Begoonia kasvatamine: näpunäited ja nipid

Begoonia — troopilika rõdul, peenral ja aknalaual

Õrn iludus, mis meie talve üle ei ela — aga õige hoolega rõõmustab sind suvest sügiseni ja talvitub mugulana edasi järgmisesse aastasse.

Begoonia on üks neist taimedest, mille puhul tasub kohe alguses üks asi paika panna: ta on troopikast pärit ja meie talve ta üle ei ela. See ei tähenda, et begoonia Eesti aeda ei sobiks — vastupidi, ta on üks armastatumaid rõdu-, peenra- ja kalmistulilli. Lihtsalt suhtleme temaga kui suvise külalisega, keda sügisel kas tuppa toome või mugulana keldrisse talvituma paneme.

Lühikirjeldus

Begoonia (Begonia) on suur ja mitmekesine perekond, kuhu kuulub umbes tuhat looduslikku liiki ning kümneid tuhandeid aretatud sorte. Botaaniliselt kuulub ta begoonialiste sugukonda (Begoniaceae) — mitte mõnda muusse, nagu mõnikord ekslikult kirjutatakse. Kõige tuntum tunnus on asümmeetrilised, kreeni viltu seisvad lehed: just seetõttu nimetatakse begooniat mõnes keeles "elevandikõrvataimeks".

Aianduses jagatakse begooniad enamasti kolme rühma. Mugulbegooniad (Begonia × tuberhybrida) kasvatatakse suurte, sageli täidisõieliste õite pärast ja need talvituvad mugulana. Alatiõitsevad begooniad (Begonia semperflorens) on kompaktsed peenra- ja äärislilled, mis õitsevad lakkamatult kuni külmadeni. Lehtbegooniad, näiteks kuningbegoonia (Begonia rex), kasvatatakse eelkõige värvikate, mustriliste lehtede pärast ja need on populaarsed toataimed.

Päritolu ja ajalugu

Begoonia sai nime prantsuse ametniku ja taimehuvilise Michel Bégoni järgi, kes 17. sajandi lõpus aitas neid taimi Euroopa botaanikutele tutvustada. Looduslikult kasvavad begooniad troopilises Ameerikas ja Aasias — sageli metsa alustaimestikus, varjulistel mäenõlvadel ja niisketel kaljuastangutel. See seletab ka nende iseloomu: nad armastavad varju, ühtlast niiskust ja sooja, kuid kardavad otsest kõrvetavat päikest ja kuiva õhku.

Euroopas on begooniaid kasvatatud juba üle kahesaja aasta ning selle ajaga on aretatud uskumatu hulk vorme. Lehekuju, -värv ja -muster, õite suurus ja täidlus — kõik on aretajate käes muutunud. Tänaseks ongi begoonia üks neist taimedest, mille puhul "begoonia" tähendab tegelikult väga paljusid eri taimi korraga.

Sobiv kliima ja muld

Olgem ausad: Eesti kliima ja troopiline begoonia ei ole sõbrad. Begoonia ei talu külma ega pakast ja kardab juba esimest öökülma. Avamaal üle talve ta ei jää — meie talvedega, mis küünivad −25 °C ja külmemani, pole tal mingit šanssi. Seepärast kasvatame begooniat siin suvelillena (rõdul, peenral, kalmistul) või toataimena (eriti lehtbegooniaid). Optimaalne kasvutemperatuur on 18–24 °C.

Mullaeelistused on begoonial seevastu lihtsad ja selged. Ta tahab kerget, õhulist ja hästi dreenivat mulda, mis hoiab niiskust, kuid ei jää vett seisma. Sega tavalisele potimullale juurde turvast ja jämedat liiva või perliiti. Begoonia eelistab kergelt happelist mulda, pH 5,5–6,5 — liiga aluselises mullas võivad lehed kolletuda. Liigniiskust kartev taim tahab pottides alati drenaažiavasid.

Istutamine

Et begoonia jõuaks meie lühikese suvega korralikult õitsema, tasub teda ette kasvatada. Mugulbegoonia hakkab õitsema umbes kolm kuud pärast mugulate istutamist, nii et kannatlik ettevalmistus tasub end ära.

Ideaalne kasvukoht

Otsi begooniale soe, tuulevaikne ja poolvarjuline koht. Ere hajus valgus sobib hästi, otsene keskpäevapäike aga kõrvetab lehed ära ja võib täidisõielistel sortidel õied ribadeks rebida. Punaselehised mugulbegooniad taluvad päikest paremini kui roheliselehised. Tuuletõmbus ja järsud temperatuurikõikumised on begoonia jaoks samuti stress.

Samm-sammult istutamine

1. Vali pott või koht poolvarjus, soojas ja tuule eest kaitstult. Pott peab kindlasti olema drenaažiavadega.
2. Täida anum kerge, hästi dreeniva mullaga (potimuld + turvas + liiv või perliit).
3. Istuta taim või mugul nii, et juurekael jääb mullapinnaga tasa — liiga sügavale ei tohi mugulat matta.
4. Jäta taimede vahele 20–25 cm, et lehestik saaks vabalt kasvada ja õhk ringleks.
5. Kasta ettevaatlikult juuretüvele ja hoia esimestel nädalatel muld ühtlaselt niiske.

Hooldus

Begoonia ei ole kapriisne, kuid tal on paar selget lemmik- ja vihkamisasja. Kõige olulisem reegel: niiskust jah, märgi lehti ja seisvat vett ei.

Hooajaline hooldus

Kevad

Pane mugulad ette kasvama, istuta toataimed ümber värskesse mulda ja alusta tasapisi väetamist. Avamaale veel ei kiirusta.

Suvi

Põhihooaeg. Kasta regulaarselt, väeta iga paari nädala tagant ja eemalda mugulbegooniatel närbunud õied, et uusi tuleks juurde.

Sügis

Lõpeta väetamine ja vähenda kastmist. Enne esimest öökülma too potitaimed sisse või kaeva mugulad talvitamiseks välja.

Talv

Mugulad puhkavad jahedas keldris, lehtbegooniad ja sissetoodud taimed seisavad valgel jahedal aknalaual. Kasta talvel harva.

Üle talvitamine

Begoonia talvitamine sõltub sellest, mis tüüpi taimega tegu on. Mugulbegoonia talvitub mugulana, leht- ja varrebegoonia toas, alatiõitseva begoonia võib jätta üheaastaseks või sügisel tuppa tuua.

Paljundamine

Begooniat saab paljundada seemnest, pistikust või mugula/risoomi jagamisest. Kõige lihtsam algajale on pistik; kõige kannatlikum tee on seeme.

Pistikust

Lõika tervelt taimelt 5–10 cm pikkune varre- või lehepistik, mille küljes on vähemalt üks sõlm. Eemalda alumised lehed, vajadusel kasta lõikeots juurdumishormooni ja istuta niiskesse, hästi dreenivasse mulda. Kata läbipaistva kilega, et niiskus püsiks. Pistik juurdub tavaliselt 3–4 nädalaga.

Seemnest

Begoonia seeme on imepeen. Külva see jaanuarist märtsini niiske mulla pinnale ja ära kata mullaga — seeme vajab idanemiseks valgust. Kata külv klaasi või kilega, hoia soojas (22–24 °C) ja pihusta udupeenelt. Idanemine võtab 1–3 nädalat. Seemnest kasvatatud begoonia õitseb sageli juba esimesel suvel.

Kahjurid ja haigused

Terve, hea õhuringlusega begoonia haigestub harva. Enamik probleeme tuleneb liigniiskusest, märgadest lehtedest või kuivast toaõhust. Kontrolli taimi regulaarselt — varakult märgatud häda on lihtne lahendada.

Kahjurid

• Lehetäid: kogunevad noortele võrsetele ja imevad mahla. Pese seebiveega või pihusta kahjuritõrjevahendiga.
• Ämbliklestad: tunnusmärgiks peen võrk ja täpiline kahvatu leht — eriti kuiva toaõhu korral. Tõsta õhuniiskust ja pese lehed üle.
• Villtäid ja tripsid: kleepuv eritis ja moondunud lehed. Eemalda väiksel hulgal alkoholis niisutatud vatitikuga.
• Nälkjad: avamaal näksivad öösel lehti. Korja käsitsi või kasuta nälkjalõkse.

Haigused

• Jahukaste: begoonia tüüpiline häda — valge jahujas kate lehtedel. Põhjus on tihe, niiske ja halva õhuringlusega lehestik. Harvenda taime ja väldi märgi lehti.
• Hahkhallitus ja juuremädanik: tekivad liigniiskusest. Vähenda kastmist, eemalda mädanenud osad ja taga drenaaž.

Sobivad kaaslastaimed

Liigid ja sordid

Begoonia maailm on tohutu. Eesti aianduspoodides ja seemnekauplustes kohtad kõige sagedamini kolme rühma — mugul-, alatiõitsevaid ja lehtbegooniaid. Allpool mõned kindlalt saadaolevad esindajad.

Kasvatamise nipid

• Kasta juuretüvele: hommikune kastmine alt hoiab lehed kuivad ja jahukaste eemal.
• Ära kiirusta välja: oota juuni alguseni, kuni öökülmaoht on tõesti möödas — üks külm öö rikub kogu hooaja.
• Eemalda närbunud õied: mugulbegoonial soodustab see uute õite teket; alatiõitsev begoonia teeb seda ise.
• Talvita mugulad õigesti: kaeva enne öökülma välja, kuivata ja hoia 5–10 °C juures turbas — siis on sul kevadel tasuta uued taimed.

Kokkuvõtteks

Begoonia ei ole Eesti talve taim ja seda pole mõtet eitada. Aga suvelillena on ta tänuväärne kaaslane: õitseb pikalt, lepib poolvarjuga ja sobib hästi nii rõdukasti, peenra äärde kui ka kalmistule. Lehtbegooniad teevad omakorda toas seda, mida vähesed teised taimed — köidavad pilku ka siis, kui ei õitse.

Pea meeles kolme asja ja kõik läheb hästi: ühtlane niiskus ilma märgade lehtedeta, poolvari ilma kõrvetava päikeseta ja kaitse külma eest. Mugulad keldrisse ja järgmisel kevadel alustad sama taimega otsast peale.