Luuderohi – Ajatu Ronitaim Aias ja Toas

Sissejuhatus

Luuderohi, ladinakeelse nimega Hedera helix, on üks tuntumaid ja levinumaid igihaljaid ronitaimi maailmas. Selle ingliskeelne vaste on Common Ivy või English Ivy. Tegu on araliatsiliste (Araliaceae) sugukonda kuuluva pikaealise puitunud varrega taimega, mis on võimeline katma suuri pindu nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Oma iseloomulike läikivate, sageli tumeroheliste või kirjude lehtede ja vähenõudliku loomusega on luuderohi leidnud kindla koha nii aedades kui ka siseruumides dekoratiivtaimena. Tema võime ronida mööda seinu, puid ja müüre tänu erilistele haakjuurtele muudab ta ainulaadseks maastikukujunduse elemendiks. Samas nõuab tema jõuline kasv sageli hoolikat jälgimist ja piiramist. Selles artiklis süveneme luuderohu kasvatamise ajalukku, paljundamisse, hooldamisse ning tutvustame tema erinevaid liike, sorte ja kasutusvõimalusi.

Kasvatamine ja Ajalugu

Luuderohu ajalugu ulatub sügavale minevikku. Ta on olnud tuntud ja hinnatud taim juba antiikajast peale. Vanad kreeklased ja roomlased pidasid luuderohtu pühaks taimeks, seostades seda veinijumala Dionysose (Bacchuse) ning viljakuse ja surematusega. Luuderohu pärgi kanti pidustustel ja need sümboliseerisid truudust ning igavest elu. Ka keldi kultuuris oli luuderohi oluline sümbol, esindades vastupidavust, kaitset ja vaimset kasvu, eriti kui ta kasvas koos iileksiga.

Keskajal kasutati luuderohtu rahvameditsiinis erinevate vaevuste leevendamiseks, kuigi tänapäeval teame, et taim on allaneelamisel mürgine. Selle lehti ja marju kasutati köha, bronhiidi ja nahahaiguste raviks, kuid selline kasutus nõudis suurt ettevaatlikkust.

Aianduses muutus luuderohi eriti populaarseks Victoria ajastul Inglismaal, mil hakati hindama selle võimet katta kiiresti ja dekoratiivselt inetuid müüre ja hooneid. Samuti aretati sel perioodil palju uusi ja huvitavaid sorte erineva lehekuju ja -värviga. Luuderohu romantiline ja veidi melanhoolne kuvand sobis hästi tolleaegse esteetikaga.

Eestisse jõudis luuderohi tõenäoliselt parkide ja mõisate kaudu, kus seda kasutati hoonete ja müüride kaunistamiseks. Kuigi Hedera helix on pärit Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, on mõned selle vormid osutunud piisavalt külmakindlaks, et ka meie kliimas välitingimustes hakkama saada, eriti kaitstud kasvukohtades. Tänapäeval kasvatatakse luuderohtu Eestis laialdaselt nii väli- kui ka toataimena, hinnates selle dekoratiivsust ja vastupidavust.

Luuderohu Paljundamine

Luuderohtu on suhteliselt lihtne paljundada, mis on üks põhjus tema laialdasele levikule. Peamised meetodid on lõikamise teel ja seemnetest, kuigi viimane on aeganõudvam ja vähem levinud, eriti sortide puhul.

• Lõikamise teel (Pistikutest): See on kõige levinum, kiirem ja usaldusväärsem viis luuderohu paljundamiseks, eriti kui soovitakse säilitada emataime sordiomadusi (näiteks lehtede värvi või kuju).
  1. Vali pistikud: Lõika tervelt ja tugevalt emataimelt 8-15 cm pikkused poolpuitunud või rohtsed võrsed. Parim aeg selleks on kevadest sügiseni. Pistikul peaks olema vähemalt 3-4 lehte või sõlmekohta.
  2. Eemalda alumised lehed: Näpista ära alumised 1-2 lehte, jättes alles ülemised. See vähendab veekadu ja paljastab sõlmekohad, kust juured hakkavad kasvama.
  3. Juurutamine vees: Aseta pistikud veega täidetud klaasi või purki nii, et alumised sõlmekohad oleksid vee all, aga lehed jääksid veest välja. Hoia anumat valges, kuid otsese päikese eest kaitstud kohas. Vett tuleks vahetada iga paari päeva tagant, et vältida selle roiskumist. Juured ilmuvad tavaliselt mõne nädala jooksul. Kui juured on umbes 2-3 cm pikad, võib taime mulda istutada.
  4. Juurutamine mullas: Võid pista pistikud ka otse niiskesse, hästi vett läbilaskvasse mulda (näiteks segu turbast ja liivast või perliidist). Kata pott kilekoti või plastkaanega, et hoida kõrget õhuniiskust, kuid tuuluta regulaarselt hallituse vältimiseks. Hoia muld ühtlaselt niiske ja asukoht soe ning valge. Juurdumine võtab aega mõnest nädalast kuni paari kuuni. Uute lehtede ilmumine annab märku edukast juurdumisest. Juurestimulaatori kasutamine võib protsessi kiirendada.
• Seemnetest: Luuderohu paljundamine seemnetest on võimalik, kuid see on aeganõudev protsess ja tulemused võivad olla ettearvamatud, eriti kirjuleheliste sortide puhul, mis ei pruugi seemnetest paljundades oma eripära säilitada. Luuderohu marjad valmivad tavaliselt talve lõpus või varakevadel ning sisaldavad seemneid. Seemned vajavad idanemiseks sageli külmstratifikatsiooni (külmaga töötlemist), mis jäljendab looduslikke tingimusi. Pärast seemnete puhastamist viljalihast ja külmaga töötlemist külvatakse need niiskesse mulda ja hoitakse jahedas ja valges kohas. Idanemine võib võtta mitu kuud või isegi kauem. Seetõttu eelistavad enamik aednikke vegetatiivset paljundamist pistikutega.
• Jagamise teel: Kuigi luuderohi on ronitaim, võib maapinnal laiuvaid vanemaid ja tihedaid puhmikuid teoreetiliselt jagada, eraldades juurdunud varreosi. Siiski ei ole see tüüpiline ega kõige tõhusam meetod võrreldes pistikute võtmisega. Pigem võib seda kirjeldada kui juurdunud võsude eraldamist. Samuti võib kasutada võrsikpaljundust, painutades varre maapinnale, kattes selle keskosa mullaga (jättes tipu vabaks) ja lastes sel juurduda enne emataimest eraldamist.

Kuidas Luuderohtu Kasvatada

Luuderohi on tuntud oma kohanemisvõime poolest, kuid optimaalsete tulemuste saavutamiseks tasub arvestada mõningate eelistustega.

• Siseruumides või õues: Luuderohi sobib kasvatamiseks mõlemas keskkonnas.
  • Õues: Paljud Hedera helix sordid on Eestis piisavalt külmakindlad, et neid saaks kasvatada õues pinnakattetaimena, müüridel, aedadel või isegi puude tüvedel ronimas. Külmemates piirkondades või karmimatel talvedel võivad nad siiski kahjustuda või hukkuda, eriti noored taimed või vähem vastupidavad sordid. Oluline on valida sobiv sort ja kasvukoht.
  • Siseruumides: Toataimena on luuderohi väga populaarne. Ta talub hästi toatingimusi, sealhulgas kuivemat õhku ja vähemat valgust kui paljud teised toataimed. Siseruumides kasvatatakse teda sageli amplites, riiulitel allarippuvana või väikestele tugedele (nt traadist kujunditele) ronima panduna.
• Varjus või päikese käes: Luuderohi eelistab üldiselt poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Otsene keskpäevane päike, eriti suvel, võib lehti kõrvetada, eriti kirjulehelistel sortidel, mille valged või kollased osad on päikesepõletusele tundlikumad. Hommikune või hilisõhtune päike on tavaliselt talutav. Täisvarjus kasvades võib roheliste lehtedega luuderohi muutuda veidi hõredamaks ja kirjulehelised sordid võivad kaotada oma erksa värvuse, muutudes rohelisemaks. Siseruumides eelistab ta eredat, kuid kaudset valgust. Ta saab hakkama ka hämaramates tingimustes, kuid kasv on siis aeglasem.
• Muld ja multš:
  • Muld: Luuderohi ei ole mulla suhtes väga nõudlik, kuid eelistab viljakat, niisket, kuid hea drenaažiga mulda. Ta kasvab nii kergelt happelises, neutraalses kui ka kergelt aluselises pinnases. Raske ja liigniiske savimuld võib põhjustada juuremädanikku, eriti talvel. Seisev vesi on taimele kahjulik. Siseruumides kasutamiseks sobib kvaliteetne, vett hästi läbilaskev toalillemuld.
  • Multš: Õues kasvava luuderohu ümber on soovitatav kasutada orgaanilist multši (näiteks koorepuru, komposti või lehekõdu). Multš aitab hoida mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu, kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest (nii suvel kuumuse kui talvel külma eest) ja parandab aja jooksul mulla struktuuri.
• Kastmine:
  • Õues: Äsja istutatud luuderohtu tuleks regulaarselt kasta, kuni see on hästi juurdunud. Edaspidi on luuderohi üsna põuakindel, eriti varjulises kasvukohas. Pikemate kuivaperioodide ajal tuleks teda siiski kasta, et vältida lehtede närbumist ja kasvu seiskumist. Talvel on oluline, et muld ei oleks liiga märg, kuna see suurendab külmakahjustuste riski.
  • Siseruumides: Kasta tuleks siis, kui mulla pealmine kiht (umbes 2-3 cm) on kuiv. Vala vett seni, kuni see hakkab poti põhjas olevatest aukudest välja voolama, seejärel lase liigsel veel ära nõrguda. Ära lase taimel seista vee sees, sest see põhjustab juuremädanikku. Talvel, kui kasv on aeglasem ja valgust vähem, vähenda kastmiskordi. Parem on kasta pigem harvem, aga põhjalikult, kui tihti ja vähe.
• Väetamine: Luuderohi ei ole väga suure toitainevajadusega taim.
  • Õues: Aias kasvavat luuderohtu piisab tavaliselt väetada kord aastas kevadel tasakaalustatud kompleksväetisega või lisada kasvukohale komposti. Liigne lämmastikväetis võib soodustada küll lopsakat lehekasvu, kuid muuta taime vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele ning vähendada talvekindlust.
  • Siseruumides: Toatingimustes võib luuderohtu aktiivsel kasvuperioodil (kevadest sügiseni) väetada umbes kord kuus poole lahjema toalilleväetisega. Talvel väetamist vähenda või lõpeta see sootuks. Üleväetamine võib põhjustada soolade kogunemist mulda ja kahjustada juuri.
• Istutamine ja ümberistutamine:
  • Õues: Istuta luuderohi kevadel või sügisel. Kaeva istutusauk, mis on juurepallist veidi laiem ja sügavam. Lisa augu põhja komposti või viljakat mulda. Aseta taim auku nii, et juurekael jääks mullapinnaga tasa. Täida auk mullaga, tihenda kergelt ja kasta korralikult. Kui istutad luuderohtu seina äärde ronima, jäta taime ja seina vahele veidi ruumi õhuringluseks. Pinnakatteks istutades arvesta taimedevaheliseks kauguseks sõltuvalt sordist ja soovitud katvuse kiirusest 30-60 cm.
  • Siseruumides: Noori toaluuderohtusid tuleks ümber istutada igal aastal või üle aasta kevadel veidi suuremasse potti, kui juured on poti täitnud (märgid: juured kasvavad poti põhjaaukudest välja, kasv aeglustub, muld kuivab väga kiiresti). Vanemaid taimi piisab ümber istutada harvem, iga 2-3 aasta tagant. Kasuta värsket, kvaliteetset toalillemulda ja potti, mille põhjas on drenaažiavad.

Kasvatamise Nipid

Pügamine ja Hooldus

Regulaarne pügamine on oluline osa luuderohu hooldusest, eriti kui soovid hoida taime kontrolli all, kujundada seda või ergutada tihedamat kasvu.

Miks pügada?

• Kasvu piiramine: Luuderohi võib kasvada väga jõudsalt. Pügamine aitab hoida teda soovitud suuruses ja piirides, vältides selle muutumist invasiivseks või teiste taimede lämmatamist.
• Tiheduse suurendamine: Võrsete tippude kärpimine ergutab taime harunema, muutes selle lopsakamaks ja tihedamaks. See on eriti oluline toataimede ja pinnakattetaimede puhul.
• Kuju andmine: Luuderohtu saab pügamisega kujundada erinevatesse vormidesse, näiteks topiaarideks (kera-, spiraali- vms kujuga taimed).
• Kahjustatud osade eemaldamine: Pügamine võimaldab eemaldada kuivanud, haiged või talvekahjustustega oksad ja lehed, parandades taime tervist ja välimust.
• Õitsemise vältimine: Mõnikord pügatakse vanemaid taimi, et vältida täiskasvanud faasi võrsete teket, millel arenevad tagasihoidlikud õied ja mürgised marjad. Nooruslikud, ronivad võrsed on sageli dekoratiivsemad.

Millal pügada?

Parim aeg pügamiseks on varakevadel, enne aktiivse kasvu algust. See annab taimele terve hooaja uute võrsete kasvatamiseks. Vajadusel võib kergemat hoolduslõikust teha ka suvel. Vältida tuleks hilissügisest pügamist, kuna see võib vähendada taime talvekindlust.

Kuidas pügada?

Kasuta teravaid ja puhtaid aiakääre või oksakääre. Lõika ära liiga pikaks kasvanud võrsed, suunates lõikega kasvu soovitud suunas. Tihedama kasvu saavutamiseks kärbi võrsete tippe. Eemalda kõik kuivanud, surnud või haiged taimeosad. Pärast pügamist korista lõigatud materjal kokku, eriti õues, et vältida selle juurdumist ja soovimatut levikut.

Üle Talvitamine

Luuderohu talvekindlus sõltub suuresti sordist ja kasvukohast. Eestis tuleb arvestada meie muutliku ja sageli karmi talvega.

Õues kasvavad taimed:

• Sordi valik: Vali võimalikult külmakindlaid sorte. Mõned Hedera helix sordid taluvad kuni -20°C või isegi madalamat temperatuuri, eriti kui nad on kaitstud tuule ja talvise päikese eest ning kasvavad hea drenaažiga pinnases. Kirjulehelised sordid on sageli õrnemad kui roheliste lehtedega sordid.
• Kasvukoht: Kõige paremini talvituvad luuderohud, mis kasvavad kaitstud kohas, näiteks põhja- või idapoolse seina ääres, kus nad on kaitstud külmade tuulte ja ereda talvepäikese eest. Talvine päike koos külmunud maapinnaga võib põhjustada füsioloogilist kuivamist (igihaljad lehed kaotavad vett, kuid juured ei saa külmunud maast vett kätte).
• Kaitse: Noori taimi või õrnemaid sorte tuleks talveks katta. Juurte kaitseks laota taime ümber paks kiht (10-15 cm) multši (turvas, koorepuru, kuivad lehed). Maapinnal kasvavat luuderohtu võib katta kuuseokste või talvekangaga, eriti lumeta külmade korral. Seintel ronivaid taimi on raskem kaitsta, kuid multš juurte ümber on siiski kasulik.
• Kevadine hooldus: Kevadel, kui suuremad külmad on möödas, eemalda talvekate ja lõika välja kõik talvekahjustustega (pruuniks tõmbunud, kuivanud) oksad ja lehed. Taim taastub tavaliselt üsna kiiresti.

Siseruumides kasvavad taimed:

• Temperatuur ja valgus: Talvel vajab toas kasvav luuderohi jahedamat temperatuuri (ideaalis 10-15°C) ja võimalikult palju valgust. Kui võimalik, vii taim jahedamasse ruumi, näiteks verandale või vähem köetavasse tuppa. Väldi asetamist küttekehade lähedusse, mis kuivatavad õhku.
• Kastmine ja väetamine: Vähenda kastmist märgatavalt, lastes mullal kastmiskordade vahel rohkem kuivada. Väetamist talvel tavaliselt ei tehta, kuna taim puhkab.
• Kahjurid: Hoia silm peal kahjuritel, eriti kedriklestadel, mis armastavad kuiva toaõhku. Kontrolli taime regulaarselt ja vajadusel tõrju kahjureid.

Erinevad Liigid ja Sordid

Kuigi Hedera helix (harilik luuderohi) on kõige levinum liik, on olemas ka teisi Hedera perekonna liike, mida mõnikord kasvatatakse, näiteks Kolhise luuderohi (Hedera colchica) oma suurte lehtedega või Iiri luuderohi (Hedera hibernica), mis on väga sarnane hariliku luuderohuga, kuid veidi jõulisema kasvuga ja vähem külmakindel.

Harilikust luuderohust (Hedera helix) on aretatud sadu sorte, mis erinevad lehtede suuruse, kuju, värvi ja mustri poolest, samuti kasvukiiruse ja talvekindluse poolest. Mõned populaarsed ja huvitavad sordid:

Roheliste lehtedega sordid:

Kirjulehelised sordid:

Need sordid on sageli vähem külmakindlad kui rohelised vormid ja vajavad hoolikamat kasvukoha valikut või talvekatet õues.

Sordi valikul tuleks arvestada nii esteetilisi eelistusi kui ka kasvutingimusi, eriti talvekindlust, kui plaanitakse taime õues kasvatada.

Erinevad Kasutusviisid

Luuderohu mitmekülgsus teeb temast väärtusliku taime nii aias kui ka siseruumides.

• Pinnakate: Oma tiheda kasvu ja võimega juurduda vartest sobib luuderohi suurepäraselt pinnakatteks varjulistesse aianurkadesse, nõlvadele või puude alla, kus muru hästi ei kasva. See aitab tõrjuda umbrohtu ja vältida erosiooni.
• Seinade ja müüride katmine: Luuderohi on klassikaline valik hoonete seinte, aedade ja müüride haljastamiseks. See loob romantilise ja ajatu ilme. Siiski tuleb olla ettevaatlik, kuna selle haakjuured võivad kahjustada nõrka krohvi, puitu või tungida pragudesse. Tugevatel kivi- või betoonpindadel on see tavaliselt ohutu, kuid vajab regulaarset piiramist akende, uste ja katusejoonte ümber.
• Ronitaim tugedel: Luuderohtu saab kasvatada ronimas võredel, pergolatel, aiaväravatel või spetsiaalsetel tugedel, luues vertikaalseid haljaselemente aeda.
• Konteinerites ja amplites: Eriti dekoratiivsed ja väiksemakasvulised sordid sobivad suurepäraselt kasvatamiseks pottides, rõdukastides ja amplites, kus nende rippuvad või ronivad varred pääsevad mõjule. Neid saab kombineerida teiste taimedega.
• Topiaar: Luuderohtu saab kergesti vormida traatkarkassidele, luues erinevaid kujundeid – kerasid, spiraale, loomi jne. See on populaarne viis luuderohu kasutamiseks siseruumides ja pidulikel dekoratsioonidel.
• Toataim: Oma vähenõudlikkuse ja varjutaluvuse tõttu on luuderohi hinnatud toataim, mis lisab rohelust ja puhastab õhku.
• Lõikelilleseaded: Luuderohu oksi kasutatakse mõnikord ka lilleseadetes ja pärgades täitematerjalina või dekoratiivse elemendina, eriti selle igihaljuse tõttu.

Sobivad Kaaslastaimed

Luuderohi sobib hästi kokku teiste varju või poolvarju taluvate taimedega, luues mitmekesise ja huvitava koosluse. Head kaaslased õues on näiteks:

• Hostad: Erineva suuruse ja lehevärviga hostad täiendavad luuderohu tekstuuri.
• Sõnajalad: Lisavad õhulisust ja graatsilisust varjulisse peenrasse.
• Astilbed: Oma kohevate õisikutega pakuvad värvi ja kontrasti.
• Brunnerad (Kaukaasia meelespea): Eriti sordid nagu ‘Jack Frost’ oma hõbedaste lehtedega loovad kauni kontrasti tumeda luuderohuga.
• Kopsurohud (Pulmonaria): Kevadel õitsevad ja sageli täpiliste lehtedega taimed.
• Igihali (Vinca minor): Sarnaste kasvutingimustega pinnakattetaim, kuid tuleb jälgida, et kumbki liiga domineerivaks ei muutuks.
• Kevadsibulilled: Nartsissid, Tulbid, Krookused ja püvililled suudavad kevadel läbi luuderohukatte tungida ja pakuvad varajast õieilu enne, kui luuderohi täie jõuga kasvama hakkab.

Valides kaaslasi, jälgi, et nende kasvutingimuste nõuded (valgus, niiskus, muld) oleksid sarnased luuderohu omadega.

Ohustavad Kahjurid ja Haigused

Kuigi luuderohi on üldiselt vastupidav taim, võivad teda siiski kimbutada mõned kahjurid ja haigused, eriti stressis või ebasoodsates tingimustes kasvatades.

Kahjurid:

• Kedriklestad: Väikesed ämblikulaadsed lestad, kes imevad taimemahla, põhjustades lehtede kolletumist, pronksjaks muutumist ja peene võrgendi tekkimist lehtede alaküljele ja võrsetippudele. Eriti probleemiks kuiva õhuga siseruumides. Tõrjeks tõsta õhuniiskust, pese taime lehti veega, kasuta rohelist seepi või spetsiaalseid putukatõrjevahendeid (akaritsiide).
• Lehetäid: Väikesed putukad, kes kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja lehtede alakülgedele, imedes taimemahla. Lehed võivad muutuda kleepuvaks (mesikaste) ja deformeeruda. Tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, rohelist seepi või putukatõrjevahendeid.
• Kilptäid ja villtäid: Väikesed, sageli liikumatu välimusega putukad, kes kinnituvad vartele ja lehtedele ning imevad taimemahla. Neid võib olla raskem märgata ja tõrjuda. Eemalda neid käsitsi (näiteks vatitikuga, mis on kastetud piiritusse) või kasuta süsteemseid või kontaktseid insektitsiide.

Haigused:

• Lehelaiksus (seenhaigused): Lehtedele ilmuvad pruunid, mustad või kollaka servaga laigud. Põhjuseks on sageli liiga niisked tingimused ja halb õhuringlus. Eemalda ja hävita kahjustatud lehed, väldi lehtede märjaks saamist kastmisel, paranda õhuringlust (harvenda taime, kui see on liiga tihe). Vajadusel kasuta fungitsiidi.
• Juuremädanik: Põhjustatud liigniiskusest ja halvast drenaažist tingitud seeninfektsioonist. Taim muutub loiuks, lehed kolletuvad ja varisevad, juured muutuvad pruuniks ja pehmeks. Ennetamiseks taga hea drenaaž ja väldi ülekastmist. Tugevalt kahjustatud taime on raske päästa.
• Bakteriaalne lehepõletik: Põhjustab vesiseid laike lehtedel, mis hiljem muutuvad pruuniks või mustaks. Nakkus levib kiiresti niisketes tingimustes. Eemalda haiged osad, desinfitseeri lõikeriistad, väldi taimede liigset niisutamist.