Füüsal – Lummav Laternatetega Taim Sinu Aias ja Köögis

Füüsal, see salapärane ja kaunis taim, on viimastel aastatel Eestis üha enam populaarsust kogunud. Paljudele seostub ta esmalt ehk eksootiliste puuviljalettidega või restoranides pakutavate magustoitude kaunistustega, kus väike, oranžikas mari piilub välja paberjast, laternat meenutavast kestast. Kuid füüsal on palju enamat kui lihtsalt ilus garneering. See on mitmekülgne taimeperekond Physalis, mis kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda, samasse seltskonda tomati, kartuli, paprika ja baklažaaniga. Perekonda kuulub kümneid liike, millest mõned on hinnatud oma maitsvate viljade poolest, teised aga silmapaistvate dekoratiivsete omaduste tõttu.

Inglise keeles on füüsalil sõltuvalt liigist mitmeid nimetusi, näiteks Groundcherry, Husk Tomato, Cape Gooseberry (eriti Physalis peruviana kohta), Tomatillo (Physalis philadelphica) ja Chinese Lantern või Japanese Lantern (Physalis alkekengi). See nimede rohkus viitab taime laiale levikule ja erinevatele kasutusviisidele eri kultuurides. Eestis tunneme teda peamiselt füüsali nime all, kuigi kasutatakse ka täpsustavaid nimetusi nagu peruu füüsal, maasikfüüsal või harilik füüsal (hiina latern).

Selles artiklis sukeldume sügavamale füüsali maailma, uurides selle päritolu ja ajalugu, erinevaid paljundamisviise, kasvatamise nippe nii aias kui ka anumas, hooldusvõtteid, talvitumisstrateegiaid Eesti kliimas, tutvustame levinumaid liike ja sorte ning vaatame, kuidas neid põnevaid vilju köögis kasutada. Samuti käsitleme võimalikke kahjureid ja haigusi, mis võivad seda taime ohustada. Olgu teie huvi ajendatud soovist kasvatada oma toidulauale midagi erilist või lisada aeda eksootilist ilu, füüsal pakub mõlemat.

Füüsali Kasvatamine ja Ajalugu

Füüsali perekonna juured ulatuvad Ameerika mandrile, kus selle erinevaid liike on kasvatatud ja kasutatud juba aastatuhandeid. Eriti oluline roll on olnud Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste kultuurides. Näiteks tomatillo (Physalis philadelphica) oli asteekide ja maiade köögis tähtsal kohal juba enne tomati laialdast kasutuselevõttu ning on siiani Mehhiko köögi lahutamatu osa, eriti tuntud salsa verde koostisosana.

Peruu füüsal (Physalis peruviana), mida tuntakse ka ananasskirsi või kapimaa karusmarja nime all, pärineb Lõuna-Ameerika Andide kõrgematelt aladelt (Peruu, Ecuador, Colombia). Sealt levis see tänu Euroopa maadeavastajatele ja kolonistidele üle maailma. Huvitaval kombel sai see ühe oma ingliskeelsetest nimedest (Cape Gooseberry) tänu sellele, et seda hakati laialdaselt kasvatama Lõuna-Aafrikas Hea Lootuse neeme piirkonnas (Cape of Good Hope) 19. sajandi alguses. Sealt levis see edasi Austraaliasse, Uus-Meremaale ja teistesse soojema kliimaga piirkondadesse.

Maasikfüüsal (Physalis pruinosa) on samuti pärit Ameerikast, tõenäoliselt Põhja-Ameerika soojematest osadest, ning seda hinnatakse selle magusa, kergelt maasikat meenutava maitse tõttu.

Harilik füüsal ehk hiina latern (Physalis alkekengi) on aga erandlik, kuna selle looduslik levila ulatub Kagu-Euroopast kuni Jaapanini. Seda liiki on Euroopa aedades kasvatatud juba sajandeid, peamiselt selle dekoratiivsete, erkoranžide “laternate” tõttu, mis püsivad taimel kaua ja on populaarsed kuivlilleseadetes. Selle viljad on küll tehniliselt söödavad, kuid maitseomadustelt jäävad alla teistele liikidele ning mõnedel andmetel võivad toorelt olla ka kergelt mürgised.

Eestisse jõudis füüsali laialdasem kasvatushuvi tõenäoliselt alles hiljuti, koos aiandushuviliste sooviga katsetada uusi ja eksootilisi kultuure. Kui harilik füüsal on siin-seal aedades ilutaimena kasvanud juba pikemat aega, siis söödavate liikide, eriti peruu füüsali kasvatamine on muutunud populaarsemaks viimastel kümnenditel, mil seemneid ja istikuid on muutunud kättesaadavamaks. Eesti lühike ja jahedavõitu suvi seab aga omad väljakutsed, eriti pikemat kasvuhooaega nõudvate liikide nagu peruu füüsali puhul.

Paljundamine

Füüsaleid saab paljundada mitmel moel, millest levinumad on seemnetest, jagamise teel (peamiselt püsikutest liikide puhul) ja pistikutest.

Seemnetest

See on kõige levinum viis söödavate füüsaliliikide kasvatamiseks, mida meie kliimas käsitletakse sageli üheaastaste taimedena. Seemned külvatakse siseruumides märtsis või aprilli alguses, umbes 6-8 nädalat enne viimaste öökülmade möödumist ja taimede välja istutamist.

  1. Kasutage kvaliteetset külvimulda ja väikeseid potte või külvikassette.
  2. Külvake seemned umbes 0,5 cm sügavusele. Hoidke muld niiske, kuid mitte läbimärg.
  3. Idanemiseks vajavad füüsali seemned soojust, optimaalne temperatuur on 21-25 °C. Idanemine võib võtta aega 1-3 nädalat, mõnikord kauemgi. Kasvuhoone või kilega kaetud külvinõu aitab hoida ühtlast niiskust ja soojust.
  4. Kui seemikutele on kasvanud esimesed pärislehed, pikeeritakse (istutatakse ümber) nad ettevaatlikult suurematesse pottidesse.
  5. Enne taimede püsikasvukohale istutamist tuleb neid järk-järgult välistingimustega harjutada (karastada), viies neid päevasel ajal mõneks tunniks õue, pikendades õuesoleku aega iga päevaga umbes nädala jooksul.

Jagamise teel

See meetod sobib peamiselt püsikutest liikidele, nagu harilik füüsal (P. alkekengi), mis levib maa-aluste risoomide abil ja võib muutuda üsna invasiivseks. Jagamiseks kaevatakse taim kevadel või sügisel ettevaatlikult üles ja eraldatakse juurepuhmik terava labida või noaga osadeks, nii et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt üks kasvupung või võsu. Uued taimeosad istutatakse kohe uude kasvukohta. Söödavate füüsalite puhul, mida kasvatatakse üheaastastena, seda meetodit tavaliselt ei kasutata.

Pistikutest (Lõikamise teel)

Füüsaleid, eriti püsikuid või neid, mida soovitakse üle talve hoida, saab paljundada ka pistikutest. See on hea viis emataimega identse järglase saamiseks.

  1. Lõigake kevadel või suve algul noortelt, tugevatelt võrsetelt umbes 10-15 cm pikkused ladva- või varrepistikud. Eelistatult tehke lõige otse lehesõlme alt.
  2. Eemaldage alumised lehed, jättes alles vaid mõned ülemised.
  3. Pistiku võib asetada vette juurduma või torgata niiskesse liiva-turba segusse või spetsiaalsesse pistikumulda. Juurdumise soodustamiseks võib kasutada juurdumishormooni.
  4. Hoidke pistikuid soojas, valges (kuid mitte otsese päikese käes) ja niiskes keskkonnas. Kilekott või plastpudel pistiku kohal aitab hoida õhuniiskust.
  5. Juured peaksid ilmuma mõne nädala jooksul. Kui juurestik on piisavalt arenenud, võib noore taime istutada suuremasse potti või kasvukohale.

Kuidas Kasvatada

Füüsali edukas kasvatamine sõltub õigete tingimuste loomisest.

Siseruumides või õues

Enamik füüsaleid, eriti viljade saamiseks kasvatatavad liigid, eelistavad kasvada õues päikesepaistelises kohas. Eestis tähendab see tavaliselt kasvatamist avamaal peenras, kasvuhoones või suuremates anumates terrassil või rõdul suveperioodil. Kasvuhoone pikendab kasvuperioodi ja pakub kaitset jahedamate ööde ning tuulte eest, mis on eriti oluline pikemat sooja perioodi vajavale peruu füüsalile. Siseruumides võib füüsaleid ette kasvatada, kuid aastaringne kasvatamine toas on keeruline ebapiisava valguse tõttu, mis pärsib õitsemist ja viljumist. Väiksemakasvulisi sorte võib siiski proovida kasvatada väga valges ja päikeselises aknalaual või taimelampide all.

Varjus või päikese käes

Füüsalid on päikeselembesed taimed. Nad vajavad viljumiseks vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas. Poolvarjulises kohas võivad taimed küll kasvada, kuid jäävad tõenäoliselt kiduramaks, venivad välja ja annavad vähem saaki. Harilik füüsal (P. alkekengi) on mõnevõrra tolerantsem ja võib kasvada ka kerges varjus, kuid õitseb ja moodustab laternaid paremini päikese käes.

Muld ja multš

Füüsalid eelistavad hästi kuivendatud, viljakat ja kergelt happelist kuni neutraalset mulda (pH 6.0-7.0). Liiga raske ja märg muld võib põhjustada juuremädanikku. Enne istutamist tuleks mulda parandada komposti või hästi kõdunenud sõnnikuga. Anumas kasvatamisel sobib kvaliteetne aiamuld või köögiviljamuld, millele võib lisada perliiti või liiva drenaaži parandamiseks.

Multšimine (nt põhuga, niidetud muruga, koorepuruga) taime ümber aitab hoida mulla niiskustasakaalu, takistab umbrohtude kasvu ja hoiab mulla temperatuuri stabiilsemana. Samuti aitab multš hoida maapinnale langevaid vilju puhtamana (eriti maasikfüüsali puhul).

Kastmine

Füüsalid vajavad ühtlast niiskust, eriti õitsemise ja viljade arengu ajal. Mulda tuleks hoida pidevalt kergelt niiskena, kuid vältida läbivettimist. Parim on kasta taime juure ümbrust, vältides lehtede märjaks tegemist, et ennetada seenhaiguste levikut. Veevajadus sõltub ilmastikutingimustest, mulla tüübist ja taime suurusest. Kuival ja kuumal perioodil võib olla vaja kasta sagedamini, eriti anumas kasvavaid taimi. Kontrollige mulla niiskust enne kastmist – kui pealmine kiht on kuiv, on aeg kasta.

Väetamine

Füüsalid ei ole ülemäära nõudlikud toitainete suhtes. Liigne lämmastikväetis soodustab lopsakat lehemassi kasvu viljade arvelt. Piisab, kui istutamisel lisada mulda komposti. Kasvuperioodil võib taimi paar korda väetada tasakaalustatud kompleksväetisega või orgaanilise väetisega (nt kanakaka leotis, nõgeseleotis). Tomatitele mõeldud väetis sobib tavaliselt hästi ka füüsalitele. Väetamisega tuleks alustada siis, kui taimed on korralikult juurdunud ja alustanud aktiivset kasvu.

Istutamine ja ümberistutamine

Füüsalitaimed istutatakse avamaale või kasvuhoonesse pärast öökülmaohu möödumist, Eestis tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Istutussügavus peaks olema sama, mis taimel oli potis, kuigi sarnaselt tomatile võib ka füüsalit veidi sügavamale istutada, et soodustada lisajuurte teket varrel. Taimede vahekaugus sõltub liigist ja sordist: kompaktsemad sordid (nagu maasikfüüsal) vajavad umbes 40-50 cm, suuremad ja laiuvad (nagu peruu füüsal või tomatillo) 60-100 cm.

Anumatesse istutamisel valige piisavalt suur pott (vähemalt 10-20 liitrit taime kohta), et juurestikul oleks ruumi areneda. Potipõhjas peavad olema augud liigse vee äravooluks. Ümberistutamine on vajalik siis, kui taim on poti jaoks liiga suureks kasvanud või kui soovite taime sügisel siseruumidesse talvituma tuua.

Kasvatamise Nipid

  • Toestamine: Kõrgemakasvulised füüsalid, eriti peruu füüsal ja tomatillo, võivad vajada toestamist, et vältida varte lamandumist viljade raskuse all või tuulega murdumist. Kasutada võib tugikeppe, võrke või spetsiaalseid taimepuure, sarnaselt tomatite toestamisele.
  • Puhmikulisem kasv: Mõned aednikud näpistavad noorte taimede latvu, et soodustada harunemist ja puhmikulisemat kasvu. See võib aga veidi edasi lükata esimeste viljade valmimist.
  • Tomatillo tolmlemine: Enamik tomatillo sorte on isesteriilsed, mis tähendab, et viljade moodustumiseks on vaja vähemalt kahte taime, et toimuks risttolmlemine. Istutage alati vähemalt kaks tomatillo taime lähestikku. Teised füüsaliliigid (nagu peruu ja maasikfüüsal) on tavaliselt isetolmlejad.
  • Koristusaeg: Söödavate füüsalite valmidusest annab märku laterna värvimuutus (muutub kollakaks või pruunikaks ja kuivab) ja selle kerge avanemine. Peruu füüsali puhul muutub latern õlgkollaseks ja vili ise kuldkollaseks. Maasikfüüsali viljad kukuvad sageli ise maha, kui on küpsed. Tomatillo viljad kasvavad nii suureks, et täidavad laterna ja võivad selle isegi lõhki ajada; koristatakse siis, kui latern on veel roheline, aga vili tundub katsudes tihke.
  • Varajane start: Eesti lühikese suve tõttu on eriti oluline alustada seemnete ettekasvatamisega piisavalt vara (märtsis), et taimed jõuaksid enne sügiskülmi saaki anda.

Pügamine ja Hooldus

Füüsalid on üldiselt vähest hooldust nõudvad taimed. Peamine hooldus seisneb regulaarses kastmises, vajadusel väetamises ja toestamises ning umbrohu eemaldamises.

Pügamine ei ole enamasti vajalik, eriti kui kasvatate taime üheaastasena. Piisab kahjustatud, kuivanud või haigustunnustega lehtede ja varte eemaldamisest. Kui taim kasvab liiga vohavaks, võib mõningaid külgvõsusid eemaldada, et parandada õhuringlust taime sees, mis aitab ennetada haigusi.

Püsikuna kasvatatava hariliku füüsali puhul lõigatakse sügisel või varakevadel maapealsed osad tagasi. Samuti võib olla vajalik piirata selle levikut, eemaldades soovimatutesse kohtadesse ilmuvaid võsusid või kaevates taime ümber juuretõkke.

Üle Talvitamine – Kuidas Külma Ilmaga Toime Tulla

Eesti kliimas on füüsali talvitumine keeruline teema, kuna enamik söödavaid liike on külmaõrnad ja ei talu miinuskraade.

Üheaastasena kasvatamine

Kõige levinum praktika Eestis on kasvatada söödavaid füüsaleid (peruu füüsal, maasikfüüsal, tomatillo) üheaastaste taimedena. See tähendab igal kevadel uute taimede ettekasvatamist seemnetest. Sügisel, enne esimesi tugevamaid öökülmi, korjatakse ära viimased viljad (ka pooltoored, mis võivad toas järelvalmida) ja taimejäänused komposteeritakse.

Siseruumides talvitumine

Peruu füüsal on tegelikult mitmeaastane taim, mida on võimalik proovida üle talve hoida. Selleks tuleb taim enne öökülmi üles kaevata (kui kasvas peenras) ja istutada potti või tuua potis kasvanud taim siseruumidesse. Valida tuleks jahe (5-10 °C), kuid valge ruum (nt veranda, garaažiaken, jahe tuba). Talvel kastetakse taime minimaalselt, vaid niipalju, et muld täielikult läbi ei kuivaks. Kevadel, kui ilmad soojenevad ja taim hakkab uusi kasve ajama, võib teda tagasi lõigata, ümber istutada värskesse mulda ja hakata rohkem kastma. Taim viiakse õue tagasi pärast öökülmaohu möödumist. Selline talvitumine ei pruugi alati õnnestuda ja nõuab hoolt.

Harilik füüsal

Harilik füüsal (P. alkekengi) on Eestis täiesti külmakindel püsik. Selle maapealne osa hukkub sügisel, kuid risoomid talvituvad mullas edukalt ja ajavad kevadel uued võrsed. See ei vaja erilist talvekatet, kuid lumekiht pakub alati täiendavat kaitset.

Erinevad Liigid ja Sordid

  • Peruu füüsal (Physalis peruviana): Tuntud ka kui ananasskirss, kapimaa karusmari. Kõrgekasvuline (kuni 1-1,5 m), vajab pikka sooja kasvuhooaega. Vili on herneterasuurusest kuni väikese kirsstomatini, kuldkollane, magushapu, troopilise maitsega. Kasutatakse värskelt, magustoitudes, moosides. Vajab kindlasti ettekasvatamist ja eelistatult kasvuhoonet.
  • Maasikfüüsal (Physalis pruinosa või Physalis pubescens): Madalamakasvuline (30-60 cm), kompaktsem. Viljad on väiksemad, kollakasoranžid, väga magusad, kergelt maasika või ananassi meenutava maitsega. Sobib hästi ka anumates kasvatamiseks. Valminud viljad kukuvad sageli ise maha. Kasvuperiood on lühem kui peruu füüsalil, mistõttu on teda Eestis lihtsam kasvatada. Populaarsed sordid on nt ‘Aunt Molly’s’, ‘Goldie’.
  • Tomatillo ehk Mehhiko füüsal (Physalis philadelphica või Physalis ixocarpa): Kasvab suuremaks ja laiuvamaks (kuni 1,5 m). Vili on roheline, kollane või lillakas, suurem kui teistel söödavatel füüsalitel (ploomi suurune), täidab tihedalt oma laterna ja võib selle lõhki ajada. Maitse on hapukas, tsitruseline. Põhiline koostisosa Mehhiko salsa verde‘s. Vajab tavaliselt risttolmlemiseks teist taime. On olemas erinevaid sorte, nt ‘Toma Verde’, ‘Purple’.
  • Harilik füüsal (Physalis alkekengi): Tuntud ka kui juudikirss, hiina latern. Kasvatatakse peamiselt ilutaimena selle eredate, oranžikaspunaste paberjate “laternate” tõttu, mis ümbritsevad vilja. Taim on püsik, talvekindel ja võib aias üsna jõudsalt levida. Vili on söödav, kuid maitsetu või kergelt mõrkjas võrreldes teiste liikidega. Toorelt võib olla mürgine. Sort ‘Franchetii’ on suuremate laternatega.

Kasutamine Söökides

Söödavate füüsalite (peruu, maasika, tomatillo) kasutamine köögis on mitmekülgne:

  • Värskelt: Peruu ja maasikfüüsalid on maitsvad niisama otse põõsast või puuviljasalatites. Neid kasutatakse sageli magustoitude (koogid, tordid, jäätis) kaunistamiseks, eemaldades osaliselt laterna, et ilus vili välja paistaks.
  • Moosid ja keedised: Eriti peruu füüsalist saab valmistada huvitava maitsega moosi või tšatnit. Kõrge pektiinisisalduse tõttu tarretub see hästi.
  • Küpsetised: Füüsalimarju võib lisada muffinitesse, keeksidesse, pirukatesse (sarnaselt rosinate või marjadega).
  • Soolased toidud: Tomatillo on asendamatu komponent Mehhiko rohelises salsas (salsa verde), mida kasutatakse tako’de, enchilada’de ja muude roogade maitsestamiseks. Röstitud tomatillod annavad sügavama maitse. Ka peruu füüsalit võib kasutada soolastes salatites või linnuliha kõrvale pakutavates kastmetes.
  • Kuivatatult: Füüsalimarju saab ka kuivatada (sarnaselt rosinatele) ja kasutada müslides, küpsetistes või snäkina.
  • Šokolaadiglasuuris: Populaarne delikatess on kasta peruu füüsali marjad (koos osaliselt tagasi keeratud laternaga) sulatatud tumedasse või valgesse šokolaadi.

Enne kasutamist tuleb füüsali ümbert eemaldada paberjas latern. Vili võib olla kergelt kleepuv, see on normaalne ja tuleks enne söömist maha pesta.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Kuigi füüsalid on üsna vastupidavad taimed, võivad neid siiski kimbutada mõned kahjurid ja haigused, eriti need, mis ründavad ka teisi maavitsalisi (tomat, kartul).

Kahjurid

  • Lehetäid: Kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Tugeva nakkuse korral võivad taime nõrgestada. Tõrjeks võib kasutada seebivett või spetsiaalseid insektitsiide.
  • Kasvuhoonekarilased: Väikesed valged putukad, kes samuti imevad taimemahla ja eritavad kleepuvat mesinestet. Eriti probleemiks kasvuhoonetes. Tõrjeks sobivad kollased liimpüünised ja insektitsiidid.
  • Kirbud (Mullakirbud): Väikesed hüppavad mardikad, kes närivad lehtedesse pisikesi auke. Tugev kahjustus võib noori taimi pidurdada.
  • Kartulimardikas: Kuna füüsal kuulub samasse sugukonda kartuliga, võivad ka kartulimardikad ja nende vastsed füüsali lehti süüa. Korjake mardikad ja vastsed käsitsi ära.
  • Kedriklest: Väikesed ämblikulaadsed, kes ilmuvad tavaliselt kuiva ja sooja ilmaga, tekitades lehtedele peent võrgendit ja imedes mahla. Lehtede piserdamine veega võib aidata levikut piirata.

Haigused

  • Lehelaiksused: Erinevad seenhaigused võivad põhjustada lehtedele laike. Vältige lehtede märjaks kastmist, tagage hea õhuringlus taimede vahel ja eemaldage haigestunud lehed kohe.
  • Juuremädanik: Põhjustatud liigniiskusest ja halvast drenaažist mullas. Veenduge, et muld oleks hästi kuivendatud ja vältige ülekastmist.
  • Viirushaigused: Võivad levida putukatega või nakatunud tööriistadega. Sümptomiteks võivad olla mosaiiksed mustrid lehtedel, kängunud kasv. Haigeid taimi ei saa ravida, need tuleb eemaldada ja hävitada.

Ennetus on parim kaitse: Kasvatage füüsaleid päikeselises, hea õhuringlusega kohas, tagage korralik drenaaž, vältige liigset lämmastikväetist, praktiseerige külvikorda (ärge kasvatage füüsalit ega teisi maavitsalisi samal kohal mitu aastat järjest) ja hoidke aed puhas umbrohust ja taimejäänustest.

Füüsal – Eksootiline Aiapärl

Kokkuvõtteks võib öelda, et füüsal on tõeliselt põnev ja mitmekülgne taimeperekond, mis pakub midagi igale aiapidajale. Olgu selleks siis hariliku füüsali dekoratiivsed ja sügisel aeda värvi toovad “hiina laternad” või söödavate liikide – magusa maasikfüüsali, troopilise peruu füüsali või Mehhiko köögist tuntud tomatillo – maitsvad ja eksootilised viljad. Kuigi mõnede liikide, eriti pikemat kasvuhooaega vajava peruu füüsali kasvatamine võib Eesti kliimas nõuda veidi rohkem hoolt ja tähelepanu (peamiselt ettekasvatamist ja vahel ka kasvuhoonet), on see vaev tasuv, kui saate nautida omaenda aiast korjatud erilisi vilju.

Füüsali kasvatamine algab õige liigi ja sordi valikust, arvestades oma aia tingimusi ja eesmärke. Tagades taimele päikesepaistelise kasvukoha, hea drenaažiga viljaka mulla ning piisava niiskuse, on suur osa edust juba kindlustatud. Paljundamine seemnetest on levinud ja lihtne viis alustamiseks. Kuigi külmaõrnad liigid tuleb meie kliimas enamasti üheaastastena kasvatada, lisavad nad suveaiale ja toidulauale kindlasti põnevust ja eksootikat.

Julgustame kõiki aiandushuvilisi proovima füüsali kasvatamist – see on suurepärane võimalus laiendada oma aiakultuuride valikut ja avastada uusi maitseid ning kauneid vorme. Olgu füüsali laternad teie aias valguse ja rõõmu toojateks!