Elupuu – Aedade Igihaljas Sammastik ja Mitmekülgne Kaaslane

Elupuu, see tuttav ja armastatud igihaljas taim, on Eesti aedades laialt levinud. Tema vastupidavus, mitmekülgsed vormid ja aastaringne rohelus muudavad ta populaarseks valikuks nii hekkide rajamisel, üksikistutustena kui ka erinevates aiakujunduselementides. Selles põhjalikus artiklis süveneme elupuu maailma, uurides selle päritolu, kasvatamise nüansse, hooldusvõtteid ning Eestis levinumaid liike ja sorte.

Sissejuhatus: Mis Taim On Elupuu?

Elupuu kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda ja perekonda Thuja. See perekond hõlmab igihaljaid okaspuid ja -põõsaid, mis on looduslikult levinud Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. Nende iseloomulikuks tunnuseks on lamedad, soomusjad okkad, mis katavad tihedalt võrseid, ning väikesed, puitunud või nahkjad käbid.

Elupuu ingliskeelne nimetus on “Arborvitae”, mis pärineb ladina keelest ja tähendab otsetõlkes “elupuu”. See nimi anti taimele (täpsemalt harilikule elupuule, Thuja occidentalis) väidetavalt 16. sajandil Prantsusmaal, kuna selle okastest valmistatud teed kasutati skorbuudi raviks tänu kõrgele C-vitamiini sisaldusele, päästes nii meremeeste elusid. Eestikeelne nimetus “elupuu” kannab endas sarnast tähendust, viidates taime elujõule ja pikaealisusele.

Eesti aedades kohtab peamiselt kahte liiki: harilikku elupuud (Thuja occidentalis) ja hiigelelupuud (Thuja plicata), millest on aretatud arvukalt erineva kuju, suuruse ja värvusega sorte.

Elupuu Ajalugu ja Tähtsus

Harilik elupuu (Thuja occidentalis), mis on pärit Põhja-Ameerika idaosast, oli üks esimesi Põhja-Ameerika puid, mida Euroopas kasvatama hakati. See toodi Euroopasse juba 16. sajandi keskel. Taime vastupidavus, kohanemisvõime erinevate muldade ja kliimatingimustega ning hea taluvus pügamisele tegid sellest kiiresti populaarse aiataime, eriti hekkide ja vormipuudena barokk- ja regulaarparkides.

Hiigelelupuu (Thuja plicata), pärit Põhja-Ameerika lääneosast, jõudis Euroopasse hiljem, 19. sajandil. See liik on looduslikult suurem ja kiirema kasvuga kui harilik elupuu ning selle puit on väga vastupidav ja hinnatud. Aianduses kasutatakse seda samuti hekkideks ja soolopuudeks, eriti seal, kus soovitakse kiiremat ja kõrgemat tulemust.

Eestis muutusid elupuud laialdasemalt populaarseks 20. sajandi teisel poolel, eriti seoses eramu- ja aianduskooperatiivide rajamisega. Nende võime luua kiiresti tihedaid ja privaatsust pakkuvaid hekke ning nende suhteline vähenõudlikkus tegid neist ideaalse valiku paljudele aiaomanikele. Tänapäeval on elupuu üks enimkasutatavaid igihaljaid taimi Eesti haljastuses.

Elupuu Paljundamine

Elupuid saab paljundada peamiselt kahel viisil: seemnetega ja vegetatiivselt pistikutega. Sordiomaduste säilitamiseks on ainus kindel viis vegetatiivne paljundamine pistikutega.

Seemnetega paljundamine:

  • See meetod sobib peamiselt põhiliikide (Thuja occidentalis, Thuja plicata) paljundamiseks, mitte sortide puhul. Sordid ei pruugi seemnetest paljundades emataime omadusi edasi anda ning tulemuseks võivad olla väga varieeruva välimusega taimed.
  • Seemned valmivad käbides sügisel. Käbid korjatakse siis, kui need hakkavad pruuniks muutuma, kuid pole veel täielikult avanenud. Neid kuivatatakse soojas kohas, kuni seemned vabanevad.
  • Elupuu seemned vajavad idanemiseks sageli külmstratifitseerimist – see tähendab niiske ja jaheda perioodi läbimist. Seemneid võib segada niiske liiva või turbaga ja hoida paar kuud külmkapis (umbes +4°C juures).
  • Kevadel külvatakse seemned külvikasti või avamaale kergesse, hästi vett läbilaskvasse mulda. Külv kaetakse õhukese mullakihiga.
  • Tõusmed on väikesed ja kasvavad alguses aeglaselt. Noori taimi tuleb kaitsta otsese päikese, tuule ja külma eest ning hoida muld ühtlaselt niiske. Seemnest taime kasvatamine võtab aastaid.

Pistikutega paljundamine (Lõikamise teel):

  • See on levinuim ja tõhusaim viis konkreetsete sortide paljundamiseks, tagades, et uus taim on geneetiliselt identne emataimega.
  • Parim aeg pistikute võtmiseks on hilissuvel või varasügisel (august-september), kui sama aasta võrsed on poolpuitunud, või varakevadel enne kasvu algust.
  • Valitakse terved, tugevad, 10-15 cm pikkused külgvõrsed. Pistikud rebitakse ettevaatlikult peavõrse küljest koos väikese “kannaga” (tükike vanemat puitu) või lõigatakse terava noaga.
  • Alumiselt kolmandikult eemaldatakse okkad. Pistiku alumist otsa võib kasta juurdumishormooni pulbrisse või lahusesse, et kiirendada juurte teket, kuigi elupuud juurduvad sageli ka ilma selleta.
  • Pistikud torgatakse niiskesse, õhurikkasse ja hästi vett läbilaskvasse substraati (nt segu turbast ja liivast või perliidist).
  • Juurdumise ajal on oluline tagada kõrge õhuniiskus. Seda saab teha, kattes poti või kasti kilekoti või plastkaanega (tagades samas ventilatsiooni hallituse vältimiseks) või kasutades spetsiaalset minikasvuhoonet. Optimaalne temperatuur juurdumiseks on 18-22°C. Koht peaks olema valge, kuid kaitstud otsese päikese eest.
  • Juurdumine võib võtta mitu kuud kuni aasta. Pärast juurdumist istutatakse noored taimed ettevaatlikult ümber eraldi pottidesse ja kasvatatakse veel 1-2 aastat enne avamaale istutamist.

Märkus: Jagamise teel paljundamine ei ole elupuude puhul tavapärane ega sobilik meetod, kuna tegemist on puittaimedega, mis ei moodusta jagamiseks sobivaid puhmikuid.

Kuidas Elupuud Kasvatada: Põhjalik Juhend

Elupuud on üldiselt vastupidavad ja suhteliselt vähenõudlikud, kuid optimaalse kasvu ja tervise tagamiseks on oluline arvestada mõningate aspektidega.

Siseruumides või õues:

Elupuud on valdavalt õuetaimed. Nad vajavad kasvamiseks ja arenemiseks loomulikke välistingimusi – päikesevalgust, temperatuurikõikumisi ja piisavat õhuniiskust. Siseruumides on elupuid väga raske edukalt kasvatada. Toa kuiv õhk, ebapiisav valgus ja stabiilne temperatuur ei sobi neile ning taimed jäävad sageli kiratsema või hukkuvad. Väiksemaid potis kasvatatavaid sorte võib ajutiselt (nt jõulude ajal) tuppa tuua, kuid püsivalt nad seal vastu ei pea.

Varjus või päikese käes:

Enamik elupuuliike ja -sorte eelistab päikesepaistelist kuni poolvarjulist kasvukohta.

  • Päike: Täispäike soodustab tihedat kasvu ja erksamat värvi (eriti kollaste ja kirjulehiste sortide puhul). Samas võib täispäike, eriti koos kuiva mullaga, suurendada talvise päikesepõletuse ja kuivamise riski.
  • Poolvari: Elupuud taluvad hästi ka poolvarju, eriti keskpäevase kuuma päikese eest kaitstud kohas. Liiga sügavas varjus kipuvad nad aga hõredaks jääma ja võivad kaotada oma tiheda vormi. Hiigelelupuu (T. plicata) talub varju mõnevõrra paremini kui harilik elupuu (T. occidentalis).

Muld ja multš

Muld:

Elupuud ei ole mulla suhtes väga nõudlikud, kuid eelistavad viljakat, niisket, kuid hea drenaažiga mulda. Nad kasvavad nii kergelt happelises, neutraalses kui ka kergelt aluselises pinnases. Kõige olulisem on vältida seisvat vett, mis võib põhjustada juuremädanikku. Rasketes savimuldades tuleks istutusauku lisada komposti ja liiva, et parandada mulla struktuuri ja vee läbilaskvust. Liiga liivastes muldades aitab komposti lisamine säilitada niiskust ja toitaineid.

Multš:

Multšimine elupuude ümber on väga kasulik. 5-10 cm paksune kiht orgaanilist multši (nt männikoorepuru, kompost, puulaastud) aitab säilitada mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu, kaitseb juuri suurte temperatuurikõikumiste eest (nii suvel kui talvel) ja parandab aja jooksul mulla struktuuri. Multšikiht tuleks hoida tüvest mõne sentimeetri kaugusel, et vältida niiskuse kogunemist ja võimalikke seenhaigusi tüve alusel.

Kastmine:

  • Istutusjärgne periood: Äsja istutatud elupuud vajavad regulaarset kastmist, eriti esimese kasvuaasta jooksul, kuni juurestik on korralikult välja arenenud. Mulda tuleks hoida ühtlaselt niiskena, kuid mitte läbimärjana. Kuivadel perioodidel võib olla vaja kasta kord nädalas või isegi sagedamini, andes korraga piisavalt vett, et see jõuaks sügavamale juurte piirkonda.
  • Väljakujunenud taimed: Hästi juurdunud elupuud on üsna põuakindlad, kuid pikemate kuivaperioodide ajal on siiski soovitatav neid kasta, et vältida stressi ja okaste pruunistumist. Enne kastmist tuleks kontrollida mulla niiskust – kui muld on mõne sentimeetri sügavuselt kuiv, on aeg kasta.
  • Sügisene kastmine: Enne talve tulekut, kui maapind ei ole veel külmunud, on oluline elupuid korralikult kasta. See aitab neil taluda talvist kuivust, mil külmunud maapind takistab vee omastamist.

Väetamine:

  • Elupuud ei ole üldiselt väga nõudlikud väetamise suhtes, eriti kui nad kasvavad viljakas mullas.
  • Vajadusel võib kevadel (aprill-mai) anda okaspuudele mõeldud kompleksväetist või aeglaselt lahustuvat väetist. See annab neile kasvuks vajaliku tõuke. Vältida tuleks liigset lämmastikväetist, mis võib soodustada liiga kiiret ja nõrka kasvu.
  • Kindlasti ei tohiks elupuid väetada hilissuvel või sügisel (augustist alates), kuna see võib ergutada uut kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on külmakahjustustele vastuvõtlik.
  • Kui taim näeb terve välja ja kasvab normaalselt, ei pruugi lisaväetamine olla vajalik. Orgaaniline multš (nt kompost) laguneb aeglaselt ja varustab taime samuti toitainetega.

Istutamine ja ümberistutamine:

  • Istutusaeg: Parim aeg elupuude istutamiseks Eestis on kevadel (aprill-mai) pärast suuremate öökülmade möödumist või varasügisel (september), et taimed jõuaksid enne talve korralikult juurduda. Konteinertaimi võib istutada kogu kasvuperioodi vältel, vältides vaid kõige kuumemat ja kuivemat suveaega.
  • Istutusauk: Istutusauk peaks olema vähemalt kaks korda laiem kui taime juurepall ja sama sügav. See võimaldab juurtel kergesti ümbritsevasse pinnasesse kasvada. Augu põhja võib kobestada.
  • Istutamine: Eemalda taim potist või võrgust/kotist (jälgi istutusjuhiseid – mõned kotiriided võivad jääda ümber palli, plast ja traat tuleb kindlasti eemaldada). Aseta taim auku nii, et juurekael (koht, kus tüvi hakkab juurteks hargnema) jääks mullapinnaga tasa või väga kergelt kõrgemale. Ära istuta taime sügavamale, kui see kasvas potis või puukoolis. Aja istutusauk tagasi täis, kasutades sama mulda, mis august välja kaevati (vajadusel paranda seda kompostiga). Tihenda muld kergelt ja kasta põhjalikult.
  • Heki istutamine: Heki rajamisel sõltub istutuskaugus valitud sordist ja soovitud heki tihedusest. Kiirekasvuliste sortide (nt ‘Brabant’) puhul jäetakse tavaliselt 60-80 cm vahet, aeglasema ja kitsama kasvuga sortide (nt ‘Smaragd’) puhul 50-60 cm.
  • Ümberistutamine: Elupuud ei talu hästi ümberistutamist, eriti kui nad on juba suuremad ja pikalt ühel kohal kasvanud. Kui see on siiski vältimatu, tuleks seda teha varakevadel enne pungade puhkemist. Kaeva välja võimalikult suur ja terve juurepall. Istuta taim kohe uude kohta ja kasta hoolikalt. Suurte puude ümberistutamine on riskantne ja nõuab sageli professionaalset abi.

Praktilised Kasvatusnipid Edukaks Elupuukasvatuseks

  • Talvekahjustuste ennetamine: Eestis on üks suurimaid probleeme talvine päikesepõletus, eriti noortel või päikselises kohas kasvavatel taimedel. Varakevadine ere päike koos külmunud maapinnaga võib põhjustada okaste kuivamist ja pruunistumist. Selle vältimiseks võib taimi varjutada (nt varjutuskanga või kuuseokstega) veebruarist aprillini. Samuti aitab sügisene korralik kastmine.
  • Lumekahjustuste vältimine: Raske ja märg lumi võib elupuude oksi murda või vormist välja painutada, eriti sammasjate ja kerajate sortide puhul. Selle vältimiseks võib sügisel siduda sammasjate vormide võrad ettevaatlikult kokku nööri või spetsiaalse võrguga. Kerajaid vorme saab kaitsta, ehitades nende kohale kerge varjualuse. Lund tuleks võimalusel okstelt maha raputada, eriti sulailma ajal.
  • Õige sordi valik: Vali sort vastavalt kasvukohale ja soovitud tulemusele. Heki jaoks sobivad hästi ‘Brabant’ (kiirekasvuline, vajab regulaarset pügamist) või ‘Smaragd’ (aeglasem, tihedam, hoiab paremini vormi). Väiksematesse aedadesse või kiviktaimlasse sobivad kääbus- ja keravormid nagu ‘Danica’, ‘Globosa’, ‘Teddy’.
  • Regulaarne kontroll: Kontrolli oma elupuid regulaarselt kahjurite ja haiguste tunnuste osas, et saaksid probleemidele kiiresti reageerida.

    • Pügamine ja Hooldus: Vormi Hoidmine ja Tervise Tagamine

    Elupuud taluvad hästi pügamist, mis on sageli vajalik hekkide vormis hoidmiseks, taime tihendamiseks või suuruse kontrollimiseks.

    Pügamise aeg:

    Parim aeg elupuude pügamiseks on hiliskevadel või varasuvel (juuni), pärast esimest suuremat kasvupuhangut. Vajadusel võib teist korda kergelt kärpida augustis, kuid mitte hiljem, et uued võrsed jõuaksid enne talve puituda.

    Pügamise reeglid:

    • Ära lõika tagasi vanasse, okasteta puitu. Elupuud ei aja sealt enamasti uusi võrseid, erinevalt paljudest lehtpõõsastest. Püga alati nii, et alles jääks rohelist osa.
    • Hekkide pügamisel püüdle kergelt trapetsikujulise vormi poole – hekk peaks olema alt laiem kui ülalt. See tagab, et ka alumised oksad saavad piisavalt valgust ega jää laasuma.
    • Püga regulaarselt, kuid mõõdukalt. Parem on kärpida vähe ja sageli kui harva ja tugevalt. Eemalda korraga mitte rohkem kui 1/3 uuest kasvust.
    • Kasuta teravaid ja puhtaid tööriistu (hekikäärid, oksakäärid), et teha puhtaid lõikeid ja vältida haiguste levikut.

    Hoolduslõikus:

    Eemalda kuivanud, murdunud või haiged oksad igal ajal, kui neid märkad. See aitab hoida taime tervena ja parandab õhuringlust võra sees.

    Elupuu Ületalvitamine Eestis

    Kuigi enamik Eestis levinud elupuusorte on meie kliimas vastupidavad, vajavad nad siiski teatud kaitset, et talv edukalt üle elada. Peamised ohud on:

    Talvekahjustuste ohud

    • Talvine päikesepõletus (füsioloogiline kuivamine): Tekib varakevadel, kui päike juba soojendab okkaid ja paneb need vett aurustama, kuid maapind on veel külmunud ja juured ei saa vett kätte. Eriti ohustatud on noored taimed ja päikesele avatud kohas kasvavad isendid. Kaitseks kasuta varjutuskangast või kuuseoksi veebruarist aprillini.
    • Külmakuivus: Sarnane päikesepõletusele, kuid võib tekkida ka pilves ilmaga tuule mõjul, kui külmunud maapind takistab vee omastamist. Sügisene korralik kastmine aitab seda leevendada.
    • Lumekahjustused: Raske lumi võib oksi murda või painutada. Kaitseks seo sammasjad vormid kinni ja raputa lumi okstelt maha.
    • Külmakahjustused: Äärmiselt madalad temperatuurid võivad kahjustada vähem vastupidavaid sorte või noori, alles juurduvaid taimi. Multšikiht aitab kaitsta juuri külma eest.
    • Soolakahjustused: Teede äärde istutatud elupuud võivad kannatada talvise libedusetõrje soola pritsmete tõttu. Võimalusel istuta taimed teest kaugemale või kasuta kaitsvaid ekraane.

    Üldiselt on Thuja occidentalis sordid Eestis väga külmakindlad. Thuja plicata sordid võivad olla veidi tundlikumad, eriti karmimatel talvedel ja Eesti külmemates piirkondades. Idaelupuu (Platycladus orientalis, mida vahel ekslikult ka elupuuks nimetatakse) on oluliselt külmaõrnem.

    Levinumad Elupuuliigid ja -sordid Eestis

    Eesti aedades domineerivad peamiselt hariliku elupuu sordid, kuid kohtab ka hiigelelupuud.

    Harilik elupuu (Thuja occidentalis)

    Põhiliik on vastupidav ja kohanenud meie kliimaga. Sellest on aretatud arvukalt sorte:

    • ‘Smaragd’: Üks populaarsemaid sorte. Smaragdroheline, tihe, kitsaskooniline vorm. Kasvab aeglasemalt, hoiab hästi vormi ega vaja palju pügamist. Sobib nii hekiks kui ka soolotaimeks. Talvel värvus muutub vähe.
    • ‘Brabant’: Kiirekasvuline, laiem kooniline vorm. Sobib hästi kõrgete hekkide rajamiseks, mida regulaarselt pügatakse. Talvel võib värvus muutuda kergelt kollakaspruuniks. Vajab rohkem pügamist kui ‘Smaragd’, et püsida tihedana.
    • ‘Danica’: Aeglasekasvuline kääbussort. Tihe, kerakujuline vorm, mis saavutab tavaliselt kõrguse ja laiuse kuni 0,5-0,8 m. Sobib hästi kiviktaimlasse, peenra serva või konteinerisse.
    • ‘Globosa’: Samuti kerakujuline, kuid veidi suurem ja lopsakam kui ‘Danica’, võib kasvada kuni 1-1,5 m kõrguseks ja laiuseks.

    Hiigelelupuu (Thuja plicata)

    Suurem ja kiirem kasvaja kui harilik elupuu. Okkad on läikivamad ja aromaatsemad. Talub paremini varju.

    • ‘Excelsa’: Kiirekasvuline, kooniline vorm. Sobib kõrgete hekkide ja tuulekaitseistandike rajamiseks.
    • ‘Atrovirens’: Tumedama rohelise lehestikuga, tihe, kooniline vorm. Populaarne hekitaim Lääne-Euroopas, Eestis vähem levinud, kuid vastupidav.
    • ‘Whipcord’: Omapärane sort pikkade, rippuvate, nöörjate võrsetega. Pigem kollektsiooniaia taim.

    Idaelupuu (Platycladus orientalis, varem Thuja orientalis) kuulub teise perekonda, kuid sarnaneb välimuselt. Okkad asetsevad vertikaalsetes lehvikutes. On vähem külmakindel kui harilik elupuu ja vajab soojemat, kaitstud kasvukohta. Levinumad on kollaseokkalised sordid (‘Aurea Nana’).

    Elupuid Ohustavad Kahjurid ja Haigused

    Kuigi elupuud on suhteliselt vastupidavad, võivad neid siiski ohustada mõned kahjurid ja haigused, eriti kui kasvutingimused pole optimaalsed.

    Seenhaigused:

    • Oksapõletikud (Kabatina, Phomopsis jt): Põhjustavad okste ja võrsetippude pruunistumist ja kuivamist. Nakatunud osad tuleb välja lõigata ja hävitada. Vältida taimede liiga tihedat istutust, tagada hea õhuringlus. Vältida okaste märjaks tegemist kastmisel. Vajadusel kasutada fungitsiide.
    • Juuremädanikud (Phytophthora, Pythium jt): Tekivad liigniiskes, halva drenaažiga mullas. Taim muutub loiuks, okkad kolletuvad või pruunistuvad, juured on pruunid ja pehmed. Ennetamiseks tagada hea drenaaž. Haigestunud taime on raske päästa.

    Kahjurid:

    • Elupuu-pisileedik (Argyresthia thuiella): Väike liblikas, kelle röövikud kaevandavad võrsetippudes, põhjustades nende pruunistumist ja kuivamist kevadel. Kahjustatud tipud tuleks ära lõigata ja põletada. Tugeva kahjustuse korral võib kasutada sobivat insektitsiidi õigel ajal (liblikate lendluse ajal).
    • Kedriklestad: Väikesed ämblikulaadsed lestad, kes imevad taimemahla, põhjustades okaste kolletumist ja pruunistumist, sageli tekib ka peenike võrgend. Eelistavad kuiva ja sooja kohta. Tugeva kahjustuse korral kasutada akaritsiidi. Aitab ka taimede piserdamine veega.
    • Kilptäid: Väikesed putukad, kes kinnituvad okstele ja imevad mahla. Võivad põhjustada kasvu pidurdumist ja okaste kolletumist. Tõrjeks võib kasutada kontaktseid insektitsiide või õlipreparaate varakevadel.

    Elupuu Kasutusalad Aias ja Maastikul

    Elupuude mitmekülgsus teeb neist väärtusliku elemendi väga erinevates aiakujundustes:

    • Hekid ja tuulekaitseribad: Kõige levinum kasutusala. Tihedad, igihaljad hekid pakuvad privaatsust, kaitset tuule ja müra eest ning moodustavad aiale kauni raami. Sobivad nii pügatud formaalsed hekid kui ka vabakujulised hekid.
    • Soolotaimed (isikpuud): Paljud koonilised, sammasjad või omapärase kujuga sordid (‘Smaragd’, ‘Columna’, ‘Whipcord’) mõjuvad efektselt üksikuna või väikese grupina murus või peenras.
    • Peenra taust ja struktuur: Kõrgemad elupuud võivad moodustada hea igihalja tausta lille- või püsikupeenardele. Kääbusvormid lisavad struktuuri ja aastaringse huvi kiviktaimlasse või peenra esiserva.
    • Vormipuud: Elupuid saab pügada erinevatesse geomeetrilistesse vormidesse (kerad, koonused, spiraalid), lisades aiale formaalsust ja skulpturaalsust.
    • Konteineraiandus: Kääbus- ja aeglasekasvulised sordid (‘Danica’, ‘Teddy’, ‘Aurea Nana’) sobivad hästi pottides ja konteinerites kasvatamiseks terrassil või rõdul (tagades talvitumiseks piisava kaitse).

    Kokkuvõte: Elupuu – Vastupidav, Mitmekülgne ja Ajatu Valik Eesti Aeda

    Elupuu on kahtlemata üks Eesti aianduse tugisambaid. Tema vastupidavus meie kliimale, lai sortide valik, mis pakub erinevaid suurusi, vorme ja värve, ning suhteline vähenõudlikkus teevad temast suurepärase valiku nii algajale kui ka kogenud aednikule. Olgu eesmärgiks luua privaatne hekk, lisada aeda vertikaalset aktsenti, kujundada vormipuid või leida sobiv taim kiviktaimlasse – elupuude seast leiab suure tõenäosusega sobiva lahenduse.

    Kuigi elupuud on üldiselt kergesti kasvatatavad, tagab õige kasvukoha valik, hoolikas istutamine, vajadusel kastmine ja multšimine ning talvekahjustuste ennetamine nende hea tervise ja kauni välimuse aastateks. Teades erinevate liikide ja sortide omadusi ning arvestades võimalike kahjurite ja haigustega, saame nautida nende igihaljast ilu oma aedades pikka aega. Elupuu on tõepoolest ajatu klassik, mis väärib oma kohta Eesti maastikul.