika õitsemisaja ja erksate värvidega on Inkaliilia suurepärane lisand püsilillepeenardesse. Kõrgemad sordid sobivad peenra kesk- või tagaossa, madalamad aga servadesse või grupiti istutades.
  • Konteinertaim: Kompaktsemad sordid on ideaalsed kasvatamiseks terrassipottides ja rõdukastides, pakkudes eksootilist aktsenti ja võimaldades lihtsat talvitumist.

Oluline märkus: Mõnedel inimestel võib Inkaliilia mahl kokkupuutel nahaga põhjustada ärritust või allergilist reaktsiooni (dermatiiti). Taime käsitsemisel, eriti lõikamisel või jagamisel, on soovitatav kanda kindaid, kui teil on tundlik nahk.

Sobivad Kaaslastaimed: Harmooniline Kooslus Aias

Inkaliilia sobib hästi kokku teiste päikest ja head drenaaži armastavate püsikutega. Kaaslaste valikul arvestage nii värvi- kui ka vormikontrasti. Head kaaslased Inkaliiliale võiksid olla:

Valige kaaslased, kellel on sarnased nõuded valguse, mulla ja niiskuse osas, et luua harmooniline ja kergesti hooldatav istutusala.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused: Kuidas Probleeme Ennetada ja Lahendada

Inkaliilia on suhteliselt vastupidav taim, kuid mõned kahjurid ja haigused võivad teda siiski kimbutada.

Kahjurid:

  • Teod ja Nälkjad: Eriti maiad noorte võrsete kallal kevadel. Korjake neid regulaarselt ära või kasutage teotõkkeid või -graanuleid.
  • Lehetäid: Võivad koguneda noortele võrsetele ja õienuppudele. Tugeva veejoaga maha pesemine või rohelise seebi lahuse kasutamine aitab tavaliselt.
  • Kasvuhoonekarilane: Võib esineda kasvuhoones või konteineritaimedel. Kasutage püünisplaate või sobivaid insektitsiide.
  • Kedriklest: Eriti kuiva ja kuuma ilmaga. Lehtedele tekivad peened võrgendid ja kollakad täpid. Aitab taime ja selle ümbruse niisutamine ning vajadusel akaritsiidi kasutamine.

Haigused:

  • Juuremädanik: Kõige levinum probleem, põhjustatud liigniiskusest ja halvast drenaažist. Vältimiseks tagage väga hea drenaaž ja vältige ülekastmist. Kahjustunud taimi on raske päästa.
  • Hahkhallitus (Botrytis): Tekib niisketes ja jahedates tingimustes, eriti tihedas istutuses, kus õhk halvasti liigub. Eemaldage kahjustunud taimeosad kohe. Tagage hea õhuringlus.
  • Viirushaigused: Võivad põhjustada lehtedel mosaiikmustrit, kloroosi või kasvupeetust. Viirustega nakatunud taimed tuleb hävitada, et vältida haiguse levikut teistele taimedele. Ennetamiseks tõrjuge lehetäisid, kes võivad viirusi levitada.

Ennetamine on parim ravi:

  • Tagage hea drenaaž.
  • Vältige ülekastmist.
  • Istutage taimed piisavate vahedega, et tagada hea õhuringlus.
  • Hoidke taime ümbrus puhas umbrohust ja taimejäänustest.
  • Kontrollige taimi regulaarselt kahjurite ja haigustunnuste suhtes.

Kokkuvõte: Inkaliilia Lummav Maailm

Inkaliilia ehk Alstroemeria on kahtlemata üks pilkupüüdvamaid ja elegantsemaid taimi, mida oma aeda või koju tuua. Tema Lõuna-Ameerika päritolu lisab eksootilist hõngu ning lai värvi- ja sordivalik võimaldab leida sobiva taime igale maitsele ja kasvukohale. Kuigi Eesti kliima seab tema talvitumisele väljakutseid, on hoolika planeerimise ja õigete hooldusvõtetega (olgu selleks siis korralik talvekate, risoomide ületalve hoidmine jahedas ruumis või konteinerikasvatus) võimalik seda kaunist lille edukalt kasvatada.

Tema erakordne vastupidavus lõikelillena teeb temast topeltväärtusliku taime – pakkudes silmailu nii peenras kui ka vaasis. Alates õigest istutuskohast ja mullast kuni nutika närtsinud õite eemaldamise tehnikani ning hoolika talveks ettevalmistuseni – iga samm aitab kaasa sellele, et Inkaliilia saaks näidata oma täit potentsiaali. Vähese vaeva ja tähelepanuga võib see “Inkade liilia” muutuda teie aia tõeliseks pärliks, mis rõõmustab teid oma rikkaliku õitsemisega suve teisest poolest kuni sügiseste külmadeni.