Paljundamine

Kanarbikku saab paljundada mitmel viisil, sealhulgas seemnetega, jagamise teel ja pistikutega. Igal meetodil on oma eelised ja sobivus sõltuvalt aedniku eesmärkidest ja võimalustest.

• Seemnetest: Kanarbiku paljundamine seemnetest on võimalik, kuid see on aeganõudvam ja tulemused võivad olla ettearvamatud, eriti sordiehtsuse osas. Seemned on väga väikesed ja vajavad idanemiseks valgust ning spetsiifilisi tingimusi. Kõige parem on külvata seemned varakevadel niiskele, happelisele turbasubstraadile. Külvi ei kaeta mullaga, vaid surutakse kergelt vastu substraati ja hoitakse niiskena, kattes külvinõu klaasi või kilega. Idanemine võib võtta mitu nädalat kuni paar kuud. Kuna sorditunnused ei pruugi seemnetega edasi kanduda, kasutatakse seda meetodit harvem, peamiselt uute sortide aretamisel või suurema hulga taimede saamiseks looduslikest populatsioonidest.
• Jagamise teel: Vanemate ja hästi kasvanud kanarbikupõõsaste puhul on võimalik paljundamine jagamise teel. See on hea viis olemasoleva taime noorendamiseks ja sama sordi taimede arvu suurendamiseks. Parim aeg jagamiseks on varakevad või sügis pärast õitsemist. Taim kaevatakse ettevaatlikult üles, püüdes juurepalli võimalikult vähe vigastada. Seejärel jagatakse juurepall terava labida või noaga mitmeks osaks, nii et igale osale jääks piisavalt juuri ja maapealseid võrseid. Eemaldatakse vanad ja puitunud osad. Saadud uued taimed istutatakse kohe uude kasvukohta või potti happelisse mulda ja kastetakse hoolikalt.
• Pistikutega (Lõikamise teel): See on kõige levinum ja efektiivsem meetod kanarbiku sortide paljundamiseks, kuna see tagab sordiehtsuse säilimise. Pistikuid võetakse tavaliselt hilissuvel või varasügisel (august-september) poolpuitunud võrsetelt. Valitakse terved, umbes 5-10 cm pikkused võrsetipud, millelt eemaldatakse alumised lehed. Pistiku alumine ots kastetakse soovi korral juurdumist soodustavasse pulbrisse või lahusesse. Pistikud torgatakse niiskesse, happelisse ja hästi õhustatud substraati (nt turba ja liiva segu). Juurdumise soodustamiseks võib pistikukasti katta kile või klaasiga, et hoida kõrget õhuniiskust. Oluline on tagada hea ventilatsioon, et vältida hallituse teket. Pistikud juurduvad tavaliselt mõne kuu jooksul. Kevadeks on noored taimed piisavalt tugevad, et need eraldi pottidesse või kasvukohale istutada.

Kuidas Kasvatada

Kanarbiku edukas kasvatamine sõltub suuresti õigete kasvutingimuste loomisest, mis jäljendavad tema looduslikku elukeskkonda.

• Siseruumides või õues: Kanarbik on eelkõige õuetaim. Kuigi sügisel müüakse tihti väikestes pottides õitsvaid kanarbikke, mis on mõeldud lühiajaliseks kaunistuseks siseruumides või rõdukastides, ei ole need mõeldud püsivalt toas kasvatamiseks. Siseruumide kuiv õhk ja ebapiisav valgus ei sobi talle pikemaks ajaks. Parima tulemuse saavutamiseks tuleks kanarbik istutada aeda püsivale kasvukohale.
• Varjus või päikese käes: Kanarbik armastab päikest. Kõige paremini kasvab ja õitseb ta täispäikeselisel kasvukohal. Mida rohkem päikest taim saab, seda erksamaks muutub sageli ka lehestiku värvus (eriti värviliste lehtedega sortidel) ja seda rikkalikum on õitsemine. Ta talub ka kerget poolvarju, kuid sügavas varjus jääb taim kiduraks, venib välja ja õitseb vähe või üldse mitte.
• Muld ja multš: See on üks kriitilisemaid aspekte kanarbiku kasvatamisel. Kanarbik vajab happelist mulda (pH 4,5–5,5), mis on samal ajal hea drenaažiga, kuid hoiab siiski niiskust. Ta ei talu lubjarikast ega liiga rasket savimulda. Ideaalseks kasvupinnaseks on liivakas või turbane muld. Kui aiamuld on neutraalne või aluseline, tuleb istutusauk ette valmistada, täites selle spetsiaalse rodo- või okaspuumullaga või segades olemasoleva mulla hulka haput turvast ja liiva. Hea drenaaž on oluline, sest kanarbik ei talu seisvat vett juurte ümber.
  Multšimine on kanarbikule väga kasulik. See aitab hoida mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu ja kaitseb juuri talvel külma eest. Sobivad multšimaterjalid on happelised, näiteks männikoorepuru, männiokkad või hakitud oksad. Vältida tuleks komposti või muid aluselisi materjale. Multšikiht võiks olla umbes 5 cm paksune.
• Kastmine: Noored, äsja istutatud kanarbikud vajavad regulaarset kastmist, eriti kuivadel perioodidel, kuni nad on korralikult juurdunud. Ka vanemad taimed hindavad põua ajal lisakastmist. Samas on oluline vältida ülekastmist ja mullas seisvat vett, mis võib põhjustada juuremädanikku. Parim on kasta harvem, kuid põhjalikult, nii et muld saaks sügavamalt niiskeks. Kasutada tuleks võimalusel pehmet vett (vihmavett), kuna kare kraanivesi võib aja jooksul mulla pH-d tõsta.
• Väetamine: Kanarbik on kohastunud kasvama toitainevaesel pinnasel ja ei vaja üldiselt palju väetamist. Liigne väetamine, eriti lämmastikurikka väetisega, võib pärssida õitsemist ja muuta taime külmaõrnaks. Kui taim tundub siiski kidur või lehed on kahvatud, võib varakevadel anda väikese koguse spetsiaalselt happelembelistele taimedele (rododendronitele, asaleadele) mõeldud väetist. Vältida tuleks väetisi, mis sisaldavad lupja.
• Istutamine ja ümberistutamine: Parim aeg kanarbiku istutamiseks on kevad (aprill-mai) või varasügis (september), et taim jõuaks enne talve või suvekuumust korralikult juurduda. Istutusauk peaks olema umbes kaks korda laiem kui taime juurepall ja piisavalt sügav. Nagu mainitud, tuleb vajadusel mulda parandada happelise materjaliga. Taim istutatakse samale sügavusele, nagu see kasvas potis. Pärast istutamist tihendatakse muld taime ümber kergelt ja kastetakse põhjalikult. Grupiti istutades jäetakse taimede vahele piisavalt ruumi (tavaliselt 20-50 cm, sõltuvalt sordi lõplikust suurusest), et tagada hea õhuringlus. Ümberistutamist talub kanarbik halvasti, eriti vanemana, seega tuleks kasvukoht hoolikalt valida. Vajadusel tuleks ümber istutada varakevadel koos suure mullapalliga.

Kasvatamise Nipid

• Grupeerimine: Kanarbik näeb kõige efektsem välja, kui istutada mitu taime grupina. See loob looduslähedase mulje ja aitab luua ühtlast pinnakatet. Erinevate sortide kombineerimine (erinevad õie- ja lehevärvid, õitsemisajad) võib anda aastaringselt huvitava vaatepildi.
• Õige sort: Vali sordid, mis on Eesti kliimas vastupidavad. Kuigi paljud sordid on külmakindlad, võivad mõned erilisemad või uuemad sordid vajada talvekatet.
• Nõmmeaia loomine: Kanarbik on ideaalne taim nõmmeaia rajamiseks koos teiste happelembeliste taimedega nagu rododendronid, eerikad, mustikad, pohlad ja madalakasvulised okaspuud.
• Konteinerhaljastus: Väiksemaid sorte saab edukalt kasvatada ka rõdukastides ja konteinerites, kui kasutada happelist mulda ja tagada hea drenaaž. Talveks tuleks konteinerid viia külma, kuid külmumiskindlasse ruumi või katta hoolikalt kinni.
• Õigeaegne tagasilõikus: Ära karda kanarbikku lõigata – see hoiab taime kompaktse ja soodustab rikkalikumat õitsemist järgmisel aastal.

Pügamine ja Hooldus

Regulaarne pügamine on oluline, et hoida kanarbikupõõsad kompaktsed, tihedad ja rikkalikult õitsevad. Ilma lõikamata muutuvad taimed aja jooksul hõredaks, puitunud ja alt laasuvad.

Parim aeg kanarbiku pügamiseks on varakevadel (märtsi lõpus või aprillis), enne uue kasvu algust. Lõigatakse tagasi eelmise aasta õitsenud võrsed, jättes alles vaid lühikese tüüka rohelise osa kohal. Oluline on mitte lõigata vana, puitunud osa sisse, kust kanarbik enam uusi võrseid ei pruugi kasvatada. Lõikamine peaks toimuma kohe pärast lume sulamist ja enne pungade puhkemist.

Kääride või hekilõikuriga eemaldatakse äraõitsenud õisikuosad koos väikese osaga eelmise aasta kasvust. See stimuleerib taime harunema ja moodustama rohkem õiepungi järgmiseks õitsemisperioodiks. Kui taim on väga vana ja laialivalguv, võib proovida noorenduslõikust, lõigates mõned vanemad oksad tugevamalt tagasi, kuid see on riskantne ja ei pruugi alati õnnestuda. Pärast pügamist võib taime kergelt väetada happelise väetisega.

Muu hooldus hõlmab peamiselt umbrohu eemaldamist (eriti noorte taimede ümbert) ja vajadusel kastmist kuivadel perioodidel. Multšikihi uuendamine iga paari aasta tagant aitab säilitada mulla happesust ja niiskust.

Üle Talvitamine

Enamik Eestis müüdavaid kanarbikusorte on meie kliimas piisavalt külmakindlad, et talvituda avamaal ilma erilise katteta, eriti kui kasvukoht on kaitstud külmade tuulte eest ja taimed on kaetud loomuliku lumekihiga. Lumi on parim talvekate.

Probleemiks võib osutuda varakevadine päike koos külmunud maapinnaga. Päike võib ergutada taimede vee aurustumist lehtede kaudu, kuid kuna juured on külmunud mullas, ei saa taim vett kätte ja võib kuivada. Seda nimetatakse füsioloogiliseks kuivuseks. Selle vältimiseks võib päikesepaistelistes kasvukohtades taimi varakevadel (veebruar-märts) varjutada kuuseokste või varjutuskangaga, kuni maapind on sulanud.

Noori ja äsja istutatud taimi ning külmaõrnemaid sorte on soovitatav talveks katta kuuseokste, talveturba või spetsiaalse katteloori abil. See aitab kaitsta nii külma kui ka kevadpäikese eest. Konteinerites kasvavad kanarbikud on külmale vastuvõtlikumad, kuna juured võivad kergemini läbi külmuda. Need tuleks talveks viia jahedasse (0…+5 °C) ruumi, kaevata koos potiga maasse või soojustada pott hoolikalt (nt mähkida pakasekaitsekanga või mullikile sisse) ja asetada vastu maja seina varjulisemasse kohta.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi kanarbiku perekonda (Calluna) kuulub vaid üks liik – harilik kanarbik (Calluna vulgaris), on sellest aretatud sadu, kui mitte tuhandeid sorte. Need erinevad peamiselt järgmiste tunnuste poolest:

• Õite värvus: Klassikaline lillakasroosa, kuid sordid pakuvad laia spektrit valgest, roosast ja punasest kuni sügavlillani. On ka täidisõielisi sorte, mille õied püsivad kauem dekoratiivsed.
• Õitsemisaeg: Enamik sorte õitseb hilissuvel ja sügisel (augustist oktoobrini), kuid on ka varasemaid ja hilisemaid õitsejaid.
• Lehestiku värvus: Lisaks tavapärasele rohelisele on sorte kollase, kuldkollase, oranži, hallika ja isegi punaka lehestikuga. Mõned sordid muudavad talvel lehestiku värvi pronksjaks või purpurseks, pakkudes aastaringset dekoratiivsust.
• Kasvukuju ja -kõrgus: Leidub madalaid, pinnakattelisi sorte (10-15 cm), kompaktseid padjandeid moodustavaid sorte (20-30 cm) ja ka kõrgemaid, püstisemaid põõsaid (40-60 cm).

Mõned populaarsed ja Eestis levinud sordid on näiteks:

• ‘Allegro’: Tugevakasvuline, tumerohelise lehestikuga, õied sügavpunased. Kõrgus 40-50 cm.
• ‘Annemarie’: Populaarne täidisõieline sort, pungad roosad, avanenud õied tumeroosad kuni punakaslillad. Pikk õitsemisaeg. Kõrgus 30-40 cm.
• ‘Dark Beauty’: Täidisõieline, sügavpunaste õitega. Kompaktne kasvukuju.
• ‘Golden Wonder’: Kuldkollase lehestikuga, eriti efektne päikese käes. Õied lavendlilillad. Vajab päikeselist kasvukohta, et lehestik oleks erksavärviline. Kõrgus 30-40 cm.
• ‘Marleen’: Hallikasrohelise lehestikuga, pungad lillad, püsivad kaua kinnisena (pungõitseja). Väga vastupidav ja pika dekoratiivsusajaga.
• ‘Silver Knight’: Silmapaistev hõbehall lehestik. Õied lavendlilillad. Kõrgus 30-40 cm.
• ‘Wickwar Flame’: Oranžikaskollane lehestik, mis muutub talvel pronksjaspunaseks. Õied lillad.

Oluline on märkida, et tihti aetakse kanarbikku (Calluna) segamini eerikaga (Erica). Kuigi nad kuuluvad samasse sugukonda ja vajavad sarnaseid kasvutingimusi, on neil erinevused lehtedes ja õitsemisajas. Eerikatel on nõeljad lehed, kanarbikul aga väikesed soomusjad lehed. Mõned eerikaliigid õitsevad talvel või kevadel.

Erinevad Kasutusviisid

Lisaks iluaedades kasvatamisele on kanarbikul ka teisi kasutusalasid:

• Maastikukujundus: Oma vastupidavuse ja pinnakatteomaduste tõttu sobib kanarbik suurepäraselt nõlvade kindlustamiseks, kiviktaimlatesse, turbaaedadesse ja madalate piirete loomiseks. Tema sügisene õitsemine pikendab aia dekoratiivsusperioodi.
• Lõikelill ja kuivkompositsioonid: Kanarbiku õitsvaid oksi saab kasutada värsketes lillekimpudes ja need säilitavad oma värvi ka kuivatatuna, sobides hästi kuivlilleseadetesse ja pärgadesse.
• Meetaim: Kanarbikunõmmed on olulised mesilaste korjealad hilissuvel ja sügisel. Kanarbikumesi on tume, tarretisesarnase konsistentsiga, tugeva maitse ja aroomiga ning seda peetakse väga tervislikuks.
• Traditsiooniline kasutus: Kuigi tänapäeval vähem levinud, on kanarbikku ajalooliselt kasutatud kütteks, loomade allapanuks, katusekatteks, värvainete saamiseks (kollane ja oranž) ning rahvameditsiinis (tee neerude ja kuseteede vaevuste leevendamiseks).

Sobivad Kaaslastaimed

Kanarbikud sobivad suurepäraselt kokku teiste happelist kasvukeskkonda eelistavate taimedega, luues kauni ja harmoonilise nõmmeaia või turbapeenra. Kuna kanarbikud on madalakasvulised, täiendavad nad hästi kõrgemaid põõsaid ja puid ning pakuvad värvi ajal, mil paljud teised taimed on õitsemise lõpetanud.

Head kaaslased kanarbikule on:

• Rododendronid ja Asalead: Need suureõielised põõsad vajavad samuti happelist mulda ja pakuvad kevadist ning varasuvist õieilu, mida kanarbik sügisel täiendab. Madalamakasvulised sordid sobivad eriti hästi.
• Eerikad (Erica): Lähisugulased, kes jagavad samu kasvunõudeid. Erinevate õitsemisaegadega eerikaliikide (nt kevadine Schnee-Erika Erica carnea või sügisene puis-eerika Erica arborea sordid) kombineerimine kanarbikuga tagab aastaringselt õisi.
• Mustikad ja Pohlad (Vaccinium): Nii kultuurmustikad kui ka pohlad on suurepärased kaaslased, pakkudes lisaks ilule ka söödavaid marju. Nad vajavad samuti happelist ja niiskemat pinnast.
• Pieris (Õisküüvits): Igihaljad põõsad, mis on eriti dekoratiivsed kevadel oma erksavärviliste noorte lehtede ja kellukjate õitega.
• Madalakasvulised Okaspuud: Kääbusvormid männist, kuusest, elupuust või kadakast pakuvad aastaringset struktuuri ja rohelust ning sobivad hästi happelisse pinnasesse. Näiteks mägimänni kääbusvormid.
• Kukerpuud (Berberis): Mõned madalakasvulised sordid, eriti punaselehelised, võivad luua huvitava kontrasti kanarbiku rohelise või hallika lehestikuga, kuid tuleb jälgida, et mulla pH oleks sobiv.
• Tarna- ja kõrrelised: Happelist pinnast taluvad tarnad (nt Carex) ja mõned kõrrelised (nt luht-kastevars Deschampsia cespitosa) lisavad peenrale tekstuuri ja liikuvust.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Kanarbik on üldiselt üsna vastupidav taim, kuid mõned kahjurid ja haigused võivad teda siiski kahjustada, eriti kui kasvutingimused pole optimaalsed.

• Juuremädanik: Kõige levinum probleem, mida põhjustavad seenhaigused (Phytophthora jt). Tekib liigniiskes, halva drenaažiga mullas. Taim muutub loiuks, lehed pruunistuvad ja taim hukkub. Ennetamiseks tuleb tagada hea drenaaž ja vältida ülekastmist. Nakatunud taimed tuleb eemaldada ja hävitada.
• Hallhallitus (Botrytis cinerea): Võib esineda niisketes ja jahedates tingimustes, eriti tihedalt istutatud aladel. Tekitab lehtedele ja võrsetele halli hallituskatte. Hea õhuringlus (piisavad istutusvahed, umbrohu eemaldamine) ja õigeaegne pügamine aitavad ennetada.
• Jahukaste: Seennakkus, mis katab lehed valkja jahutaolise kihiga. Esineb sagedamini kuiva ja sooja ilmaga tihedates istandustes. Ennetamiseks tagada hea õhuringlus. Tugeva nakkuse korral võib kasutada fungitsiide.
• Kanarbiku-äkrislane (Aceria Machtecheli): Väike lestaline, kes kahjustab võrsetippe, põhjustades nende paisumist ja ebanormaalset kasvu (nn nõialuuad). Kahjustatud oksad tuleks välja lõigata ja hävitada.
• Kanarbikukärsakas (Lochmaea suturalis): Mardikas, kelle vastsed ja valmikud toituvad kanarbiku lehtedest, põhjustades taimede pruunistumist ja hukkumist, eriti suurte populatsioonide korral looduslikes nõmmedes. Aias esineb harvem.

Enamasti saab probleeme vältida või minimeerida, tagades kanarbikule sobivad kasvutingimused: päikeseline kasvukoht, happeline, hea drenaažiga muld ning piisav õhuringlus.

Lõpetuseks: Kanarbik – Vastupidav ja Kaunis Lisand Aeda